kolmapäev, 29. detsember 2010

Mona

Nii see algas...

...et saabus uks pisike abitu kutsikatudruk...


...kes kasvas suuremaks ja muutus ulakamaks...

...ja kelle me nuud leidsime eest ikka sama röömsa ja elujöulisena nagu olime ta jätnud! Paar "pisikest" muutust on vahepeal siiski toimunud- Mona on oma pikkadel sihvakatel jalgadel 10-kuuselt körgem kui ema Awa, jookseb kelgu ees nagu pöörane, lärmab peaaegu sama kövasti kui ta onu Amen ja on juba praegu uks parimaid kelgutömbajaid kennelis. Kokkuvötvalt vöib öelda, et Mona on oma perekonna väärikas esindaja!



Köige toredam on aga siiski see, et kuts on nii meeletult söbralik ja seltskondlik, et temast lihtsalt ei saa ilma "tere" utlemata mööduda. Ja oma tudruku jaoks leiame me alati selle aja!

Huvasti meie särasilmed söbrad

Elu ei ole mitte alati öiglane: oleme pidanud huvasti jätma meie 15 kalli neljajalgse kaaslasega. Nii mönedki neist meie suurimad lemmikud. Osad neist on läinud parematele kelguradadele vanuse, kehva tervise voi eluohtlikuks saanud kondi läbi. Osad on aga muudud sinnasammasse kennelisse, kuhu eelminegi aasta kelgutäis kutse läks.
Harjumatu ja kirjeldamatult kurb on tödeda, et mitte kunagi enam ei jookse Woo- Doo meile vastu oma tervitusulgumisega, mitte ukski treening ei alga Aatu soojendusharjutustega, Bruno ei roni häbelikult oma kuudist välja, saba vaikselt vehkimas ega jookse koduteel oma naljakat puujalgset traavi... Veel praegugi on hinges väike ootus kui Saddami kuudi juurde suundume, et kas me äkki ikkagi ei näe ta imeilusaid silmi sealt vastu vaatamas ja oh kui väga tahaks veelkord Steeli tarkadesse sugavsinistesse silmadesse vaadata ja kusida, et "Noh vanamees, kuidas sul siis täna ka läheb?"... Oh, tuleb ju muidugi ka uusi koeri ja paljud meie tuttavad on jätkuvalt siin, aga nende kohti, kes olid, ei täida ukski muu.

In memoriam

Bruno


Iron

Steel

Woo- Doo

Inu

Kiasma
Aatu
Saddam

Saria
Pikmin
Mai- Tai
Muudud koerad, kellega loodame veel kohtuda, aga keda me oma kelgu ees enam sellegipoolest ei näe...
Luna
Blondi
Enary (vasakul; jooksmas koos öe Lunaga)
Nelly

Uks on kindel- need kutsud jäävad igaveseks meie sudamesse!! Huvasti!

Turistiröömud- ja köik algab taas

25. ja 26. detsember olid siis need päevad, kui meid önnistati kreeklastega.
Laupäeval (25 dets.) käis meil 2 gruppi kreeklasi, arvuliselt 114 inimest. Kutsad said päris hea trenni, sest kokku tuli neil vedada umbes 25 kilomeetrit ja igal ringil olid kelgud päris hästi "täis laetud". Loomulikult on neil vahvatel kreeklastel omad soovid ja tahtmised, et pere ja söbrad ikka köik koos uhele ringile korraga saaks minna, kes soovib lasta endast pilti teha, kes uritab veel uhele ringile pääseda ja seda köike hetkedel, kui me peaks ruttu ruttu uued kelgud uute turistidega minema saatma. See tähendab seda, et alati ei saa jääda viisakaks ja ulevoolavalt söbralikuks giidiks.

Kreeklaste giidide seas olid loomulikult tuttavad näod, uks arvas Maretitgi mäletavat ja mainis, et too on kasvanud.....ja kas ta nimi mitte Sirppa pole....?! On giide, kes arvavad, et nad ise on köiketeadvad ja arvatavasti isegi paremad kui me ise, aga nende juures on positiivne see, et turistikari kuuletub talle vaguralt, mitte ei jookse pea laiali otsas nagu mönikord juhtub.


Kutsud ootamas, et saaks juba minna....



On möni uurike hetk enne turistide saabumist, kui koerad suudavad vaikselt lamada ja oodata.. aga oi, kuidas see olukord muutub...


Sellist vaatepilti ei näe tihti, et Amen ja Kalma end nönda vaguralt uleval pidada suudavad!
(pilt pärast esimese grupi lahkumist, kui isegi vennad Hullud olid end juba ära väsitanud)

26. detsembril tuli uks grupp kreeklasi- kokku 57 inimest. Ärkasime juba kell 6, et koertele joogid anda ja, kuna me samal päeval veel Mika juures esimeste gruppide ärakäimist tähistasime, saime voodisse alles kell pool 6 hommikul.

Peaks mainima, et molemal päeval läks meil köik ullatavalt hästi, koerad olid tublid ja keegi kelgu tagant ei pudenenud (vöi nooo, kui nuud aus olla, siis uks tuup kull kadus sealt kelgu tagant....aga see on ju peaaegu nagu mitte ukski). Mis siis muud kui uute gruppideni ja see juhtub 31. detsembril.

Kreeklased ootamas oma korda.

Järvel oli kohati nii udune, et vöimalik oli vaid kahte kelku enda taga näha.


Saabumas 2,3 km ringilt

Mika ja ta poeg Mikko, seekord siis koos turistide ees rada ette söitmas

Ohh saaks juba jälle minna....
Kärt

teisipäev, 28. detsember 2010

Husky Tours 2. osa

Köige uskumatum asi maailmas on hetkel see, et me näeme seda maja jälle iga päev- oma maja. Veel uskumatum on see, et me vöime ohjeldamatult näha köiki oma kalleid hullumeelseid, kes siin maja umbruses ja sees asuvad(töime Nova-poisi omale majakaaslaseks taas;).

Kuidas see siis jälle nii läks, et taaskord tee siia ules pöhja leidsime. Ega muud polnudki vaja teha, kui organiseerida koolis köik nii, et jaanuar kenasti vaba oleks, teha rakse otsus veeta jöulud veelkord kodust eemal, broneerida möningad lennupiletid, pakkida oma parimad kampsunid kohvrisse, tömmata paksud saapad jalga ja hupata Tallinnast pisikese ja koliseva Finnairi lennuki peale, mis 25 min. Helsinkisse viiks, et siis sealt veidi paremas olukorras oleva masinaga Kuusamo poole lennata.

Kuusamo lennujaamas kohvrit oodates oli kull ärevus nii suur nagu peaks kohe eksamile minema, aga kui juba tuttavad näod lennujaama uksel vastu tulid ja Mika auto poole viipas, tundus nagu polekski me vahepeal ära käinud. Nostalgia tabas meid niisiis juba lennujaama uksel, kuna Mika kiirustas auto poole teatavasti sellepärast, et tal oli nii saatana kulm seal öues (inimene on 18 aastat Kuusamos elanud, aga riidesse ei oska end ikka veel panna! uskumatu, aga tösi..). Mika autos oleks ka nagu alles eile viimati istunud ja kui ta esimese ölle avas, oli asi selge- mitte miski pole vahepeal muutunud! Vöi siiski....

....olime end selleks möttes kull juba ette valmistanud, aga sellegipoolest oli kohutavalt raske kuulda, et köik koerad, kes meist kevadel maha jäid, pole enam siin meid vastu vötmas. Sellele kurvale teemale puhendame aga hiljem eraldi postituse.

Maja oli täpselt selline nagu selle jätsime, isegi meie kaseoksad olid veel vaasis, meie lihavöttemunad köögis riiulil, meie piparmunditee kapis... Seda poleks muidugi nii väga oodanud, et meist maha jäänud singiviilud veel kulmikus oleks, aga kes siin mönda aega elanud on, ja teab, et kappidest leiab toiduaineid ka 2000-st aastast, ei pilguta sellise asja peale loomulikult silmagi. Önneks kuulume meie nende inimeste hulka. Nagu ka nende hulka, kes ei imesta, et elutoas ei pöle ukski lamp ja et radikad on veel jääkulmad.

Järgmisel päeval olime pealaest varbaotsteni entusiasmi täis ja et Millalt kiirelt köik koertega seonduvad ulesanded ule vötta, töttasime hommikul temaga koos koeri jootma. Ei oska kirjeldadagi, kui tore oli näha köiki neid elevusest pölevaid silmi ja vehkivaid sabasid. Emaste aedikus kohtasime ka uhte uut pisikest tegelast- poole aastast Woo- Doo kutsikat, kelle me Artiseks nimetasime, kuna keegi polnud vaevunud talle nime panema. Muidu on ta hirmus köva tegija, aga inimesi omale kahjuks ligi ei lase, peame temaga siin veidi vaeva nägema.

Artis

Paari tunni pärast oli aeg ka esimesed trennid teha ja järgi uurida, millises vormis kutsad on. Teadsime, et Milla on nendega natuke söitnud (nii et koerad on lumeskuutri ees olnud), aga vaid veidi. Seega ei oodanud me muidugi mingit erilist kiirust. Kuna aga teadsime, et nädalavahetusel ootab ees 3 gruppi kreeklasi, pidime uritama päästa mis päästa annab ja söitsime paar päeva kuis jaksasime ja kuis koerad jaksasid, et veidigi vöhma juurde tuleks. Möned koerad olid ka rivist väljas- Hertta on tiine, Rap on pikalt haige olnud ja Ugly, kes vahepeal maha muudi, saadeti jubedas olekus tagasi (ausalt öeldes ei tundnud teda äragi, kuna ta oli enne uks ilusamaid koeri siin:( Önneks on ta nuud juba kosunud ja paar väikest jooksuringigi kaasa teinud. Köige meeleolukam osa trennist on ilmselt jätkuvalt Ameni, Kalma, Loska ja Routa kohaletoomine. Kuna koerad on vahepeal kövasti suua saanud ja jöudu kogunud, rahmis Amen veel u. viis korda hullemini kui eelmisel aastal (mis minu arvates ei tohiks uldse vöimalik olla), nii et ma olin sugavalt ullatunud, et talle löpuks traksid peale sain ja et ta polnudki suutnud mul käest minema tömmata. Muidu aga läheb meil väga hästi...! Temperatuurid on jäänud vahemikku -20 kuni -28 kraadi, aga lund on nii vähe, et metsarada meil hetkel polegi veel, söidame vaid järvel. Huvitaval kombel oleme pakasega hästi ära harjunud(nii palju kui see vöimalik on), nii et pole hullu miskit. -19 on igal juhul täitsa soe meie jaoks ja -5 oleks juba täielik saun!

23. detsembri öhtul käisime Rukas, nagu eelmiselgi aastal, vaatamas Mikko jöuluetendust "Jöululind", 24-ndal vaatasime valmis ja korrastasime kogu varustuse (kelgud, liinid, traksid, köied), mida kreeklaste tulekuks vaja läks ja öhtul oli Mika juures jöulusöömaaeg.

Maret

pühapäev, 11. aprill 2010

Ajad, mis ei unune...


191 päeva... kas pole mitte uskumatu! Tunne on kull selline, justkui oleks siia alles eelmine nädal saabunud, aeg on möödunud valguskiirusel. Mäletame nii selgelt, kuidas me 2. oktoobril autost välja astusime ja koiki neid koeri nägime, Cola helesinised silmad elevalt välkumas. Mika oli just söötma hakkamas ja kutsude ärevus oli suur. Töllerdasime Mikal sabas ja vaatasime, kuidas ta neile toitu ette paneb. Siis olid nad veel koik lihtsalt uks kari koeri, nuud aga omaette isiksused, kelle koik iseloomujooned ja omadused on suurepäraselt teada. Aga eelkoige on nad muidugi truud sobrad, kellele on hea lihtsalt kulla minna, pai teha ja veidi juttu puhuda.



Ei taha hästi kohale jouda, et nuud tuleb hakata koigest minevikus rääkima. Saab olema meeletult raske hommikul ärgata ja avastada, et polegi seda suurt lontkorv Novat, kes onnest särab, et lopuks ometi keegi ajas end voodist välja ja puhendab nuud ka talle veidi aega ja et polegi toiduruumi, kuhu minna, et koertele hommikujooke teha, polegi neid 55 kelgukoera, kes saba liputades sinu tähelepanu ootavad ja, et ei tulegi enam uhtegi kelgusoitu ei varahommikul ega päikeseloojangus ning, et....

Neid asju, mida nuud enam pole ja ei tule ja ei saa, on nii palju, et neid voikski jääda siia ules loetlema. Koige tähtsam on aga see, et seda aega, mis me siin oleme olnud, ei vahetaks me kull eales millegi vastu, sest see rööm, mis neist koertest öhkab, on lihtsalt kirjeldamatu.

Nii raske, kui see ka pole, tuleb liikuda uute seikluste poole ja jätta meie 55 sobraga huvasti!
Kuusamost ja siinsest kelgukoerte maailmast saadud mälestused jäävad aga alati meiega. Köik need toredad, naljakad, ilusad ja täiesti unustamatud hetked . Ja kui vahel ei länudki köik nii nagu pidi, oli see köik vaatamist ja kogemist väärt.
Nuud aga tuleb suunata oma terav pilk kaugele silmapiiri poole ja vaadata, kas ehk Island juba kuskil mägede taga paistab...

laupäev, 10. aprill 2010

Moned fotomeenutused

Päikeseloojanguga järvel on ikka koige kaunim

Päeva uks parimaid hetki on, kui saabub toit


Luna uritab lumes uut kiirusrekordit pustitada


Räätsaretkel Novaga

Ikka on monus, kui värske lumi maha tuleb!


Ohtul järvel, kui veel päike end natuke näitas ja taeva kirjuks värvis



Vahel ei lähe koik nii nagu peaks...tegutsema peab kiirelt



Lazy täies hiilguses


Kodu poole, ikka kodu poole

Ja veel möned kutsud

Vennad muidusööjad


Nemo- uks vapustavalt armsa välimusega suur kuts, kes on kelgu ees paraku nii laisk, et oleme teda enamuselt kasutanud vaid oma nö. outsiderite kelgus.

Nelly- mnjah, tukk aega mötlesime alguses ekslikult, et see poiss on emane koer (inimlik eksimus ma arvan...). Löpuks tegime siis avastuse, et tegemist on isase Nellyga ja jooksu poolest ei erine ta suurt oma vennast, kellega nad moodustavadki meil siis sellise toreda laiskvorstide paari. Kui Satu siia tuli, utles ta Nelly kohta alguses Nellu (täppidega u), ei tea kas see on mehelikum nimi...
Toby ja ta ode Twila- nagu öö ja päev

Toby- tubli tööloom ja muidu lahe tegelane. Enne toidu andmist on tal kombeks oma pead hakata kiiresti kiiresti vasakule ja paremale raputama.

Twila ehk meie Paksu- see kuts oli vahepeal nii paks, et oli tunne, et varsti ei jaksa ta kelgu ees enam kull joosta ja seetottu läks ta meil dieedile. Nuud lopuks näeb meie Paksu välja nagu uks kena ja parajas vormis koer välja nägema peab. Enne toidu andmist pöörab ta täiesti ära ja hakkab vastikut krigisevat häält tegema ja silmad välguvad hullumeelselt igas suunas.