Matkalised: koeralised ja mootorilised
Ruka juba paistab!
Seltskond aktiviste
Väike asjaajamine järvel
Turistijutte:
Teisipäeval algas kogu jama juba hommikul vara. Avastasime öudusega, et öösel on sadanud veidi lund ja et mitte taas rada metsa keerata, kiirustasimegi enne turistide tulekut skuutriga järvele. Aga ega asi siis lumega ei piirdunud, järvel oli selline tuul, et tahtis meid teise Kitka järve otsa lennutada. Ja otse loomulikult oli see kena tuul köik meie rajad lund ebauhtlaselt täis tuisanud. Esimene rajalt väljasöit läks edukalt- veidi kimamist ja kallutamist ja jöudsime önnelikult teele tagasi. Aga ega siis kaks korda uhe päeva jooksul ju ikka ei vea- pörutasime otse lumme ja pidin löpuks selle gaasinupu ikka vabastama kui skuuter juba liiga ohtlikult viltu oli vajunud. Mika hoiatused selle kohta, kuidas skuutri umbermineku korral öli teise ja kolmandasse ja neljandasse ebasoovitavasse kohta valgub, kajasid veel liiga selgelt peas...
Kuna ka Novast, kes meiega järvel kaasas oli, mingit erilist kasu ei olnud, pidime löpuks siiski Mikale helistama ja ta appi kutsuma. No ja varsti ta sealt siis tuli täie auruga ja... palja peaga! "V...u, täälla on tuulista!" oli nuud kull jah veidi liiga hiline avastus. Ime et ta omale jope selga oli pannud. Meie skuutriga rajale tagasi saamine polnud tema jaoks igal juhul probleem- veidi vänderdamist paksus lumes, huppeid paremale ja vasakule poole skuutrit, väike tagaosa uppumine lumelögasse ja hupe rajale; nii lihtne see oligi! Tagasi minnes oli meie äsjasöidetud skuutrirada juba lumevallide all.... Ei tea, kuidas vöi miks kull, aga Mika usaldas meid pärast seda jama siiski turistidega uksi jääle ja läks ise poodi. Nojah, mis siis ikka, vötsin sudame rindu ja huppasin "suurest önnest höisates" taaskord skuutri selga. Kärt ja Satu pidid mölemad kelkudega tulema, kuna söitjateks olid soomlanna ja tema kaks väikest tutart ning keegi neist ei tahtud ise jalastele minna. Pereisa utles end aga olevat rohkem mootorikelgu-mees ja jättis end uldse koerasöidu löbust ilma. Esialgse uhe kelgu asemel panime aga kiirelt valmis kaks, et ema ei peaks mölema lapsega uhes kelgus istuma, mis oleks ehk veidi ebamugav olnud. Kuna mul mingit rahustipurki taskust vötta polnud, pidin terve tee seal ilusal lumisel rajal omale ise rahustuskönesid pidama ja lootma, et mul önnestub kuidagi teel pusida. Önnestus.
Tagasi tulles oli traditsiooniline Mona-kulastus ja kojas-istumine. Turistid ise olid hästi toredad ja tundsid meie vastu suurt huvi (et kaua me siin olnud oleme ja mis me edasi teeme jne), nii et saime soome keelt praktiseerida päris palju.
Öhtul käisime veelkord rada läbi söitmas, aga näha oli, et see on usna möttetu... Uritasime omale puuokstest lisatähiseid panna, aga needki varastas Nova ära.
Kolmapäeva hommik algas väga varakult ja väga ärevate mötetega. Mika oli Oulusse tööle söitnud ja meil seisis ees 30 km matk turistidega. Matk iseenesest polnud midagi hirmsat, aga kuna järveraja olukorrast polnud meil veel aimugi, kartsime, et ilmselt on see nuud öösel taas lume alla mattunud. Uskumatul kombel oli meil seekord önne- rada oli isegi täitsa söidetav ja eilsed rajadki veel veidi näha. Kuna ma olin koeri jootes oma parema käe kinda kogemata joogi sisse kastnud, kulmusid mul kull sörmed ära, aga selle röömu körval, et ma hanges ei löpetanud, oli see töeliselt väike probleem. Teisel korral haarasime ka labidad kaasa ja söitsime oma esimese teeuletuse ääri korda tegema (lumesahale meeldib seda pidevalt nii järsuks muuta, et sealt ule söites vahetavad köik siseorganid söbralikult kohti).
Kulalisteks olid meil seekord uks noor soome naine ja tema itaallasest mees. Vöin kohe ära mainida, et nii toredaid inimesi pole meil siin varem käinud- töelised unistuste turistid. Ja toredatel inimestel veab tavaliselt ka ilmaga- päike paistis kogu matka aja ja öues oli täpselt parajalt soe. Seega ka ideaalsed ilmastikuolud pikaks matkaks. Eilse tuulega oleks see ilmselt oma 5 tundi vötnud, nuud läks meil u. 2h 30 min.
Juba esimene pilk meie kulastajatele andis märku sellest, et tuleb tore päev- itaallase kilomeetri kaugusele paistev naeratus oli nii siiras, et oleks vöinud arvata, et tema ainsaks eluunistuseks on olnud tutvumine huskydega.
Pakkisime siis skuutri "pakiraamile" termose teega ning uhed varutraksid, huppasime Kärdiga skuutri selga, Satu päästis kelgud lahti ja asusimegi teele. Esimese pisikese peatuse olime sunnitud tegema järvel, kuna tagumise kelgu koerad olid suutnud väikse jama kokku keerata. No me ei imestanud- Enary ja Luna suudavad seda matka alguses peaaegu alati. Vahetasime ka kohe söitjad ära, et mees söidaks esimese kelguga, mis oli silmnähtavalt tugevam ja kiirem.
Teine peatus leidis aset metsas, kuna Ox oli suutnud juba oma traksid puruks rebida ja pidime talle varutraksid peale tömbama. On ikka tore perekond! (Ox on Enary ja Luna öde ja neil köigil on eriline anne midagi halba kokku susserdada).
Edasi kulges matk ilusti, kuni soomlanna otsustas uhes järsus kurvis jalastelt pudeneda. Siin ei ole ka midagi väga imestada, kuna see kurv on töesti natuke julm ja nagu ta utles, unustas ta enne seda hoo maha vötta. Köige hämmastavam oli aga see, et itaallane puudis ta koerad kuidagimoodi kinni. See polnud kull parim moodus, kuna uldiselt on parem, kui me kelgu tagant ise kinni haarame(siis ei jookse koerad uksteise otsa puntrasse), aga jah, önneks keegi viga ei saanud. "Harutasime" koerad lahti ja saime peagi teekonda jätkata.
Kui matk oli poole peal, sidusime koerad kinni, andsime neile veidi ergutuskröbinaid ja lasime oma matkalistel end teega kostitada. Nii suurt vaimustusepuhangut, kui selle paari puhul, pole töesti enne näinud! Ja kuna sellel itaallasel olevat Helsingis palju eestlastest söpru, oli ta lisaks köigele muule ka sellest vaimustuses,et me Eestist oleme.
Koju tagasi jöudes käisime koeri vaatamas ja pidime sajale tuhandele eri kusimusele vastama. Päris vahva päev oli selles möttes ka, et saime kogu aeg vaheldumisi inglise ja soome keeles suhelda (naine kusis köike alati soome keeles, mees inglise keeles).
Nende huvi asja vastu näitab ilmselt ka see, et kui tavaliselt istuvad turistid kojas u. 30min kuni 1 tund, siis nemad olid meil siin peale söitu veel ule nelja tunni. Muudkui rääkisime ja rääkisime ja pöletasime puid ja aeg läks.... Neil pidavat olema plaan tulla järgmisel aastal uuesti ja veeta husky-farmis kohe päris mitu päeva, et saaks asjas täitsa "sees olla".
Löpuks käisime veel koeri vaatamas ja tutvustamas ja isegi parkimisplatsile jöudes ei önnestunud neil lahkuda, sest nad pidid vaatama, kuidas Nova ja Rocky ringi murgeldavad ;)
Maret
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar