WANTED
Cola
Eile hakkas meie koeraaedikutest selline pogenemisralli, et tekkis isu lihtsalt lumehange istuda ja nutta. Just sel hetkel, kui olime istunud autosse, et ratsutama söita, panid meie suurest koeratarast plehku 4 koera, kes lihtsalt praktiliselt uhe koha pealt ule aia porkasid. Kogu jama alustajaks oli Luna, kes uhel hetkel otsustas, et oleks tore proovida "ule-plangu hupet" vöi öigemini "ule-plangu ronimist" ja kellel see ka suurepäraselt önnestus. Paraku utleb kelgukoerte II seadus, et kui semu on aedikust väljapääsu leidnud, peab talle viivitamatult kogu ulejäänud kambaga järgnema. Nii olid hetke pärast väljas juba ka Hertta, Cola ja Ox. Puudsime oma 4 jooksikut kinni, seisime keset hoovi ja motlesime, et mida paganat me nendega nuud tegema siis peaksime. Selle ajaga, kaks koera naaberaaiast, nähes, et mingid tuubid kappavad hoovi peal ringi, huppasid samuti ule aia ja nonda oli jooksikuid juba 6. Kuna meil uhtegi vaba ketikohta polnud, siis läksid koik need 6 koera uhte väikesesse kolme kuudiga aedikusse, kus neid juba 3 sealset elanikku, Blondi, Envy ja Enary, ees ootasid. Kuna koerad uksteise peale tigedad ei olnud, julgesime minna ratsutama, lootuses, et tagasi tulles nad meid kuskil hoovis joostes vastu ei vota. Kui Mika meile vastu tuli, teatas ta meile kohe toreda uudise, et mingid koerad on jälle lahti ja temale nad ennast kätte ei anna.... onneks oli neid vaid 2 ja nende kättesaamisega polnud kull mingit probleemi, vastupidi: Ruutu ja Twila olid väga roomsad nähes tuttavaid nägusid. Suurde aedikusse olid jäänud vaid Yosa ja Pepsi (uks liiga paks ja teine liiga pisike, et ule aia tulla...). Ka Ruutu ja Twila pidid rändama väikesesse tarasse, kus nuud oli siis koeri juba 11. Ilmselgelt oli see nende koigi jaoks liiga väike ja lootsime, et kui me nad söötmise ajaks oma oigetesse aedikutesse paneme, siis äkki nad enam välja ei tule.... paraku see ei tominud, ainult kaks vanemat koera neist jooksikutest, Mai-Tai ja Woo-Doo, jäid oma aedikusse pidama. Kogu tudrukute kari, kes oli toiduämbrit jälitades oma suurde aedikusse naasnud, pörkas pärast sööki viivitamatult ule aia ja koerajaht oli taaskord täies hoos- seekord juba pimedas. Öö veetsid siis köik pögenikud ikkagi seal väikeses aedikus. Hommikul vara helises aga telefon ning Mika teatas, et koerad pidavat kula peal ringi kappama. Mis siis ikka, läksime vaatama....nuud olid koik ka sealt väikesest aedikust välja tulnud ja seda läbi augu, mille nad traataeda olid närinud. Parandasime selle ära ja siis toimus tosine koerte elukohtade vahetus. Tostsime nii isaseid kui ka emaseid koeri umber; osadest aedikukoertest said ketikoerad ja vastupidi. Onneks on nuudseks see jama loppenud ja koerad on pusinud juba mitmeid tunde ilma pogenemata, kes onnelik oma uue elukoha ule ja kes hingepohjani solvunud. (Twila ärritunud kisa kostub edukalt ka tuppa...)
Nojah, oli veel vara höisata: käisime just Ruutut puudmas öues. Ta oli suutnud end taaskord mingist aediku vöres olevast august välja pressida ja nuud tegime sinna sellise kettide susteemi tökkeks, et pidime veel vähemalt viis minutit seal aediku ääres seisma ja oma "kunstiteose" ule naerma... Loodame, et sellest on midagi kasu ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar