Viimane pisike tuulepea

Saria

Otsustasime, et nii ikka ei saa, et jätame lahkudes endast maha uhe väljaöpetamata kutsika ja laseme järgmisel aastal kellelgi teisel see rööm endale saada. Niisiis vötsime täna kätte ja puudsime Saria suurest aedikut kinni. Kuigi ta on pealtnäha uks pisike arg kutsa, on ta tegelikult oma koduaedikus usna ulbeks muutunud ja tegeleb iga päev oma öe Midna puremisega... juba sellepärast mötlesime, et on aeg talle natuke tema öiget elukutset tutvustada ja näidata talle, et maailm ei ole aedik ja et elu ainus eesmärk pole suua, magada, mängida ja teisi koeri pureda.

Esialgu veetis preili aega rihma otsas puu kuljes, et natuke liikumisvabaduse puudumisega harjuda. Aeg-ajalt sai ta sinna lume sisse kröbinaid, et aedikust väljasolek liiga hirmus ei tunduks. Seejärel sai ta omale pisikesed sinised traksid selga, ootas edasi oma puu juures ja jälgis (nii palju kui selleks köie sikutamisest aega ule jäi), kuidas kelgupartnereid kelgu ette rakendatakse. Ja kelgupartneriteks olid vanemad, rahulikumad ja aeglasemad koerad, kes ei satu NII suurde paanikasse, kui neid pidevalt peatatakse.

Esialgu sai Saria olla selline kelgukoer, kes istub kelgus Kärdi sules ja naudib lihtsalt ilusaid järvevaateid ning mötiskleb selle ule, et kuidas see maailm järsku ikka NII suureks paisus. Jätsime nimelt Ruutu körvale tuhja koha, et Saria alles tagasiteel ette panna. Olime eelmisi kutsikaid treenides saanud juba oma öppetunnid selle kohta, mis vöib juhtuda, kui koer kohe kelgu ette panna. Ja nuud uritasime siis oma kogemusi ära kasutades olla targemad ja köik ilusti rahulikult läbi möelda.

Esimest korda Sariat ette rakendades sai selgeks, et ta pole Lilo ja Midna sarnane koer, kes kohe loomulikust intelligentsist jooksma hakkab. Seega tegime kiire plaanimuutuse ja Saria jooksis pikka aega kelgu körval. Vöi no mis jooksis, olgem ausad, lohises. Vötsime hoo täiesti maha ja traksidest kinni hoides ta kuidagimoodi seal kelgu körval edasi ikka kulges. Tegime pidevalt pause ja kiitsime iga kord, kui ta veidikegi vabatahtlikult edasi liikus. Löpuks tundus asi olevat piisavalt hea, et proovida ta uuesti kelgu ette panna. Seekord aga tagumisele positsioonile vana aedikukaaslase Tui-Tui körvale, et saaksime tal korralikult silma peal hoida. Liikusime edasi hästi-hästi tasapisi ja kinnitasime Saria trakside kulge lisanöörid, et ukski kelguliinidest teda liialt ei tiriks, vaid et ta saaks end kelgu ees vöimalikult vabalt tunda. Ja tundub,et see toimis. Ning tasa-tasapisi hakkas kuts möistma, et kui ta vastu ei punni ja jalakesed köhu alt välja vötab, ei tiri teda ukski nöör ja ta vöib usna kenasti koos teiste koertega edasi sörkida. Väikesele järvele tagasi jöudes tegeles Saria juba vabatahtlikult nii kiire liikumisega, et tömbas liini pingule ja tegeles ka kelgu tömbamisega (endal saba uhkelt pusti:))Viimasest kunkast ules minnes oli ta ainus, kes mitte ei sörkinud vaid galopeeris.

Olime Sariaga nii rahul, et ei leidnud lausa sönugi tema kiitmiseks. Loomulikult ootas teda ports preemiakröbinaid ja trakse ära vöttes tundus ta olevat juba täitsa rahulolev. Muidugi oli see alles esimene kord ja järgmistel kordadel näeme alguses veel ilmselt palju vastupunnimist ja ehk ka jalgade lohistamist, aga tore on ikkagi, kui esímesest päevast jääb hea kogemus!