Ja koerad läksid teele Kemijärvelt

Reede öhtul oli meil suurepärane vöimalus heita oma uudishimulik pilk hetkeks vöistluskoerte maailma. Vötsime nimelt kätte ja söitsime umbes 160 km kaugusel asuvale Kemijärvele, mille keskus on uhtlasi Soome köige pöhjapoolsem linn. Loomulikult ei vötnud me söitu täitsa iseseisvalt ette (sel juhul oleks vist ainus loogiline variant olnud minek skuutriga ja sel juhul oleks me usna kiirelt kuskil vösas löpetanud), vaid ikka Mika ja Millaga koos.

Oleme vist juba tegelikult varemgi maininud, et Mika on elu jooksul ka ise pikka aega rakendispordiga tegelenud ja vöistelnud köikvöimalikes eri paikades. Nuud on ta kull juba umbes 10 aastat keskendunud vaid töökoertele ja turismile, kuid sellegipoolest on siin koeri, kelle vanemad vöi vanavanemad on kuulunud tema vöistlustiimidesse ja kellel oleks hea treenimise puhul potentsiaali ka vöistlustel edukalt esineda.

Pean nuud vist köigepealt veidi selgitama, mida see kelgukoerte vöidusöit endast uldse kujutab. Ametliku spordialana said kelgukoerte vöistlused alguse 1908. aastal All Alaska Sweepstake vöidusöidul. Need vöidusöidud on uskumatult pikad ja auhinnad rahalised, mistöttu need on vöistluskoerte harrastajate seas töeliselt hinnatud.

Kelgukoerte vöistlusi on loomulikult teisigi ja väga erinevate tasemetega. See, mille starti meie Kemijärvele uudistama läksime, oli näiteks keskmise taseme vöistlus ja kujutas endast distantsi 3 korda 50 km. Reede öhtul kell kaheksa startisid vöistlejad 2 minutiliste vahedega esimesele 50 km söidule, misjärel said nad puhata ja startisid uuele 50 km distantsile kuus tundi pärast finiseerumist.

Vöistlusi vöib olla aga ka näiteks distantsiga 1000 km, mida söidetakse nädal aega jutti.

Nagu teistegi spordialade puhul, on ka kelgukoertevöistlustel omad reeglid ja loomulikult on vajalik spetsiaalne varustus. Koertele on nöutud jalga "tossud", et pikal jooksmisel nende käppasid kaitsta, kelgul peab olema spetsiaalne öhuavaga kate, kuhu alla saab vajadusel panna vigastatud vöi muidu rivist väljas oleva koera, söitjale on vajalik pealamp ning lumeankur, mille abil on vöimalik kelk seisma saada.

Kui nuud aus olla, siis tegelikult tuli Kemijärve vöistlus meil Mikaga jutuks juba umbes poolteist kuud tagasi ja seoses sellega, et ta kavatses meid mölemaid sinna vöistlema saata. Ta oli vist veidi imestunud selle ule, et me oleme asjast nii innustunud, et meil on viitsimist koeri päevast-päeva nii pöhjalikult treenida, et käime nendega luhemate söitude asemel uhamas Ruka-vahelist 30 km, ning arvas ilmselt seetöttu, et oleks tore anda meile vöimalus nende koertega siis ka miskit ära teha. Tegelikult oli näha, et ta on ka ise sellest vöistlusest väga huvitatud, kuna ta pole ju nii ammu vöistlemas käinud ja kui oled millegagi suure kirega tegelenud, tuleb möistetavalt löpuks ju ikkagi igatsus peale! Kahjuks tuli lähemal uurimisel välja, et kogu see vöistlemaminek muutub siiski liialt keeruliseks ja kulukaks, kuna köigile koertele oleks vaja mikrokiipe ning köikvöimalikke vaktsiine, mida neile praegu tehtud ei ole. Ja köik see maksab loomulikult meeletult palju. Nagu Mika mainis, oli siis, kui tema alaga tegeles, köik väga lihtne- mine vaid kohale ja vöistle! Aga jah, see selleks. Oleme juba otsustanud, et kunagi jöuame me selleni, et lähme omaenda isiklike kelgukoertega vöidusöidule...

Kemijärvele jöudsime täpselt paraja varuga, et näha, kuidas koertele "papusid" jalga pannakse ja kuidas nad köik rakendite kaupa starti ootavad- kes löugas, kes vahtis niisama uudishimulikult ja elevusest värisedes ringi, kes uritas liine läbi närida- täitsa samasugused koerad nagu meie omad siin... Väljanägemiselt meenutas enamus koeri meie köige sitkemaid, saledamaid ja voolujoonelisemaid koeri, kuid oli ka veidi "hurdalaadseid" ja "Bruno-tuupi" lontkörvu. Koeri oli kelkude ees väga erinev arv- mönel 10, mönel koguni 17. Vahel on vöistlustel koerte arv ette kirjutatud, kuid paljudel kordadel vöib söitja panna ette täpselt nii palju koeri kui ise soovib (kaheksa oli kull vist miinimumiks pandud seekord kui ma ei eksi).

Kuna start anti öhtul, oli öues juba loomulikult väga pime ja valgust andsid vaid söitjate pealambid. See tegi umbruse ja sealse öhustiku kuidagi eriti pönevusttekitavaks. On kindlasti töeliselt eriline ja eks kindlasti ka veidi köhe tunne tuisata koerarakendiga öhtupimeduses vöörasse metsa. Ja olla oma koertega seal päris uksi. (Olles koertega teel, ei tohi keegi vahepeal vöistejat aidata).

Start ise nägi välja nii, et rakend söitis kohtunikeni, peatus seal (surudes lumeankru sugavale lumme), kohtunikud panid vajalikud andmed kausta kirja, viimased sekundid loeti kövasti ette, juht tömbas ankru lumest ja kihutas pimedusse.

Uks mees oleks stardis äärepealt kelguga kulili käinud ja uldse tundus, et ega selle vöistluskelguga kerge ole- see on nimelt kövasti väiksem ja kergem kui meie turistikelgud.

Ja start on antud!

Maret