Viimastel päevadel on meie suures koeramajas olnud väga kurb meeleolu. Juba eelmise nädala löpus otsustas meie parima juhtkoera Lume esikäpp keskelt ules paistetada ja paari järgmise päeva jooksul läks paiste kogu käpp, millesse oli ilmselt tulnud pöletik. Lumi muutus uimaseks, ei joonud enam hommikuti ja vaarus koeramajas vaevaliselt kolmel jalal. Uleeile käis ta veel vähemalt söömas, kuid eile öhtul, kui kuts end toiduajal enam öues ei ilmutanud, muutus asi kahtlaseks. Ei leidnud me oma tublit väikest kennelipealikku enam ka koeramajast ja nii sai asi tasapisi selgeks. Lumi oli lahkunud taevastele kelguradadele.Lume kui eriti tähelepanuväärse ja kogenud husky iseloomustus on meil siia juba ajapikku kirja pandud, aga ehk paar lauset siiski veel ka siia. Kelgukoerana oli Lumi uletamatu juhtkoer, kelle juhitud rakend jöudis koju alati vähemalt mönisada meetrit enne teisi. Lumi oli sellise hingega koer, kelle peale vöis alati kindel olla, kuna oli teada, et ta ei peatu enne, kui tema töö on tehtud- enne, kui ta on tagasi kodus. Ja kuigi ta ajas vahel ka oma jonnakuse ja teiste koerte ule vöimutsemisega meil veidi närvi mustaks, peab siiski tunnistama, et kullap on see temasuguse koera staazika elu puhul lubatud. Kes oleme meie, et tema ule kohut möista: Lumel oli kogemust 9 aastat, meil möned kuud. Tema oli siin öpetaja, meie öpilased.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar