See mulje on jumalast öige;)
Aga tegelikult oleme ikka veidi muud ka proovinud ja ette vötnud- uldiselt selleks, et pulli saaks, aga vahel sellepärast ka, et peab. Veidi toredaid fotomeenutusi:
Jaa... koik algas sellest...
...kui me uhel sombusel oktoobrikuupäeval ounakooki kupsetasime ja silmanurgast ATV poole kiikasime. Meie silme ette kerkis pilt meist kihutamas neljal rattal ja nii see läks...
... et me uleuldse masinatega alustasime, mitte koertega... Pildil oleva ATV-ga on meil palju toredaid mälestusi: sellega on veetud nii saepuru, paska kui kelke, nii lapsi vigaseks lohistatud kui lumehanges kinni istutud (mis te arvate, kes selle masina sealt jälle välja toi??!-vihje: mitte meie). Lisaks köigele muule näris Awa sellel esituled kuljest...Nagu te näete, on ATV-l meiega löbus olnud! Hetkel seisab ta nukralt garaazi ees lumekuhja all, sest oleme leidnud omale uued mänguasjad...
Ja see algas pimedatel novembriöhtutel....
...kui me puhendusime ihu ja hingega uhe suriseva masina taha oma närve rikkuma. Esimest korda Mikalt ömblusmasina kohta juhiseid saades höiskasime kerge irooniaga "Oh, kuidas me armastame neid masinaid!" Mika läks juba elevile ja kusis: "Really??" hahhaaa "No"
Enne kui meist profesionaalid said, juhtus nii möndagi: niidipuntrad olid igapäevased nähtused, Kärdil önnestus ka nöel masina kuljest kaotada, mida me hiljem sinna vägisi köikvöimalikesse valedesse aukudesse uritasime pressida. Juhtus ka seda, et traksid said valesti kokku ömmeldud, millest meel nii mustaks läks, et me kiiruga garaazist lesta tömbasime ja alles pärast paari rahustavat teed tagasi suutsime minna. Löpuks olime aga tervete trakside arvu viinud 12-lt sajale. (vägisi meenub Kulm söda- siis toodeti rohkem söjatehnikat kui tarvis läks, meie "tootsime" rohkem trakse, kui koerad ära suutsid närida...). Olles täitnud oma plaani...
...suundusime juba vöimsamate masinate juurde. Aga et vöimsam masin tööle panna, on vaja kahte asja: öppida kiirelt mehaanikuks ja riskida veidi oma eluga. Natuke peab ka matemaatilisi märke tundma, et pluss- ja miinusmärke omavahel ikka sassi ei ajaks... Tegelikult on vahel tore ka peale uut aastat veel ilutulestikku vaadata ja selleks peavad vaid punane ja must juhe
omavahel kokku saama. Nii lihtne see ongi!!
Ja kui oled juhtmed surma saamata aku kulge saanud, vöid edasi kapoti alla ronida ja seal uut pauku oodata. Ja kui tunned end masina körval siiski veel liiga jöuetu ja hädisena, on viimane aeg alustada jöuharjutustega. "Hei, Kärt, tule töstame masinat!" vöi "Hei,Satu, me töstame masinat, tule anna gaaaasi!!!!!" on usna igapäevaseks muutunud. Ja nendele lausetele järgneb tavaliselt sugav lootus, et sa paksus mustas tossus seistes äkki ikkagi ei saa skuutri alt lendavate jäätukkidega vastu nägu. (Tegelikult näeme me nii palju vaeva vaid selleks, et öö jooksul maa kulge jäätunud skuuter sealt uuesti lahti rebida. Boonusena saame omale siis ka musklid!).
Ning kui köik on hästi läinud...
...vöid nautida hobujöude ja loota et sa järvel rada tehes JÄLLE lumehanges ei löpeta. Ja kui koeraga kiirendusvöistlusi korraldad, ära urita teda alla ajada, vaid pidurda vajadusel nii järsult, et tagaistuja sulle kindlasti tagant selga lendab!
Ja muide, teate mida me veel köike oleme skuutritega teha suutnud... vöi siis peaaegu suutnud?
Me oleme puid ja järelkäru ramminud, skuutrit nii umbes sada korda välja suretanud, peaaegu kulili käinud, peaaegu Mika autole otsa tagurdanud ja peaaegu Novast ule söitnud. Aga muidu oleme me tublid.
Aga uhel hetkel tabas meid arusaam, et kui pole hobujöudu, mis lumest jagu saaks...
...tuleb appi vötta inim-ja labidajöud! Kui koerteni jöudmine juba liialt vaevaliseks muutus, algas tösine vöitlus lumega. Seekord väljusime meie lahingust vöitjatena (aga meil oli ka korraga kasutudes umbes 5 erikujuga labidat!) ja läksime tähistama! Selleks varastasime väikestelt lastelt kelgu ja suundusime...
...esialgu tagasihoidlikule kunkakesele. Kui sai selgeks, et me oleme ikkagi kövemad tegijad, vötsime ette suurema mäe:
Kui suutsime juba suuremal mäel peaaegu kelgus pusida...
...hakkasime omale isiklikku firmalaskumist leiutama, et köik väiksed naabrilapsed tahaksid meie moodi olla. Selleks tulime alla mäest, kus lumepaksus oli ule puusa ja kui...
...kuulsusejanu oli meid juba ulemäära hulljulgeteks muutnud, ronisime lausa jalgupidi kelku ja uritasime arendada midagi lumelautamise sarnast...
Kuna see meile ikkagi oodatud kuulsust ei toonud (meie ainsaks pealtvaatajaks oli jätkuvalt Nova, kes paraku vaatas meid ka ainult sellepärast, et ta ei tahtnud kelgu alla jääda)...
...asusime kohalikke körgemaid tippe vallutama! Selleks olid meil kasutusel meie jaoks täiesti uued instrumendid ja mis köige toredam- täiesti loodussöbralikud! Otsisime kull pikalt kohta, kust neid käivitada ja uritasime saada selgust, kus on pluss- ja kus miinuspoolus, aga löpuks saime ka nende lihtlabaste leiutistega siiski hakkama. Vöi noh...
...peaaegu hakkama, sest löpuks leidsime ennast ikkagi käpuli lumest. Ja kui juba tundus, et ENAM ei jaksa ning olime valmis köik nurka viskama...
...leidsime uut innustust Kiku olumpiasöidust. Aga kuna höbe meid tegelikult ei rahuldanud...
...ja kuldmedal jäi meil endil ka täitsa saamata, saime hakkama millegi muu ummarguse ja kuldsega, mida me iga nurga alt näha tahtsime ja selleks seda palju kordi mööda kööki ringi loopisime.
Ja mis köige tähtsam- see meie uus doping maitses imehea!
Ning kuna me oma pannkookidest nii palju energiat saime, et ei suutnud seda köike enam kelgukoerte peal välja elada...
...hakkasime Novast saksa kuumaverelist takistussöiduhobust kasvatama.
Proovinud nuud ära köikvöimalikud masinad, vigurid ja leiutised, peab tunnistama, et köige kindlamalt tunneme end ikkagi kelgu jalastel.
Ja päris,päris löpetuseks olgu veel öeldud, et arvutitega ei saa me ka jätkuvalt hakkama. Täna näiteks kirjutas Maret teile siberi huskydest, aga nagu te vöite isegi aru saada, kustutas ta selle teksti enne ilmumist ka uuesti ära ja Kärt suutis mustilisel kombel pidevalt meie praegusest tekstist pilte ära kaotada, mis muutis meie blogiuuenduste tegemise tavapäraselt pikaks ;)
Kärt ja Maret
Nii tore jutt ja elu! :)
VastaKustuta