Ajad, mis ei unune...

191 päeva... kas pole mitte uskumatu! Tunne on kull selline, justkui oleks siia alles eelmine nädal saabunud, aeg on möödunud valguskiirusel. Mäletame nii selgelt, kuidas me 2. oktoobril autost välja astusime ja koiki neid koeri nägime, Cola helesinised silmad elevalt välkumas. Mika oli just söötma hakkamas ja kutsude ärevus oli suur. Töllerdasime Mikal sabas ja vaatasime, kuidas ta neile toitu ette paneb. Siis olid nad veel koik lihtsalt uks kari koeri, nuud aga omaette isiksused, kelle koik iseloomujooned ja omadused on suurepäraselt teada. Aga eelkoige on nad muidugi truud sobrad, kellele on hea lihtsalt kulla minna, pai teha ja veidi juttu puhuda.

Ei taha hästi kohale jouda, et nuud tuleb hakata koigest minevikus rääkima. Saab olema meeletult raske hommikul ärgata ja avastada, et polegi seda suurt lontkorv Novat, kes onnest särab, et lopuks ometi keegi ajas end voodist välja ja puhendab nuud ka talle veidi aega ja et polegi toiduruumi, kuhu minna, et koertele hommikujooke teha, polegi neid 55 kelgukoera, kes saba liputades sinu tähelepanu ootavad ja, et ei tulegi enam uhtegi kelgusoitu ei varahommikul ega päikeseloojangus ning, et....

Neid asju, mida nuud enam pole ja ei tule ja ei saa, on nii palju, et neid voikski jääda siia ules loetlema. Koige tähtsam on aga see, et seda aega, mis me siin oleme olnud, ei vahetaks me kull eales millegi vastu, sest see rööm, mis neist koertest öhkab, on lihtsalt kirjeldamatu.

Nii raske, kui see ka pole, tuleb liikuda uute seikluste poole ja jätta meie 55 sobraga huvasti!

Kuusamost ja siinsest kelgukoerte maailmast saadud mälestused jäävad aga alati meiega. Köik need toredad, naljakad, ilusad ja täiesti unustamatud hetked . Ja kui vahel ei länudki köik nii nagu pidi, oli see köik vaatamist ja kogemist väärt.

Nuud aga tuleb suunata oma terav pilk kaugele silmapiiri poole ja vaadata, kas ehk Island juba kuskil mägede taga paistab...

Moned fotomeenutused

Päikeseloojanguga järvel on ikka koige kaunim

Päeva uks parimaid hetki on, kui saabub toit

Luna uritab lumes uut kiirusrekordit pustitada

Räätsaretkel Novaga

Ikka on monus, kui värske lumi maha tuleb!

Ohtul järvel, kui veel päike end natuke näitas ja taeva kirjuks värvis

Vahel ei lähe koik nii nagu peaks...tegutsema peab kiirelt

Lazy täies hiilguses

Kodu poole, ikka kodu poole

Ja veel möned kutsud

Vennad muidusööjad


Nemo- uks vapustavalt armsa välimusega suur kuts, kes on kelgu ees paraku nii laisk, et oleme teda enamuselt kasutanud vaid oma nö. outsiderite kelgus.

Nelly- mnjah, tukk aega mötlesime alguses ekslikult, et see poiss on emane koer (inimlik eksimus ma arvan...). Löpuks tegime siis avastuse, et tegemist on isase Nellyga ja jooksu poolest ei erine ta suurt oma vennast, kellega nad moodustavadki meil siis sellise toreda laiskvorstide paari. Kui Satu siia tuli, utles ta Nelly kohta alguses Nellu (täppidega u), ei tea kas see on mehelikum nimi...

Toby ja ta ode Twila- nagu öö ja päev

Toby- tubli tööloom ja muidu lahe tegelane. Enne toidu andmist on tal kombeks oma pead hakata kiiresti kiiresti vasakule ja paremale raputama.

Twila ehk meie Paksu- see kuts oli vahepeal nii paks, et oli tunne, et varsti ei jaksa ta kelgu ees enam kull joosta ja seetottu läks ta meil dieedile. Nuud lopuks näeb meie Paksu välja nagu uks kena ja parajas vormis koer välja nägema peab. Enne toidu andmist pöörab ta täiesti ära ja hakkab vastikut krigisevat häält tegema ja silmad välguvad hullumeelselt igas suunas.

Tagasihoidlikud tuubid

VÄIKE MURDJA


Inu on meie kuri väike kuts, kes teisi emaseid koeri ei salli ja seetottu jookseb ta meil vaid kelgus koos isaste koertega. Inu poole traksidega minnes istub ta nunnult oma kohal, saba meeletu kiirusega edasi-tagasi käimas, aga nii kui sa neid talle peale panema hakkad, hakkab ta igatpidi vänderdama ja loll komme tagajalgadele tousta on tal ka.

Inu (paremal) ja Routa juhtkoertena

Lilo- meie uus noor kelgustaar, vanust vaid 2 aastat. Meie käe all läks see tubli tudruk esimest korda kelgu ette ja jooksis nagu ta oleks seda juba terve oma elu teinud. Kuna me nägime, et ta on tark koer, kes oskab tähelepanu pöörata sellele, mida temalt noutakse, siis hakkasime teda ka juhtkoerana kasutama. Lilo oli pikka aega nii arg, et teda tuli pidevalt minna kennelist seest tooma, kus ta vaikselt nurka oli pugenud, kuid kelgu ees sai temast hoopis teine koer. Kord sai ta meil aiast välja, aga Lilo oli nii tubli koerapreili, et jooksis kelgu juurde, kus osad koerad juba ootasid ning istus sinna maha. Veidi arg, aga suurepärane tööloom.

Ugly- kutsume teda eskimokoeraks, sest ta on toeline lumekoer, kes eelistab tavaliselt kuudile lumehanges magamist. Iseloomult on Ugly uks usna häbelik kuts, kes meid alguses endale ligigi ei lasknud. Önneks ta ikka harjus meiega ja muutus ajapikku julgemaks ning vägagi entusiastlikuks. Ja nimi on tal ikka väga vale, kuna Ugly on raudselt uks armsamaid koeri siin!

Meie oma siberi huskyd

Uldiselt on köik kelgukoerad siin siberi ja alaska husky ristandid, kuid leidub ka kaks täitsa puhast siberlast- öde ja vend Kiasma ning Kiril.

Kiril-poiss on meil selline suur ja kobe, aga väga häbelik mees. Tal on eriti armas nägu, mida kaunistavad omapärased "prillid" ja suured pruunid silmad. Käitumise poolest on Kiril töeline pai-poiss, kelle vötaks ka tavalisele metsajalutuskäigule söbraks kaasa.

Kiasma on uks meie juhtkoertest ja tema parimaks omaduseks on see, et kuigi ta ei ole kiire, on tal suurepärane jooksurutm, mida ei riku isegi kunklikud maastikud. Iseloomult on temagi tagasihoidlik ja arg, aga kui kelgu ette saab, on entusiasmi liigagi palju!

Perekond närvihaiged ja uksik hunt

Tegelikult kuulus siia perekonda lisaks Envyle, Pahisele, Läskile, Pepsile ja Lazyle ka Kovis, aga tema muusime me eelmine aasta Rukasse. Envyt, Pahist ja Läskit uhendab see, et nad koik on keti otsas jubedad tomblejad ja kiunujad. Mööda ei ole neist absoluutselt voimalik minna ilma, et nad tee peal risti-rästi ees ei oleks. Pahisel oli kunagi loll komme keti otsas kiunuda nii kaua kuni keegi oues liikumas oli ja Läski, see laseb siiamaani vaheldumisi haukumist ja kiunumist. Trakse peale pannes on loomulikult vaja ka igatpidi vingerdada ja väänelda.

Envy- kolmest segasest oest ehk koige talutavam. Kelgu ees oodates on kombeks teha mingit kummalist kurgu pohjast tulevat kiunumise laadset häält. Ei taha kuidagi unustada, kuidas uhel tuulisel ilmal Envyle puu otsast uks meeletu pahmakas lund kaela lendas, hetkeks oli ta igaljuhul lumepilve kadunud...

Läski (soome k. pekk)- tema nimi tundub hetkel kull veidi pilkav, sest utleme ausalt, ta on koerapere uks kondisemaid isendeid. Sööb hästi, aga ei kosu.

Pahis (soome k. paha poiss/tegelane)- raudselt köige ilusama sabaga kuts siin :) Kelgu ees on Pahis veidi ebastabiilne tuup, kuna vahel töötab ta täiesti suurepäraselt, teine kord on aga iga oksake tee ääres ja iga puu ning elektripost nii huvitav, et suurest passimisest ununeb kelgutömbamine hoopis ära. Lindude järgi jookseks Pahis aga ilmselt alati vössa, kui me nii peast soojad oleksime, et ta juhtkoeraks paneksime.

Pepsi- oma ödedest totaalselt erinev tuup. Ta on koer, kes elab justkui kuskil omas maailmas, liigub aedikus vaikselt hiilides, ei hooli suurt teiste koerte seltskonnast ja kelle ainsaks söbraks on ilmselt tema enda saba. Tundub aga, et veidrad tuubid on alati need köige tublimad, kuna Pepsi osutus esmaklassiliseks juhtkoeraks ning tänu sellele sai temast talvel Chipi paariline.

Lazy on perekonna ainus isane kuts, kes önneks ei ole samuti pärinud sellist meeletut tähelepanuvajadust nagu ta kolmel öel. Tema paistab meil rohkem silma sellega, et algatab alati vahetult enne starti oma paarilise Steeliga sellise kakluse, mida hea meelega turistidele ei näitaks ning hakkab jooksu ajal imurit mängima ehk jookseb pea maas ja uritab"imeda" maast nii palju lund kui vähegi vöimalik.

Sura

Mika jahikoer Sura, kelle elu eesmärgiks on pustitada uus "ööpäevas järjest haukumise" Guinessi rekord

Turistid basseinis ehk järvel on kevad

Slaalom metsas lompide vahel.



Järvel vöi järves?!
Kui paati pole vötta, siis läheb jätkuvalt käiku koerarakend!

Puhkehetkel...

...ja mänguhoos:)

Just siis, kui mötlesime, et nuud enam kull vist koertega järvele ei pääse, helistab Mika ja teatab, et kohe on turistid kohal ja oleks vaja kiiresti neli rakendit valmis panna. Vahva lugu. Jooksime siis öue ja hakkasime ulihelikiirusel kelke valmis sättima, puuduvaid varustuse osi köikvöimalikest kohtadest kokku krahmima ja koeri ette tooma. Uks kelk pidi olema meile endale, kuna Mika näis olevat usna kindel, et kui ta skuutriga järvele rada läheb katsema, siis ta sealt enam ei naase. Igal juhul utles ta meile, et kui ta tagasi ei tule, siis me unustaksime ta olemasolu ära ja tuleksime lihtsalt koertega. Töesti paljutöotav. Imekombel jöudis ta tagasi usna kiiresti ja ullataval kombel hakkas hoopis kiitma, kui hea rada meil on. See oli nuud kull midagi uut. Kuna ta utles, et skuutriga söitmine ainult rikub seda teed praegu, oli meil ka hea vabandus, miks me ise eile söitmas ei käinud- ka meie arvates muutab see raja lausa katastroofiliselt pehmeks ja vesiseks. Uleeile me siiski söitsime seda korra ja olime muidugi vahepeal seal sulalumes ilusti kinni ka, aga pääsesime taaskord iseseisvalt.

Aga nendest turistidest siis nuud. Kokku oli neid viis ja mahutasime nad kolme kelgu peale.Iga kelgu ette olime seekord pannud viis koera ja ise olime siis köige esimese rakendiga. Nagu selgus, olid koerad meil hästi valitud, kuna kelkude vahel pusis kogu aeg täpselt paras vahe, ilma et keegi oleks pidanud hirmsasti pidurdama. Pidime söitma 5 km ja Mika oli lubanud tulla meile umberkeeramise kohta tegema skuutriga. Nagu selgus, polnud see just köige parem möte: vaid kaks esimest rakendit läksid skuutri järgi, viimased kaks keerasid end aga ise koha peal ringi. Aga neil inimestel seal vedas! Mika jöudis löpuks oma skuutriga sellisesse "ookeanisse", et koerad oleksid vist kull varsti pidanud ujuma hakkama ja kelku tuli vett lausa lainetena. Huppasin viimasel hetkel pusti ja jätsime kelgud seisma. Polnud just kuigi arukas mööda seda veevälja edasi söita. Sumpasin siis tagumise kelguni ja juhtisin nad mööda mingit lumelöga tagasi teele. Kärt jöudis meie kelguga ka kuidagi tagasi ja söitis uuesti köige ette. Kuna kelgud hakkasid juba kodu poole liikuma, selgus mulle julm tösiasi- peab Mika skuutri peale istuma. Parema meelega oleksin kull eelistanud mööda vett koju ujuda... Loomulikult läks gaas pöhja ja paremale-vasakule vänderdades läbi selle veevälja tuisates suutsin vaid möelda, kuidas end tugevamini vastu istet suruda ja et mis siis saab, kui tal see skuuter käest ära läheb... Aga ei läinud! Ilmselt polnud ka see veel Mika jaoks mingi tippkiirus, kuna vahepeal oli tal isegi mahti korra tagasi vaadata, et kas ma ikka olen veel skuutri peal vöi olen äkki kuhugi järve lennanud?! Päeva önnelikum hetk oli see, kui tagasi kelku sain. Pödranahk istumise alla oli kull "veidi" märg, aga see oli väike mure.

Järvel söitmine näebki meil nuud välja nii, et vett lendab igas suunas ja hea, kui koju jöudes veel oma riietelt möne kuiva koha leiad. Aga rada on olemas ja seega tuleb veel söita nii kaua kui söita annab! Metsas paneme kohati julmalt ule mulla ja kivide ning teeuletuskohtades tuleb lihtsalt ule palja tee kunda. Loomulikult leidub ka hulganisti toredaid vett täis lohkusid, kust saab kelguga ule hupata ;) Eile önnestus meil viimaks ka kelk kulili saada ja sellel kahekesi järel lohiseda, aga lahti me ei lasknud ja koju tulime siiski koos koerte ja korralikult libiseva kelguga. Kuidas muidu.

Maret

Perekond Pahad Poisid

Perekond Pahad Poisid koosneb neljast suurest isasest koerast ja need on Adolf, Osama, Saddam ja Osama. Uks turist uuris kord, et kas Mussolini ka tulekul on? Kes teab, köik vöib olla; tegelikult vöiksid siis juba ka vennad Lenin, Stalin ja Putin olla... aga jah, kes neid nimesid ikka iga päev kasutada tahaks. No kui just ei pane huudnimesid: Lennu ja Stassi ja ... ok, aitab naljast, praegu on meil vaid need olemasolevad neli:



Adolf e. Aatu on uks neist, keda Mika peab oma parimateks kelgukoerteks. Lisaks sellele, et ta on suur,tugev ja hea kelgutömbaja, on tema tunnusmärgiks ka pea sugamine. Ta lihtsalt ei suuda oma pead taltsutada- nii kui on peatus, hakkab ta seda vastu liine nuhkima ja satub seetöttu peaaegu eranditult valele poole keskmist liini. Uks naljakas omadus on tal ka see, et ta hakkab vahel enne minekut soojendusharjutusi tegema- kraabib esikäppadega maad ja liigub siis järsult ette, tömmates liinid tugevalt pingule. Teistest isastest koertest sallib ta vaid oma vendi ja kelgujuht Kitat.


Benito ehk "tassud ristis mees" on koer, kellel on äsja talveunest ärganud karu nägu ja kes lamab alati eeskujulikult oma kohal, uks esikäpp risti ule teise. Kuni ajani, mil sa traksidega temani jöuad, on ta nagu vana rahu ise, ja kui löpuks kohale jöuad, töuseb ta hops tagajalgadele ja töstab oma esikäpad nii körgele otse ules kui vähegi saab.




Saddam- vaieldamatult meie uks lemmikkoeri, suur ja kena näokesega. Tema ja tema venna Osama uheks tunnuseks on see, et vaieldamatult iga peatuse ajal on neil vaja oma suur kere potsatusega lumme pikali visata ja seal siis igatpidi maas keerelda ja veerelda. Teda kelgu ette tuues voib lihtsalt haarata sormega traksipealsest kinni, isegi kummardama ei pea, vot nii suur on see meie Saddam!


Saddam ja Osama nautimas lumemonusid. Meenutuseks, et Osama on Mona issi.

Tegelikult utleme me tavaliselt nendega soitma minnes, et lähme toome nuud meie pensionärid. Milla arvates peaksid nad olema 6-7 aastased, aga noo me lisaksime nende vanusele kull vähemalt paar aastat juurde. Meie pensionäride klubi pole enam väga galopialdis ja tavaliselt voib neid kelgu ees näha kiiret traavi jooksmas, kuid siiski on nad tublid, sest meie 30 kilomeetrise Ruka otsa kiirusrekord kuulub sellele kelgule, kus nemad tööd tegemas olid.

150 000 koer

Chipi on kindlasti uks neid koeri, kelle pressiks omale kohvrisse ja tooks Eestisse omaenda esimeseks kelgukoeraks. Ta on hetkel ilmselt parim koer siin ja temas on köike, mida uhes heas kelgukoeras vöiks olla: suurepärane vöime olla hea juhtkoer, rahulik ja tasakaalukas iseloom ning vöime kuulata ja jälgida, mida temalt parajasti oodatakse. Lisaks sellele on ta hetkel parajalt paks ja oma parimates aastates ;)

Chipi ja tema noore paarilise Pepsi juhitud rakend.

Koerad otse mänguporgust

Meie noored 3 aastased oed ja nende vennake, kelle nimed pärinevad kaardimastidest.

Pata

Hertta

Oed Ruutu ja Hertta

Noored tuulepead ja nende ema

Saria


Link ehk Linxu (paremal)



Midna, hellitavalt Nahkhiir


Saga (hele kuts esiplaanil). Saga on siis meie kutsikakogukonna emme ja kelgu ees ka oma tutre Midna paariline (no mitte just sellel pildil nagu te vöite isegi arvata). Esialgu oli Sagal au olla Chipi paariline kelgu eesotsas, aga tema pöhitegevuseks sai seal miskipärast radade märgistamine ja ilmselt viskas ka Chipil juba ule, et ta Sagat pidevalt endaga kaasa peab "vedama"; seega pidi Saga liikuma rakendis tahapoole ja hakkas seal ka kövasti paremini töötama. Sagale on omane see, et ta peab pidevalt oma kehaga ja eriti just tagaosaga inimestel ja teistel koertel otsas aelema. Kuna ta pärandas selle "oskuse" ka Midnale, aelevad nad nuud siis vastastikku uksteisel otsas... Saga sai kunagi hakkama ka sellega, et näris kohe meie esimesel treeningpäeval oma traksid puruks ja andis meile sellega öppetunni, et kelgukoeri ei tasu uksi valveta kelgu ette jätta...

Vaikse nurga tuubid ja uks rahmeldis

Täiesti uskumatu ikka, kui erinevad voivad oed- vennad olla. Seda mitte ainult välimuselt vaid kogu oma olemuselt. Järgnevast odede ja venna pundist on uks koer ikka täitsa teisest puust kui tema sugulased!


Sprite e. UFO-koer- suure koerapere köige arglikum kuts, kes kardab kinnivötmist nagu tuld ja ei ole vaatamata meie pingutustele ainsana noortest koertest suutnud sellega ära harjuda. Asi ei ole sugugi selles, et Sprite kelgu ette ei tahaks- jooksmist naudib ta nii nagu köik teisedki kelgukoerad. Ilmselt ei ole UFO-koeraks olemine seotud vaid tema näoga, mis punniaetud silmade ja lidus körvadega on tulnukaga töepoolest äravahetamiseni sarnane- Sprite ilmselt ongi veidi teistlaadi oleku ja mötteviisiga kuts.



Fanta ehk Nirk- ka see koerapreili oli esialgu hirmus arglik tegelane, keda pidi alati kuskilt kuudinurgast otsimas käima. Önneks suutis Fanta meiega löpuks harjuda ja selle asemel, et ära joosta, vötab ta julguse kokku, istub vaikselt ja ootab, kuni ta kinni vöetakse. Fanta tunnusmärkideks on eriti pikk keha, nirgilik nägu ja koonu peal olev roosa suda:)




Pommac ehk Tassumees (tassu- käpp), S`vamminägu- Pommac on saanud meilt toesti naljakad huudnimed, aga need on ka väga oigustatult talle pandud. Tassumees siis selle pärast, et trakse peale pannes hakkab ta käppi ise alati ruttu kuhugile toppima ja need käivad tal imekergelt igas suunas. (Mis on muidugi tore, kui ta käpakesed oigest traksiaugust sisse pistab.) Noh ja S´vamm on ta lihtsalt oma väga kummalise näokuju ja ilmete tottu.
Pommac on vist kull koige alandlikum mees meie kennelis ja parajalt äpu ning natuke naiselik on ta ka (teeb sellist huplevat ja kerget jooksu). Kui me tulime, siis elas ta koos teiste isastega emastega koos ja ikka oli tema seal teiste peksukotiks ja soitmast tulles roomas ta sageli aedikusse ja jäi sinna veel tukiks ajaks igaks juhuks lamama (see, kes jooksmast tuleb, nuhitakse teiste poolt alati korralikult ule). Ka söötmise ajal viskas ta ennast ruttu alistuvalt pikali, kui moni isane talle liiga lähedale joudis. Kuna Pommac seal onnelik polnud, tostsime ta ketikohale ja koer on nagu uus. Inimesehirmgi, mis tal oli, on nuud kadunud ja ta jookseb ka kelgu ees tunduvalt paremini kui varem ja tema olekust on näha, et nuud on Tassumees oma eluga rahul!


Cola- tema kaunid sinisilmad tombavad kohe pilku ja tema olekust kiirgab energiat, mängulusti ja roomu. Cola jumaldab inimeste seltsi ja on alati voimalikult pealetukkiv. See koerapreili on meil ka uks täitsa kobe juhtkoer, vahel veidi liiga uudishimulik, aga siiski tubli! Nagu näha, siis midagi hoopis teistsugust kui Fanta, Sprite ja Pommac!