Vaade Läskile läbi lumekoridori
Sprite: "Varsti tungib lumi lausa koduuksest sisse"Kuna märtsikuu otsustas meid onnistada suure hulga lumega, siis vahepeal vois meid aina lumelabidatega ringi liikumas näha. Iga hommik tuli ennast uuesti ja uuesti koerteni kaevata. Ja kuigi oues olid miinuskraadid, oli see lumi siiski rovedalt märg.
Märtsikuu esimesse nädalasse sattusid selle suure lume tottu ka päevad, kus me koertega uldse soitmas ei käinud, sest järvel olev rada oli nii kinni tuisanud, et ise me skuutritega sinna kull teed ette tegema minna ei tahtnud, selleks oli meil Mika. Aga kuna rada oli väga kehvas olukorras, siis käskis ta ka meil teise skuutriga järvele talle järgi minna. Väga kaugele me ei joudnud, sest usna ruttu suutsime me pehmesse lumme kinni jääda ja pohjus (et ennast välja vabandada) oli tegelikult selles, et need skuutrid ei ole moeldud soitmiseks nii paksus lumes nagu seal järvel oli. Tekkis kusimus, et mis nuud, Mikat polnud ka järvel silmapiiril näha ja nonda olime nagu kaks ohmakat keset järve skuutrit pornitsemas. Väike kone Mikale ja ohhooo, mis selgus- ka tema on kinni. Hakkasime siis jalgsi temani trampima, nuputades, et ei tea, kui kaugel ta kull olla voib... Sikutasime ja tirisime skuutrit Mika vandesonade saatel ja ette rutates, see ei jäänud viimaseks korraks. Kui skuutrid olid hangedest onnelikult välja saadud, sai Maret uhe skuutri oma valdusesse ja mina istusin Mika skuutrile kaassoitjaks. Ohjah, ega see just väga lobus pole kimada suurel kiirusel läbi lume nii, et suu ja silmad lund täis ja hupelda kelgul vasakule, paremale, ules alla ja nii mitmeid ringe. Aga onneks koik ebameeldiv saab lopuks läbi ja nuud pärast mitmeid päevi rajanuhkimist skuutril, on meil teekene, mis on lihtsalt ideaalne.
Satu on ennast siin meie juures hästi sisse elanud. Soitude ajal peame tal aga hoolikalt ja pidevalt silma peal hoidma, sest tal on kohutavalt hea anne kelgult kaduda. Viimane kord suutis ta taas kurvis tasakaalu kaotada ja sinna maha pudeneda. Ise ka imestan, et kuidas me alati selle kelgu kinni puuda oleme suutnud. Teisele variandile eriti moelda kull ei taha. Onneks on Satu kiljatus meile heaks hoiatuseks, et nuud see jälle juhtus...
Meid on onnistatud ka turistidega nuud viimastel päevadel. Neljapäeval käis 8 liikmeline soomlaste grupp soitmas 5 kilomeetrit ja täna kaks soomlannat väikese lapsega 3 kilomeetrit. Turistid on nuud kogu aeg vaid meie kantseldada ja meie hoole all. Mika ainult vahendab meile, kui palju soitjaid tuleb ja mis kell ning kui on pikemad otsad hangib poest joodavat, söödavat ja sellega tema turistiulesanded ka loppevad. Jumal tänatud, seni on meil koik hästi läinud. Satu hoolitseb meil hutikeses tule ja söögi- ning joogipoolise eest.
Ja muide, öhus on töesti kevadet, kuna öistele körgetele miinuskraadidele on päeval vastukaaluks kuhjaga päikesepaistet, valgust ja vöiks öelda, et kohati töesti ka juba soojust!
Ega Novalgi kerge ole...Kärt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar