19.saj keskel kogusid populaarsust suuremad koeratiimid. H.M. Robinsoni märge: "train" neljast koerast sörgib 300 kg-se koormaga raskusteta.
Kuni hilise 19. sajandini olid kelgukoerad treenitud reageerima vaid kahele käsklusele; need olid:
traditsiooniline prantsuse "marche" (tihti kohandatud luhemaks- "mush") koerte liikveleajamiseks ning "whoa" peatamiseks.
Päris 19. saj löpus treenis Hudson" s Bay Company töötaja William Miller esimese "Eskimo koerte" tiimi kuuletuma käsklusele "paremale!"- "gee" ning "vasakule!"- "haw".
Kelke oli kahte tuupi. Tuupiline veokelk oli tehtud kahest peenikesest puulauast, mis olid omavahel kokku seotud pödranaha ribadega. Kelgud olid piisavalt kitsad, et libiseda rajas, mille oli tekitanud inimene lumeräätsadega.
"Cariole" e. reisija kelk oli veokelk, mis oli mugandatud kandma inimest. See oli nii mehe staatuse sumbol kui transpordivahend. Cariole mahutas tavaliselt uhe inimese ning reisija istme taga oli spetsiaalne koht, kuhu panna pakke.
Koerte varustus oli valmistatud pödranahast.
Kelguga reisides oldi harva kelgul, tavaliselt joosti heal rajal lumekingadel kelgu taga. Kui polnud aga hästisöidetavat rada, jooksid juhid kelgu ees. "Kelguajajate" päevad olid pika: algasid juba enne päikesetöusu ja löppesid ööpimeduses.
Alexander Henry: "Koeraajajad kandsid piitsasid, mida kasutati usna brutaalselt. Polnud midagi uut, kui koeri kelgu ees peksti, kuni nende pea oli uks suur veretomp. Imestamisväärne oli see, et omavahel olid mehed igati lahked ja söbralikud inimesed."
Arktika uurija Elisha Kane kirjeldas, et sellist vaatepilti nagu koerte söötmine välja näeb, pole vöimalik kusagil mujal näha. Kui mindi toidunöuga, tormasid koerad inimese peaaegu jalust maha ning löid vahel ka onnid pikali. Seejärel algas vöitlus, et oma tiimi koerad kätte saada ja kuidagi kindlustada see, et iga koer oma portsu kätte saaks.
Kui möelda raskusele, mida koerad äärmiselt karmi kohtlemise juures vedasid ja arvestada juurde see, et nad olid sageli viletsalt söödetud, on vapustav, kui palju nad jaksasid.
Näiteks Winter Express kandis olulisi uudiseid ning pakke igal talvel, kusjuures 40 miili päevas polnud ebatavaline kövasti jooksvale mehele ja koertle, kes kandsid pakke.
Tööd tehti enamuselt hommiku ja öhtujaheduses ning öösel, päeva kasutati puhkamiseks. Selline elu oli ränk nii koertele kui nende ajajale: öötöö, päikese- ja kuupeegeldus lumelt, lume sulamine, vallid, märjad jalad, libedus, tömbamine, lukkamine, töstmine, köndimine, jooksmine...
Kelgukoerte eluiga polnud pikk: äärmiselt julm kohtlemine ja vähene kehv toit tegid ruttu oma töö.
(Aatu)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar