Who let the dogs out?!

WANTED

Cola

Eile hakkas meie koeraaedikutest selline pogenemisralli, et tekkis isu lihtsalt lumehange istuda ja nutta. Just sel hetkel, kui olime istunud autosse, et ratsutama söita, panid meie suurest koeratarast plehku 4 koera, kes lihtsalt praktiliselt uhe koha pealt ule aia porkasid. Kogu jama alustajaks oli Luna, kes uhel hetkel otsustas, et oleks tore proovida "ule-plangu hupet" vöi öigemini "ule-plangu ronimist" ja kellel see ka suurepäraselt önnestus. Paraku utleb kelgukoerte II seadus, et kui semu on aedikust väljapääsu leidnud, peab talle viivitamatult kogu ulejäänud kambaga järgnema. Nii olid hetke pärast väljas juba ka Hertta, Cola ja Ox. Puudsime oma 4 jooksikut kinni, seisime keset hoovi ja motlesime, et mida paganat me nendega nuud tegema siis peaksime. Selle ajaga, kaks koera naaberaaiast, nähes, et mingid tuubid kappavad hoovi peal ringi, huppasid samuti ule aia ja nonda oli jooksikuid juba 6. Kuna meil uhtegi vaba ketikohta polnud, siis läksid koik need 6 koera uhte väikesesse kolme kuudiga aedikusse, kus neid juba 3 sealset elanikku, Blondi, Envy ja Enary, ees ootasid. Kuna koerad uksteise peale tigedad ei olnud, julgesime minna ratsutama, lootuses, et tagasi tulles nad meid kuskil hoovis joostes vastu ei vota. Kui Mika meile vastu tuli, teatas ta meile kohe toreda uudise, et mingid koerad on jälle lahti ja temale nad ennast kätte ei anna.... onneks oli neid vaid 2 ja nende kättesaamisega polnud kull mingit probleemi, vastupidi: Ruutu ja Twila olid väga roomsad nähes tuttavaid nägusid. Suurde aedikusse olid jäänud vaid Yosa ja Pepsi (uks liiga paks ja teine liiga pisike, et ule aia tulla...). Ka Ruutu ja Twila pidid rändama väikesesse tarasse, kus nuud oli siis koeri juba 11. Ilmselgelt oli see nende koigi jaoks liiga väike ja lootsime, et kui me nad söötmise ajaks oma oigetesse aedikutesse paneme, siis äkki nad enam välja ei tule.... paraku see ei tominud, ainult kaks vanemat koera neist jooksikutest, Mai-Tai ja Woo-Doo, jäid oma aedikusse pidama. Kogu tudrukute kari, kes oli toiduämbrit jälitades oma suurde aedikusse naasnud, pörkas pärast sööki viivitamatult ule aia ja koerajaht oli taaskord täies hoos- seekord juba pimedas. Öö veetsid siis köik pögenikud ikkagi seal väikeses aedikus. Hommikul vara helises aga telefon ning Mika teatas, et koerad pidavat kula peal ringi kappama. Mis siis ikka, läksime vaatama....nuud olid koik ka sealt väikesest aedikust välja tulnud ja seda läbi augu, mille nad traataeda olid närinud. Parandasime selle ära ja siis toimus tosine koerte elukohtade vahetus. Tostsime nii isaseid kui ka emaseid koeri umber; osadest aedikukoertest said ketikoerad ja vastupidi. Onneks on nuudseks see jama loppenud ja koerad on pusinud juba mitmeid tunde ilma pogenemata, kes onnelik oma uue elukoha ule ja kes hingepohjani solvunud. (Twila ärritunud kisa kostub edukalt ka tuppa...)

Nojah, oli veel vara höisata: käisime just Ruutut puudmas öues. Ta oli suutnud end taaskord mingist aediku vöres olevast august välja pressida ja nuud tegime sinna sellise kettide susteemi tökkeks, et pidime veel vähemalt viis minutit seal aediku ääres seisma ja oma "kunstiteose" ule naerma... Loodame, et sellest on midagi kasu ka.

Kolm eestlast ja meie muud hoolealused

TAMI

Laupäeval viis tee meid taas Hanna juurde hobutalli, et nautida väheke ka kabjaliste seltskonda. Meie partneriks ratsaplatsil oli nagu ikka eestlane Tami. Tore ikka kui vahel kaasmaalastega kokku saab.

Nuudseks on mulle väheke tarkust hobuse trenniks valmis panemisest ka juba pähe suutnud kuluda ja seda tänu Maretile, kes mind alati kannatlikult juhendab. Laupäeva puhendas Maret rohkem minu treenimisele ja nonda joudsin elus esimest korda galopini ja uskuge mind te mitteratsutajad, see pole sugugi kerge!! Tagajärjed, milleks on valusad kannikad ja jalad, annavad muidugi alles järgmisel päeval tunda.

Täna hommikul soitsime Millaga taas talli, sest Hannat polnud kodus ja nonda pidime meie kolmele hobusele vee ja söögi ette asetama, tekid selga panema ning seejärel said nad oue lumetuisku minna nautima. Jahh lumetuisku, sest meil on parasjagu meeletu tuul ja lumest on tekkinud vägevad vallid ja teate mida see tähendab?? Seda, et järverada pole vist mitte kunagi veel nii hull olnud, kui ta nuud on!! Isegi autoga olime me uhes vallis kinni, sest lumemasin polnud veel teed puhtaks lukanud. Mis siis ikka, natuke auto lukkamist ja lopuks me sealt välja saime, ei pidanudki Mikale helistama...

UISKA ja torikas CLINTON

Monake muutub meil iga päevaga aina aktiivsemaks, käib muudkui kuudi ukse peal ilma uudistamas ja emmet tagasi kuuti kutsumas. Vahepeal uritab isegi kuudist välja ronida, aga see tal veel ei onnestu. Koige armsam on ta siis, kui ta ema märgates oma veel veidi tudisevatel jalgadel saba liputades tema poole vudima hakkab. Seda lihtsalt peab oma silmaga nägema! Krobinad lähevad ka juba heal meelel söögiks ja eelmine kord tuli ta lausa ise krobinat näpu vahelt votma.

Mona esimest korda pedikuuris!

Kärt

On "toredaid" hommikuid, toredaid söite ja veel toredamaid turiste

Matkalised: koeralised ja mootorilised

Ruka juba paistab!

Seltskond aktiviste

Väike asjaajamine järvel

Turistijutte:

Teisipäeval algas kogu jama juba hommikul vara. Avastasime öudusega, et öösel on sadanud veidi lund ja et mitte taas rada metsa keerata, kiirustasimegi enne turistide tulekut skuutriga järvele. Aga ega asi siis lumega ei piirdunud, järvel oli selline tuul, et tahtis meid teise Kitka järve otsa lennutada. Ja otse loomulikult oli see kena tuul köik meie rajad lund ebauhtlaselt täis tuisanud. Esimene rajalt väljasöit läks edukalt- veidi kimamist ja kallutamist ja jöudsime önnelikult teele tagasi. Aga ega siis kaks korda uhe päeva jooksul ju ikka ei vea- pörutasime otse lumme ja pidin löpuks selle gaasinupu ikka vabastama kui skuuter juba liiga ohtlikult viltu oli vajunud. Mika hoiatused selle kohta, kuidas skuutri umbermineku korral öli teise ja kolmandasse ja neljandasse ebasoovitavasse kohta valgub, kajasid veel liiga selgelt peas...

Kuna ka Novast, kes meiega järvel kaasas oli, mingit erilist kasu ei olnud, pidime löpuks siiski Mikale helistama ja ta appi kutsuma. No ja varsti ta sealt siis tuli täie auruga ja... palja peaga! "V...u, täälla on tuulista!" oli nuud kull jah veidi liiga hiline avastus. Ime et ta omale jope selga oli pannud. Meie skuutriga rajale tagasi saamine polnud tema jaoks igal juhul probleem- veidi vänderdamist paksus lumes, huppeid paremale ja vasakule poole skuutrit, väike tagaosa uppumine lumelögasse ja hupe rajale; nii lihtne see oligi! Tagasi minnes oli meie äsjasöidetud skuutrirada juba lumevallide all.... Ei tea, kuidas vöi miks kull, aga Mika usaldas meid pärast seda jama siiski turistidega uksi jääle ja läks ise poodi. Nojah, mis siis ikka, vötsin sudame rindu ja huppasin "suurest önnest höisates" taaskord skuutri selga. Kärt ja Satu pidid mölemad kelkudega tulema, kuna söitjateks olid soomlanna ja tema kaks väikest tutart ning keegi neist ei tahtud ise jalastele minna. Pereisa utles end aga olevat rohkem mootorikelgu-mees ja jättis end uldse koerasöidu löbust ilma. Esialgse uhe kelgu asemel panime aga kiirelt valmis kaks, et ema ei peaks mölema lapsega uhes kelgus istuma, mis oleks ehk veidi ebamugav olnud. Kuna mul mingit rahustipurki taskust vötta polnud, pidin terve tee seal ilusal lumisel rajal omale ise rahustuskönesid pidama ja lootma, et mul önnestub kuidagi teel pusida. Önnestus.

Tagasi tulles oli traditsiooniline Mona-kulastus ja kojas-istumine. Turistid ise olid hästi toredad ja tundsid meie vastu suurt huvi (et kaua me siin olnud oleme ja mis me edasi teeme jne), nii et saime soome keelt praktiseerida päris palju.

Öhtul käisime veelkord rada läbi söitmas, aga näha oli, et see on usna möttetu... Uritasime omale puuokstest lisatähiseid panna, aga needki varastas Nova ära.

Kolmapäeva hommik algas väga varakult ja väga ärevate mötetega. Mika oli Oulusse tööle söitnud ja meil seisis ees 30 km matk turistidega. Matk iseenesest polnud midagi hirmsat, aga kuna järveraja olukorrast polnud meil veel aimugi, kartsime, et ilmselt on see nuud öösel taas lume alla mattunud. Uskumatul kombel oli meil seekord önne- rada oli isegi täitsa söidetav ja eilsed rajadki veel veidi näha. Kuna ma olin koeri jootes oma parema käe kinda kogemata joogi sisse kastnud, kulmusid mul kull sörmed ära, aga selle röömu körval, et ma hanges ei löpetanud, oli see töeliselt väike probleem. Teisel korral haarasime ka labidad kaasa ja söitsime oma esimese teeuletuse ääri korda tegema (lumesahale meeldib seda pidevalt nii järsuks muuta, et sealt ule söites vahetavad köik siseorganid söbralikult kohti).

Kulalisteks olid meil seekord uks noor soome naine ja tema itaallasest mees. Vöin kohe ära mainida, et nii toredaid inimesi pole meil siin varem käinud- töelised unistuste turistid. Ja toredatel inimestel veab tavaliselt ka ilmaga- päike paistis kogu matka aja ja öues oli täpselt parajalt soe. Seega ka ideaalsed ilmastikuolud pikaks matkaks. Eilse tuulega oleks see ilmselt oma 5 tundi vötnud, nuud läks meil u. 2h 30 min.

Juba esimene pilk meie kulastajatele andis märku sellest, et tuleb tore päev- itaallase kilomeetri kaugusele paistev naeratus oli nii siiras, et oleks vöinud arvata, et tema ainsaks eluunistuseks on olnud tutvumine huskydega.

Pakkisime siis skuutri "pakiraamile" termose teega ning uhed varutraksid, huppasime Kärdiga skuutri selga, Satu päästis kelgud lahti ja asusimegi teele. Esimese pisikese peatuse olime sunnitud tegema järvel, kuna tagumise kelgu koerad olid suutnud väikse jama kokku keerata. No me ei imestanud- Enary ja Luna suudavad seda matka alguses peaaegu alati. Vahetasime ka kohe söitjad ära, et mees söidaks esimese kelguga, mis oli silmnähtavalt tugevam ja kiirem.

Teine peatus leidis aset metsas, kuna Ox oli suutnud juba oma traksid puruks rebida ja pidime talle varutraksid peale tömbama. On ikka tore perekond! (Ox on Enary ja Luna öde ja neil köigil on eriline anne midagi halba kokku susserdada).

Edasi kulges matk ilusti, kuni soomlanna otsustas uhes järsus kurvis jalastelt pudeneda. Siin ei ole ka midagi väga imestada, kuna see kurv on töesti natuke julm ja nagu ta utles, unustas ta enne seda hoo maha vötta. Köige hämmastavam oli aga see, et itaallane puudis ta koerad kuidagimoodi kinni. See polnud kull parim moodus, kuna uldiselt on parem, kui me kelgu tagant ise kinni haarame(siis ei jookse koerad uksteise otsa puntrasse), aga jah, önneks keegi viga ei saanud. "Harutasime" koerad lahti ja saime peagi teekonda jätkata.

Kui matk oli poole peal, sidusime koerad kinni, andsime neile veidi ergutuskröbinaid ja lasime oma matkalistel end teega kostitada. Nii suurt vaimustusepuhangut, kui selle paari puhul, pole töesti enne näinud! Ja kuna sellel itaallasel olevat Helsingis palju eestlastest söpru, oli ta lisaks köigele muule ka sellest vaimustuses,et me Eestist oleme.

Koju tagasi jöudes käisime koeri vaatamas ja pidime sajale tuhandele eri kusimusele vastama. Päris vahva päev oli selles möttes ka, et saime kogu aeg vaheldumisi inglise ja soome keeles suhelda (naine kusis köike alati soome keeles, mees inglise keeles).

Nende huvi asja vastu näitab ilmselt ka see, et kui tavaliselt istuvad turistid kojas u. 30min kuni 1 tund, siis nemad olid meil siin peale söitu veel ule nelja tunni. Muudkui rääkisime ja rääkisime ja pöletasime puid ja aeg läks.... Neil pidavat olema plaan tulla järgmisel aastal uuesti ja veeta husky-farmis kohe päris mitu päeva, et saaks asjas täitsa "sees olla".

Löpuks käisime veel koeri vaatamas ja tutvustamas ja isegi parkimisplatsile jöudes ei önnestunud neil lahkuda, sest nad pidid vaatama, kuidas Nova ja Rocky ringi murgeldavad ;)

Maret

NaLjA sAaB

Ilmselt on meie blogist nuud jäänud mulje, et me tegeleme siin ohjeldamatult ainult koerarakenditega söitmisega.

See mulje on jumalast öige;)

Aga tegelikult oleme ikka veidi muud ka proovinud ja ette vötnud- uldiselt selleks, et pulli saaks, aga vahel sellepärast ka, et peab. Veidi toredaid fotomeenutusi:

Jaa... koik algas sellest...

...kui me uhel sombusel oktoobrikuupäeval ounakooki kupsetasime ja silmanurgast ATV poole kiikasime. Meie silme ette kerkis pilt meist kihutamas neljal rattal ja nii see läks...

... et me uleuldse masinatega alustasime, mitte koertega... Pildil oleva ATV-ga on meil palju toredaid mälestusi: sellega on veetud nii saepuru, paska kui kelke, nii lapsi vigaseks lohistatud kui lumehanges kinni istutud (mis te arvate, kes selle masina sealt jälle välja toi??!-vihje: mitte meie). Lisaks köigele muule näris Awa sellel esituled kuljest...Nagu te näete, on ATV-l meiega löbus olnud! Hetkel seisab ta nukralt garaazi ees lumekuhja all, sest oleme leidnud omale uued mänguasjad...

Ja see algas pimedatel novembriöhtutel....

...kui me puhendusime ihu ja hingega uhe suriseva masina taha oma närve rikkuma. Esimest korda Mikalt ömblusmasina kohta juhiseid saades höiskasime kerge irooniaga "Oh, kuidas me armastame neid masinaid!" Mika läks juba elevile ja kusis: "Really??" hahhaaa "No"

Enne kui meist profesionaalid said, juhtus nii möndagi: niidipuntrad olid igapäevased nähtused, Kärdil önnestus ka nöel masina kuljest kaotada, mida me hiljem sinna vägisi köikvöimalikesse valedesse aukudesse uritasime pressida. Juhtus ka seda, et traksid said valesti kokku ömmeldud, millest meel nii mustaks läks, et me kiiruga garaazist lesta tömbasime ja alles pärast paari rahustavat teed tagasi suutsime minna. Löpuks olime aga tervete trakside arvu viinud 12-lt sajale. (vägisi meenub Kulm söda- siis toodeti rohkem söjatehnikat kui tarvis läks, meie "tootsime" rohkem trakse, kui koerad ära suutsid närida...). Olles täitnud oma plaani...

...suundusime juba vöimsamate masinate juurde. Aga et vöimsam masin tööle panna, on vaja kahte asja: öppida kiirelt mehaanikuks ja riskida veidi oma eluga. Natuke peab ka matemaatilisi märke tundma, et pluss- ja miinusmärke omavahel ikka sassi ei ajaks... Tegelikult on vahel tore ka peale uut aastat veel ilutulestikku vaadata ja selleks peavad vaid punane ja must juhe

omavahel kokku saama. Nii lihtne see ongi!!

Ja kui oled juhtmed surma saamata aku kulge saanud, vöid edasi kapoti alla ronida ja seal uut pauku oodata. Ja kui tunned end masina körval siiski veel liiga jöuetu ja hädisena, on viimane aeg alustada jöuharjutustega. "Hei, Kärt, tule töstame masinat!" vöi "Hei,Satu, me töstame masinat, tule anna gaaaasi!!!!!" on usna igapäevaseks muutunud. Ja nendele lausetele järgneb tavaliselt sugav lootus, et sa paksus mustas tossus seistes äkki ikkagi ei saa skuutri alt lendavate jäätukkidega vastu nägu. (Tegelikult näeme me nii palju vaeva vaid selleks, et öö jooksul maa kulge jäätunud skuuter sealt uuesti lahti rebida. Boonusena saame omale siis ka musklid!).

Ning kui köik on hästi läinud...

...vöid nautida hobujöude ja loota et sa järvel rada tehes JÄLLE lumehanges ei löpeta. Ja kui koeraga kiirendusvöistlusi korraldad, ära urita teda alla ajada, vaid pidurda vajadusel nii järsult, et tagaistuja sulle kindlasti tagant selga lendab!

Ja muide, teate mida me veel köike oleme skuutritega teha suutnud... vöi siis peaaegu suutnud?

Me oleme puid ja järelkäru ramminud, skuutrit nii umbes sada korda välja suretanud, peaaegu kulili käinud, peaaegu Mika autole otsa tagurdanud ja peaaegu Novast ule söitnud. Aga muidu oleme me tublid.

Aga uhel hetkel tabas meid arusaam, et kui pole hobujöudu, mis lumest jagu saaks...

...tuleb appi vötta inim-ja labidajöud! Kui koerteni jöudmine juba liialt vaevaliseks muutus, algas tösine vöitlus lumega. Seekord väljusime meie lahingust vöitjatena (aga meil oli ka korraga kasutudes umbes 5 erikujuga labidat!) ja läksime tähistama! Selleks varastasime väikestelt lastelt kelgu ja suundusime...

...esialgu tagasihoidlikule kunkakesele. Kui sai selgeks, et me oleme ikkagi kövemad tegijad, vötsime ette suurema mäe:

Kui suutsime juba suuremal mäel peaaegu kelgus pusida...

...hakkasime omale isiklikku firmalaskumist leiutama, et köik väiksed naabrilapsed tahaksid meie moodi olla. Selleks tulime alla mäest, kus lumepaksus oli ule puusa ja kui...

...kuulsusejanu oli meid juba ulemäära hulljulgeteks muutnud, ronisime lausa jalgupidi kelku ja uritasime arendada midagi lumelautamise sarnast...

Kuna see meile ikkagi oodatud kuulsust ei toonud (meie ainsaks pealtvaatajaks oli jätkuvalt Nova, kes paraku vaatas meid ka ainult sellepärast, et ta ei tahtnud kelgu alla jääda)...

...asusime kohalikke körgemaid tippe vallutama! Selleks olid meil kasutusel meie jaoks täiesti uued instrumendid ja mis köige toredam- täiesti loodussöbralikud! Otsisime kull pikalt kohta, kust neid käivitada ja uritasime saada selgust, kus on pluss- ja kus miinuspoolus, aga löpuks saime ka nende lihtlabaste leiutistega siiski hakkama. Vöi noh...

...peaaegu hakkama, sest löpuks leidsime ennast ikkagi käpuli lumest. Ja kui juba tundus, et ENAM ei jaksa ning olime valmis köik nurka viskama...

...leidsime uut innustust Kiku olumpiasöidust. Aga kuna höbe meid tegelikult ei rahuldanud...

...ja kuldmedal jäi meil endil ka täitsa saamata, saime hakkama millegi muu ummarguse ja kuldsega, mida me iga nurga alt näha tahtsime ja selleks seda palju kordi mööda kööki ringi loopisime.

Ja mis köige tähtsam- see meie uus doping maitses imehea!

Ning kuna me oma pannkookidest nii palju energiat saime, et ei suutnud seda köike enam kelgukoerte peal välja elada...

...hakkasime Novast saksa kuumaverelist takistussöiduhobust kasvatama.

Proovinud nuud ära köikvöimalikud masinad, vigurid ja leiutised, peab tunnistama, et köige kindlamalt tunneme end ikkagi kelgu jalastel.

Ja päris,päris löpetuseks olgu veel öeldud, et arvutitega ei saa me ka jätkuvalt hakkama. Täna näiteks kirjutas Maret teile siberi huskydest, aga nagu te vöite isegi aru saada, kustutas ta selle teksti enne ilmumist ka uuesti ära ja Kärt suutis mustilisel kombel pidevalt meie praegusest tekstist pilte ära kaotada, mis muutis meie blogiuuenduste tegemise tavapäraselt pikaks ;)

Kärt ja Maret

Ja koerad läksid teele Kemijärvelt

Reede öhtul oli meil suurepärane vöimalus heita oma uudishimulik pilk hetkeks vöistluskoerte maailma. Vötsime nimelt kätte ja söitsime umbes 160 km kaugusel asuvale Kemijärvele, mille keskus on uhtlasi Soome köige pöhjapoolsem linn. Loomulikult ei vötnud me söitu täitsa iseseisvalt ette (sel juhul oleks vist ainus loogiline variant olnud minek skuutriga ja sel juhul oleks me usna kiirelt kuskil vösas löpetanud), vaid ikka Mika ja Millaga koos.

Oleme vist juba tegelikult varemgi maininud, et Mika on elu jooksul ka ise pikka aega rakendispordiga tegelenud ja vöistelnud köikvöimalikes eri paikades. Nuud on ta kull juba umbes 10 aastat keskendunud vaid töökoertele ja turismile, kuid sellegipoolest on siin koeri, kelle vanemad vöi vanavanemad on kuulunud tema vöistlustiimidesse ja kellel oleks hea treenimise puhul potentsiaali ka vöistlustel edukalt esineda.

Pean nuud vist köigepealt veidi selgitama, mida see kelgukoerte vöidusöit endast uldse kujutab. Ametliku spordialana said kelgukoerte vöistlused alguse 1908. aastal All Alaska Sweepstake vöidusöidul. Need vöidusöidud on uskumatult pikad ja auhinnad rahalised, mistöttu need on vöistluskoerte harrastajate seas töeliselt hinnatud.

Kelgukoerte vöistlusi on loomulikult teisigi ja väga erinevate tasemetega. See, mille starti meie Kemijärvele uudistama läksime, oli näiteks keskmise taseme vöistlus ja kujutas endast distantsi 3 korda 50 km. Reede öhtul kell kaheksa startisid vöistlejad 2 minutiliste vahedega esimesele 50 km söidule, misjärel said nad puhata ja startisid uuele 50 km distantsile kuus tundi pärast finiseerumist.

Vöistlusi vöib olla aga ka näiteks distantsiga 1000 km, mida söidetakse nädal aega jutti.

Nagu teistegi spordialade puhul, on ka kelgukoertevöistlustel omad reeglid ja loomulikult on vajalik spetsiaalne varustus. Koertele on nöutud jalga "tossud", et pikal jooksmisel nende käppasid kaitsta, kelgul peab olema spetsiaalne öhuavaga kate, kuhu alla saab vajadusel panna vigastatud vöi muidu rivist väljas oleva koera, söitjale on vajalik pealamp ning lumeankur, mille abil on vöimalik kelk seisma saada.

Kui nuud aus olla, siis tegelikult tuli Kemijärve vöistlus meil Mikaga jutuks juba umbes poolteist kuud tagasi ja seoses sellega, et ta kavatses meid mölemaid sinna vöistlema saata. Ta oli vist veidi imestunud selle ule, et me oleme asjast nii innustunud, et meil on viitsimist koeri päevast-päeva nii pöhjalikult treenida, et käime nendega luhemate söitude asemel uhamas Ruka-vahelist 30 km, ning arvas ilmselt seetöttu, et oleks tore anda meile vöimalus nende koertega siis ka miskit ära teha. Tegelikult oli näha, et ta on ka ise sellest vöistlusest väga huvitatud, kuna ta pole ju nii ammu vöistlemas käinud ja kui oled millegagi suure kirega tegelenud, tuleb möistetavalt löpuks ju ikkagi igatsus peale! Kahjuks tuli lähemal uurimisel välja, et kogu see vöistlemaminek muutub siiski liialt keeruliseks ja kulukaks, kuna köigile koertele oleks vaja mikrokiipe ning köikvöimalikke vaktsiine, mida neile praegu tehtud ei ole. Ja köik see maksab loomulikult meeletult palju. Nagu Mika mainis, oli siis, kui tema alaga tegeles, köik väga lihtne- mine vaid kohale ja vöistle! Aga jah, see selleks. Oleme juba otsustanud, et kunagi jöuame me selleni, et lähme omaenda isiklike kelgukoertega vöidusöidule...

Kemijärvele jöudsime täpselt paraja varuga, et näha, kuidas koertele "papusid" jalga pannakse ja kuidas nad köik rakendite kaupa starti ootavad- kes löugas, kes vahtis niisama uudishimulikult ja elevusest värisedes ringi, kes uritas liine läbi närida- täitsa samasugused koerad nagu meie omad siin... Väljanägemiselt meenutas enamus koeri meie köige sitkemaid, saledamaid ja voolujoonelisemaid koeri, kuid oli ka veidi "hurdalaadseid" ja "Bruno-tuupi" lontkörvu. Koeri oli kelkude ees väga erinev arv- mönel 10, mönel koguni 17. Vahel on vöistlustel koerte arv ette kirjutatud, kuid paljudel kordadel vöib söitja panna ette täpselt nii palju koeri kui ise soovib (kaheksa oli kull vist miinimumiks pandud seekord kui ma ei eksi).

Kuna start anti öhtul, oli öues juba loomulikult väga pime ja valgust andsid vaid söitjate pealambid. See tegi umbruse ja sealse öhustiku kuidagi eriti pönevusttekitavaks. On kindlasti töeliselt eriline ja eks kindlasti ka veidi köhe tunne tuisata koerarakendiga öhtupimeduses vöörasse metsa. Ja olla oma koertega seal päris uksi. (Olles koertega teel, ei tohi keegi vahepeal vöistejat aidata).

Start ise nägi välja nii, et rakend söitis kohtunikeni, peatus seal (surudes lumeankru sugavale lumme), kohtunikud panid vajalikud andmed kausta kirja, viimased sekundid loeti kövasti ette, juht tömbas ankru lumest ja kihutas pimedusse.

Uks mees oleks stardis äärepealt kelguga kulili käinud ja uldse tundus, et ega selle vöistluskelguga kerge ole- see on nimelt kövasti väiksem ja kergem kui meie turistikelgud.

Ja start on antud!

Maret

Nädalavahetuse rubriik ja veidi tänasest

Esimesed sammud lumel...

MONA

Laupäeval 20. märtsil, kui hakkas kevad, sai meie armas kutsupreili pärast hoolikat kaalumist omale lopuks nime. Nuud ei ole ta siis enam lihtsalt kutsikas voi pentu, vaid kohe täitsa meie oma väike Mona.

Neljapäeval sai Monake esimest korda maitsta suure koera toitu ehk vees leotatud krobinaid. Ega suurt palju esimesel korral just alla ei läinud, aga maitse on juba suhu saadud. Paar korda oleme nuud veel proovinud, aga tundub, et emalt saadud piimast piisab täiesti ja krobinate jaoks seal väikses kohukeses veel ruumi pole.

Mona suudab meil juba istuda ja väheke isegi tatsab oma tudisevatel jalgadel ringi. Voimatu on seisatamata mööduda kuudist, kust Mona päikeselaigus monuledes rahulolematu näoga välja vaatab, imestades, et kuhu see emme nuud jälle hulkuma läks!

Me ei ole olnud ka täitsa turistitud, nimelt laupäeval käisid soitmas 6 soomlast, kes votsid 10 kilomeetrise kelgureisi. Seekord tuli ka Mika meiega kaasa, et teha tagasipöördekoht, mis oli juba väga paksu lume alla mattunud. Isegi tema suutis seal kaks korda lumme kinni jääda, aga erinevalt meist onnestub tal sealt tavaliselt ise välja saada. Skuutritel oli ullataval kombel väga väha kutust alles ja seal rajal vaikselt edasi tiksudes tekkis vahepeal kull tunne, et voib-olla tuleb meil hoopis koju tagasi jalutada, aga ei, välja vedasime koduni.

Monast on meil kujunenud eriline vaatamisväärsus ja tundub juba, et tema näitamise eest tuleb eraldi raha hakata noudma. Jaa, Mona on meil ikka koigi lemmik ja tema juurest lahkudes on koigil naeratus näol ja arvatavasti keerleb peas plaan, kuidas teda märkamatult taskusse pista. Soidule järgnes väike istumine meie kojakeses, kus sai kuuma kohvi ja väheke näksamist joogi korvale.

Meie parim juhtpaar: Heta ja Kita

Täna käis soitmas uks soome pere kahe väikse lapsega. Paraku on nii, et need, kes tulevad koos väikeste lastega, ei soida ule 5 kilomeetri, sest kelgus istudes hakkab usna ruttu kulm. Loomulikult käisid ka nemad kutsikat imetlemas ja pärast hutikeses head ja paremat söömas ja käsi- jalgu soojendamas.

Meie koda nii väljast kui ka seest

Kärt

RAP

Rapsu on kindlasti uks meie lemmikpoisse. Esiteks on ta meie koerapere köige suurem tegelintski, teiseks on tal natuke ohmukese nägu ja ta näoilmed on täiesti geniaalsed, kolmandaks on Rap käitumise poolest töeline härrasmees, kes peab ennast söitu oodates ulimalt hästi uleval, neljandaks on ta täiesti esmaklassiline kelgukoer, kes töötab mitme eest, on kiire ja tugev ning viiendaks on ta lihtsalt uskumatult armas ja tore koer, kes oma söbralikkuse töttu on ka noorte koerte parim söber, kelle olemasolu sama kelgu ees tundus kutsikaid treenides alati neile julgust andvat. Ah ja, köige pörkavamate jalgadega koer on Rapsu ka: alati sööki andes huppab ta aediku seina ääres nii palju järjest ja nii körgele kui vöimalik, kuni söök on aediku uksest sisse "astunud". Ja veidi hullumeelsed hiigelsuured silmad on Rapil ka ;)



Kaks sisarat BLONDI ja YOSA

Yosat kutsume me sageli tema suurte tumedate silmade ja matsaka kehakuju töttu Pandaks. Molemad oekesed on väga haukumisaltid ja kui keegi vööraste peale haukub, siis just nemad. Nii Blondit kui ka Yosat voib kasutada juhtkoerana ja seda annet ei ole antud just paljudele koertele.

Viimane pisike tuulepea

Saria

Otsustasime, et nii ikka ei saa, et jätame lahkudes endast maha uhe väljaöpetamata kutsika ja laseme järgmisel aastal kellelgi teisel see rööm endale saada. Niisiis vötsime täna kätte ja puudsime Saria suurest aedikut kinni. Kuigi ta on pealtnäha uks pisike arg kutsa, on ta tegelikult oma koduaedikus usna ulbeks muutunud ja tegeleb iga päev oma öe Midna puremisega... juba sellepärast mötlesime, et on aeg talle natuke tema öiget elukutset tutvustada ja näidata talle, et maailm ei ole aedik ja et elu ainus eesmärk pole suua, magada, mängida ja teisi koeri pureda.

Esialgu veetis preili aega rihma otsas puu kuljes, et natuke liikumisvabaduse puudumisega harjuda. Aeg-ajalt sai ta sinna lume sisse kröbinaid, et aedikust väljasolek liiga hirmus ei tunduks. Seejärel sai ta omale pisikesed sinised traksid selga, ootas edasi oma puu juures ja jälgis (nii palju kui selleks köie sikutamisest aega ule jäi), kuidas kelgupartnereid kelgu ette rakendatakse. Ja kelgupartneriteks olid vanemad, rahulikumad ja aeglasemad koerad, kes ei satu NII suurde paanikasse, kui neid pidevalt peatatakse.

Esialgu sai Saria olla selline kelgukoer, kes istub kelgus Kärdi sules ja naudib lihtsalt ilusaid järvevaateid ning mötiskleb selle ule, et kuidas see maailm järsku ikka NII suureks paisus. Jätsime nimelt Ruutu körvale tuhja koha, et Saria alles tagasiteel ette panna. Olime eelmisi kutsikaid treenides saanud juba oma öppetunnid selle kohta, mis vöib juhtuda, kui koer kohe kelgu ette panna. Ja nuud uritasime siis oma kogemusi ära kasutades olla targemad ja köik ilusti rahulikult läbi möelda.

Esimest korda Sariat ette rakendades sai selgeks, et ta pole Lilo ja Midna sarnane koer, kes kohe loomulikust intelligentsist jooksma hakkab. Seega tegime kiire plaanimuutuse ja Saria jooksis pikka aega kelgu körval. Vöi no mis jooksis, olgem ausad, lohises. Vötsime hoo täiesti maha ja traksidest kinni hoides ta kuidagimoodi seal kelgu körval edasi ikka kulges. Tegime pidevalt pause ja kiitsime iga kord, kui ta veidikegi vabatahtlikult edasi liikus. Löpuks tundus asi olevat piisavalt hea, et proovida ta uuesti kelgu ette panna. Seekord aga tagumisele positsioonile vana aedikukaaslase Tui-Tui körvale, et saaksime tal korralikult silma peal hoida. Liikusime edasi hästi-hästi tasapisi ja kinnitasime Saria trakside kulge lisanöörid, et ukski kelguliinidest teda liialt ei tiriks, vaid et ta saaks end kelgu ees vöimalikult vabalt tunda. Ja tundub,et see toimis. Ning tasa-tasapisi hakkas kuts möistma, et kui ta vastu ei punni ja jalakesed köhu alt välja vötab, ei tiri teda ukski nöör ja ta vöib usna kenasti koos teiste koertega edasi sörkida. Väikesele järvele tagasi jöudes tegeles Saria juba vabatahtlikult nii kiire liikumisega, et tömbas liini pingule ja tegeles ka kelgu tömbamisega (endal saba uhkelt pusti:))Viimasest kunkast ules minnes oli ta ainus, kes mitte ei sörkinud vaid galopeeris.

Olime Sariaga nii rahul, et ei leidnud lausa sönugi tema kiitmiseks. Loomulikult ootas teda ports preemiakröbinaid ja trakse ära vöttes tundus ta olevat juba täitsa rahulolev. Muidugi oli see alles esimene kord ja järgmistel kordadel näeme alguses veel ilmselt palju vastupunnimist ja ehk ka jalgade lohistamist, aga tore on ikkagi, kui esímesest päevast jääb hea kogemus!

2 nädalat ja 2 päeva

Kelgukoerte ajaloost 2.osa

19.saj keskel kogusid populaarsust suuremad koeratiimid. H.M. Robinsoni märge: "train" neljast koerast sörgib 300 kg-se koormaga raskusteta.

Kuni hilise 19. sajandini olid kelgukoerad treenitud reageerima vaid kahele käsklusele; need olid:

traditsiooniline prantsuse "marche" (tihti kohandatud luhemaks- "mush") koerte liikveleajamiseks ning "whoa" peatamiseks.

Päris 19. saj löpus treenis Hudson" s Bay Company töötaja William Miller esimese "Eskimo koerte" tiimi kuuletuma käsklusele "paremale!"- "gee" ning "vasakule!"- "haw".

Kelke oli kahte tuupi. Tuupiline veokelk oli tehtud kahest peenikesest puulauast, mis olid omavahel kokku seotud pödranaha ribadega. Kelgud olid piisavalt kitsad, et libiseda rajas, mille oli tekitanud inimene lumeräätsadega.

"Cariole" e. reisija kelk oli veokelk, mis oli mugandatud kandma inimest. See oli nii mehe staatuse sumbol kui transpordivahend. Cariole mahutas tavaliselt uhe inimese ning reisija istme taga oli spetsiaalne koht, kuhu panna pakke.

Koerte varustus oli valmistatud pödranahast.

Kelguga reisides oldi harva kelgul, tavaliselt joosti heal rajal lumekingadel kelgu taga. Kui polnud aga hästisöidetavat rada, jooksid juhid kelgu ees. "Kelguajajate" päevad olid pika: algasid juba enne päikesetöusu ja löppesid ööpimeduses.

Alexander Henry: "Koeraajajad kandsid piitsasid, mida kasutati usna brutaalselt. Polnud midagi uut, kui koeri kelgu ees peksti, kuni nende pea oli uks suur veretomp. Imestamisväärne oli see, et omavahel olid mehed igati lahked ja söbralikud inimesed."

Arktika uurija Elisha Kane kirjeldas, et sellist vaatepilti nagu koerte söötmine välja näeb, pole vöimalik kusagil mujal näha. Kui mindi toidunöuga, tormasid koerad inimese peaaegu jalust maha ning löid vahel ka onnid pikali. Seejärel algas vöitlus, et oma tiimi koerad kätte saada ja kuidagi kindlustada see, et iga koer oma portsu kätte saaks.

Kui möelda raskusele, mida koerad äärmiselt karmi kohtlemise juures vedasid ja arvestada juurde see, et nad olid sageli viletsalt söödetud, on vapustav, kui palju nad jaksasid.

Näiteks Winter Express kandis olulisi uudiseid ning pakke igal talvel, kusjuures 40 miili päevas polnud ebatavaline kövasti jooksvale mehele ja koertle, kes kandsid pakke.

Tööd tehti enamuselt hommiku ja öhtujaheduses ning öösel, päeva kasutati puhkamiseks. Selline elu oli ränk nii koertele kui nende ajajale: öötöö, päikese- ja kuupeegeldus lumelt, lume sulamine, vallid, märjad jalad, libedus, tömbamine, lukkamine, töstmine, köndimine, jooksmine...

Kelgukoerte eluiga polnud pikk: äärmiselt julm kohtlemine ja vähene kehv toit tegid ruttu oma töö.

(Aatu)

Ohus on kevadet...

Vaade Läskile läbi lumekoridori

Sprite: "Varsti tungib lumi lausa koduuksest sisse"

Kuna märtsikuu otsustas meid onnistada suure hulga lumega, siis vahepeal vois meid aina lumelabidatega ringi liikumas näha. Iga hommik tuli ennast uuesti ja uuesti koerteni kaevata. Ja kuigi oues olid miinuskraadid, oli see lumi siiski rovedalt märg.

Märtsikuu esimesse nädalasse sattusid selle suure lume tottu ka päevad, kus me koertega uldse soitmas ei käinud, sest järvel olev rada oli nii kinni tuisanud, et ise me skuutritega sinna kull teed ette tegema minna ei tahtnud, selleks oli meil Mika. Aga kuna rada oli väga kehvas olukorras, siis käskis ta ka meil teise skuutriga järvele talle järgi minna. Väga kaugele me ei joudnud, sest usna ruttu suutsime me pehmesse lumme kinni jääda ja pohjus (et ennast välja vabandada) oli tegelikult selles, et need skuutrid ei ole moeldud soitmiseks nii paksus lumes nagu seal järvel oli. Tekkis kusimus, et mis nuud, Mikat polnud ka järvel silmapiiril näha ja nonda olime nagu kaks ohmakat keset järve skuutrit pornitsemas. Väike kone Mikale ja ohhooo, mis selgus- ka tema on kinni. Hakkasime siis jalgsi temani trampima, nuputades, et ei tea, kui kaugel ta kull olla voib... Sikutasime ja tirisime skuutrit Mika vandesonade saatel ja ette rutates, see ei jäänud viimaseks korraks. Kui skuutrid olid hangedest onnelikult välja saadud, sai Maret uhe skuutri oma valdusesse ja mina istusin Mika skuutrile kaassoitjaks. Ohjah, ega see just väga lobus pole kimada suurel kiirusel läbi lume nii, et suu ja silmad lund täis ja hupelda kelgul vasakule, paremale, ules alla ja nii mitmeid ringe. Aga onneks koik ebameeldiv saab lopuks läbi ja nuud pärast mitmeid päevi rajanuhkimist skuutril, on meil teekene, mis on lihtsalt ideaalne.

Satu on ennast siin meie juures hästi sisse elanud. Soitude ajal peame tal aga hoolikalt ja pidevalt silma peal hoidma, sest tal on kohutavalt hea anne kelgult kaduda. Viimane kord suutis ta taas kurvis tasakaalu kaotada ja sinna maha pudeneda. Ise ka imestan, et kuidas me alati selle kelgu kinni puuda oleme suutnud. Teisele variandile eriti moelda kull ei taha. Onneks on Satu kiljatus meile heaks hoiatuseks, et nuud see jälle juhtus...

Meid on onnistatud ka turistidega nuud viimastel päevadel. Neljapäeval käis 8 liikmeline soomlaste grupp soitmas 5 kilomeetrit ja täna kaks soomlannat väikese lapsega 3 kilomeetrit. Turistid on nuud kogu aeg vaid meie kantseldada ja meie hoole all. Mika ainult vahendab meile, kui palju soitjaid tuleb ja mis kell ning kui on pikemad otsad hangib poest joodavat, söödavat ja sellega tema turistiulesanded ka loppevad. Jumal tänatud, seni on meil koik hästi läinud. Satu hoolitseb meil hutikeses tule ja söögi- ning joogipoolise eest.

Ja muide, öhus on töesti kevadet, kuna öistele körgetele miinuskraadidele on päeval vastukaaluks kuhjaga päikesepaistet, valgust ja vöiks öelda, et kohati töesti ka juba soojust!

Ega Novalgi kerge ole...

Kärt