Mötlesime, et peaks veidi lähemalt tutvustama neid imelisi olendeid, kellega me siin töötame. Ja niisiis otsustasime hakata tasapisi panema kirja natuke ajalugu:
Mitte keegi ei tea kull täpselt, kes oli see inimene, kes rakendas esmakordselt koera kelgu ette, kuid varaseimad arheoloogilised leiud, mis töendavad kelgukoerte kasutamist, on leitud Kanadast. Inimesed, kes selle meetodi välja mötlesid, suurendasid niimoodi oma talvise jahipidamise ja ringiliikumise vöimalusi. Esmakordselt vöis kelgukoerte kasutamine aset leida ajavahemikul 1000-1600 pKr.
Ajaloolisi andmeid kelgukoerte kasutamisest Siberi arktilistel aladel on leitud araabia kirjandusest (10.saj), Marco Polo kirjutistest (13.saj) ning Francesco de Kollo kirjutistest(16.saj).
Martin Frobisheri 1675. aasta teoses "Historic Navigations" on illustratsioon, mis kujutab koera vedamas midagi kelgutaolist.
Pöhja- Ameerikas olid kelgukoerad väga olulised juba ammu enne eurooplaste tulekut ning Uuel Prantsusmaal (New France= Kanada) vötsid kolonistid kiirelt koerte jöu kasutamise ule.
Prantsuse Kanada koeratiimid olid Seitsmeaastases söjas ka militaarteenistuses.
Eriti levinud olid kelgukoerad 18. sajandil. Tol ajal ei kasutatud rakendites nii paljusid koeri kui tänapäeval, mil pikamaa distantsidel jookseb kelgu ees korraga isegi ule 12 koera. On dokumente, mis töendavad, et kunagised koeratiimid (traineau ehk "trains") koosnesid kahest kuni kuuest koerast.
18. saj löpus ja 19.saj alguses ei domineerinud kelgukoerte seas mingi kindel töug. Enamus koertest olid nö. suvaliselt aretatud ja nii mönegi kelgukoera soontes voolas enam kui vaid natuke hundiverd. Ajaloolised andmed näitavad, et kelgu ees kasutati ka metsast kinni vöetud hunte.
Kuigi vanasti kasutati rakendis vähem koeri kui nuud, nöuti neilt siiski palju. 1801. aastal kirjutas North West Company liige Daniel Harmon: "Meie kaup veetake kelkudel koerte poolt. Iga koerapaar veab 200-250 kg-ist koormat, koos söitjaga siis umbes 300 kg."
Jätkub
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar