TAMILaupäeval viis tee meid taas Hanna juurde hobutalli, et nautida väheke ka kabjaliste seltskonda. Meie partneriks ratsaplatsil oli nagu ikka eestlane Tami. Tore ikka kui vahel kaasmaalastega kokku saab.
Nuudseks on mulle väheke tarkust hobuse trenniks valmis panemisest ka juba pähe suutnud kuluda ja seda tänu Maretile, kes mind alati kannatlikult juhendab. Laupäeva puhendas Maret rohkem minu treenimisele ja nonda joudsin elus esimest korda galopini ja uskuge mind te mitteratsutajad, see pole sugugi kerge!! Tagajärjed, milleks on valusad kannikad ja jalad, annavad muidugi alles järgmisel päeval tunda.
Täna hommikul soitsime Millaga taas talli, sest Hannat polnud kodus ja nonda pidime meie kolmele hobusele vee ja söögi ette asetama, tekid selga panema ning seejärel said nad oue lumetuisku minna nautima. Jahh lumetuisku, sest meil on parasjagu meeletu tuul ja lumest on tekkinud vägevad vallid ja teate mida see tähendab?? Seda, et järverada pole vist mitte kunagi veel nii hull olnud, kui ta nuud on!! Isegi autoga olime me uhes vallis kinni, sest lumemasin polnud veel teed puhtaks lukanud. Mis siis ikka, natuke auto lukkamist ja lopuks me sealt välja saime, ei pidanudki Mikale helistama...
UISKA ja torikas CLINTON
Monake muutub meil iga päevaga aina aktiivsemaks, käib muudkui kuudi ukse peal ilma uudistamas ja emmet tagasi kuuti kutsumas. Vahepeal uritab isegi kuudist välja ronida, aga see tal veel ei onnestu. Koige armsam on ta siis, kui ta ema märgates oma veel veidi tudisevatel jalgadel saba liputades tema poole vudima hakkab. Seda lihtsalt peab oma silmaga nägema! Krobinad lähevad ka juba heal meelel söögiks ja eelmine kord tuli ta lausa ise krobinat näpu vahelt votma.
Mona esimest korda pedikuuris!
Kärt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar