Köige uskumatum asi maailmas on hetkel see, et me näeme seda maja jälle iga päev- oma maja. Veel uskumatum on see, et me vöime ohjeldamatult näha köiki oma kalleid hullumeelseid, kes siin maja umbruses ja sees asuvad(töime Nova-poisi omale majakaaslaseks taas;).
Kuidas see siis jälle nii läks, et taaskord tee siia ules pöhja leidsime. Ega muud polnudki vaja teha, kui organiseerida koolis köik nii, et jaanuar kenasti vaba oleks, teha rakse otsus veeta jöulud veelkord kodust eemal, broneerida möningad lennupiletid, pakkida oma parimad kampsunid kohvrisse, tömmata paksud saapad jalga ja hupata Tallinnast pisikese ja koliseva Finnairi lennuki peale, mis 25 min. Helsinkisse viiks, et siis sealt veidi paremas olukorras oleva masinaga Kuusamo poole lennata.
Kuusamo lennujaamas kohvrit oodates oli kull ärevus nii suur nagu peaks kohe eksamile minema, aga kui juba tuttavad näod lennujaama uksel vastu tulid ja Mika auto poole viipas, tundus nagu polekski me vahepeal ära käinud. Nostalgia tabas meid niisiis juba lennujaama uksel, kuna Mika kiirustas auto poole teatavasti sellepärast, et tal oli nii saatana kulm seal öues (inimene on 18 aastat Kuusamos elanud, aga riidesse ei oska end ikka veel panna! uskumatu, aga tösi..). Mika autos oleks ka nagu alles eile viimati istunud ja kui ta esimese ölle avas, oli asi selge- mitte miski pole vahepeal muutunud! Vöi siiski....
....olime end selleks möttes kull juba ette valmistanud, aga sellegipoolest oli kohutavalt raske kuulda, et köik koerad, kes meist kevadel maha jäid, pole enam siin meid vastu vötmas. Sellele kurvale teemale puhendame aga hiljem eraldi postituse.
Maja oli täpselt selline nagu selle jätsime, isegi meie kaseoksad olid veel vaasis, meie lihavöttemunad köögis riiulil, meie piparmunditee kapis... Seda poleks muidugi nii väga oodanud, et meist maha jäänud singiviilud veel kulmikus oleks, aga kes siin mönda aega elanud on, ja teab, et kappidest leiab toiduaineid ka 2000-st aastast, ei pilguta sellise asja peale loomulikult silmagi. Önneks kuulume meie nende inimeste hulka. Nagu ka nende hulka, kes ei imesta, et elutoas ei pöle ukski lamp ja et radikad on veel jääkulmad.
Järgmisel päeval olime pealaest varbaotsteni entusiasmi täis ja et Millalt kiirelt köik koertega seonduvad ulesanded ule vötta, töttasime hommikul temaga koos koeri jootma. Ei oska kirjeldadagi, kui tore oli näha köiki neid elevusest pölevaid silmi ja vehkivaid sabasid. Emaste aedikus kohtasime ka uhte uut pisikest tegelast- poole aastast Woo- Doo kutsikat, kelle me Artiseks nimetasime, kuna keegi polnud vaevunud talle nime panema. Muidu on ta hirmus köva tegija, aga inimesi omale kahjuks ligi ei lase, peame temaga siin veidi vaeva nägema.
Artis Paari tunni pärast oli aeg ka esimesed trennid teha ja järgi uurida, millises vormis kutsad on. Teadsime, et Milla on nendega natuke söitnud (nii et koerad on lumeskuutri ees olnud), aga vaid veidi. Seega ei oodanud me muidugi mingit erilist kiirust. Kuna aga teadsime, et nädalavahetusel ootab ees 3 gruppi kreeklasi, pidime uritama päästa mis päästa annab ja söitsime paar päeva kuis jaksasime ja kuis koerad jaksasid, et veidigi vöhma juurde tuleks. Möned koerad olid ka rivist väljas- Hertta on tiine, Rap on pikalt haige olnud ja Ugly, kes vahepeal maha muudi, saadeti jubedas olekus tagasi (ausalt öeldes ei tundnud teda äragi, kuna ta oli enne uks ilusamaid koeri siin:( Önneks on ta nuud juba kosunud ja paar väikest jooksuringigi kaasa teinud. Köige meeleolukam osa trennist on ilmselt jätkuvalt Ameni, Kalma, Loska ja Routa kohaletoomine. Kuna koerad on vahepeal kövasti suua saanud ja jöudu kogunud, rahmis Amen veel u. viis korda hullemini kui eelmisel aastal (mis minu arvates ei tohiks uldse vöimalik olla), nii et ma olin sugavalt ullatunud, et talle löpuks traksid peale sain ja et ta polnudki suutnud mul käest minema tömmata. Muidu aga läheb meil väga hästi...! Temperatuurid on jäänud vahemikku -20 kuni -28 kraadi, aga lund on nii vähe, et metsarada meil hetkel polegi veel, söidame vaid järvel. Huvitaval kombel oleme pakasega hästi ära harjunud(nii palju kui see vöimalik on), nii et pole hullu miskit. -19 on igal juhul täitsa soe meie jaoks ja -5 oleks juba täielik saun!
23. detsembri öhtul käisime Rukas, nagu eelmiselgi aastal, vaatamas Mikko jöuluetendust "Jöululind", 24-ndal vaatasime valmis ja korrastasime kogu varustuse (kelgud, liinid, traksid, köied), mida kreeklaste tulekuks vaja läks ja öhtul oli Mika juures jöulusöömaaeg.
Maret
...ja kelle me nuud leidsime eest ikka sama röömsa ja elujöulisena nagu olime ta jätnud! Paar "pisikest" muutust on vahepeal siiski toimunud- Mona on oma pikkadel sihvakatel jalgadel 10-kuuselt körgem kui ema Awa, jookseb kelgu ees nagu pöörane, lärmab peaaegu sama kövasti kui ta onu Amen ja on juba praegu uks parimaid kelgutömbajaid kennelis. Kokkuvötvalt vöib öelda, et Mona on oma perekonna väärikas esindaja!
Köige toredam on aga siiski see, et kuts on nii meeletult söbralik ja seltskondlik, et temast lihtsalt ei saa ilma "tere" utlemata mööduda. Ja oma tudruku jaoks leiame me alati selle aja!
Kreeklased ootamas oma korda.
