Löuna- Aafrikast Venemaani

Tagant: Saddam, Osama, Pikmin, Iron, Chipi, Saga

Puhapäeval oli meil önn söita esimest korda 10 km metsaring ja seda koos kahe naisega Löuna-Aafrikast. Mika söitis köige ees lumeskuutriga, tema taga olid aafriklased oma kelguga ja siis meie oma rakendiga. Esialgu oli meil päris suuri raskusi, et teistel sabas pusida, kuna turistide kelk oli eriti kiire ja uhel meie tublil juhtkoeral, Sagal, oli pidevalt vaja rada märgistada ja teistel ees tropata. Metsarajale jöudes aga alles läks söiduks! Uhes kohas on selline mönus körge ja järsk töus, kust ules söites otsustasid turistide koerad seisma jääda ja loomulikult hakkas kelgu raskus neid tagasi allapoole tömbama. No töepoolest, oleks vöinud siis jalgadega töugates veidi kutsadele kaasa aidata! Aga nojah, önneks jöudsime löpuks siiski köik kenasti ules ja söit jätkus kunklikul, kurvilisel ja lumeskuutrite poolt siledaks söidetud rajal. Seega, söit jätkus tempokalt, mönusalt hupeldes ja kohati kurvidest kelguga välja lennates.



Lumi, Heta (meie parim juhtpaar!), Lazy, Steel, Rap ja Lordi löuna-aafriklastega

Löpuks tuli aeg kodu poole tagasi pöörata ja tegime väikse peatuse, et juhte vahetada. Löbustasin end pildistamisega ja aafriklased sattusid sellest suurde vaimustusse ning lootsid, et saavad endale pärast pilte osta. Sellist teenust meil siin paraku pole, aga lubasin neile pildid meilile saata. Kuna uks naistest, kes enne oli kelgu jalastel seisnud, soovis nautida söitu ka kelgus istudes, teine aga juhtida ei julgenud, läksin mina nuud esimese kelgu jalastele ja Kärts jäi meie kelgu omadele. Minu kelgus istuv naine oli väga tore ning aina imestas ja kilkas, kui fantastiline, suurepärane ja vapustav köik on. Kuna ta nägi Kuusamosse tulles ka esimest korda elus lund, pidi ta iga paari minuti tagant höiskama, kui kaunis see ikka on:) Eriti tore oli see, et järve peal kelgu naginat kuuldes kusis ta mu käest: "Is it the snow or the ice?" Vastus: "Don"t worry, it"s the sled". Reaktsioon: "Oh, it" s the sled!!" ja röömus naer. Seda ei jöudnud ta ka ära imestada, kuidas ikkagi järvel nii paks jääkiht saab peal olla. Ning eriti huvitav tundus talle see, et koertele nii väga kelku meeldib vedada. Pole ka ime, isegi meie ei suuda seda kohati ikka veel ära imestada!

Tagasi koju jöudes said kaks önnelikku löuna-aafriklast veel ka meie koda-kohvikus lökketuld ja kohvi nautida ning seejärel lahkusid nad meid veelkord tänades.

Esmaspäeval önnistati meid neljaliikmelise vene perekonnaga, kes tegi 5 km järveringi. Kui nad saabusid, sain neile ise kelgusöitmise öppetundi anda, mis oli usna naljakas, kuna pereisa tölkis naisele ja lastele, mida ma seletan, aga lapsed karjusid talle kogu aeg vahele, et nad saavad isegi inglise keelest aru. Muidu tundus see perekond igati tore olevat. Sellega seoses mainin, et järgmisel esmaspäeval on meil au kohtuda vene perekonnaga, kes on siin juba 11 aastat igal talvel käinud. Pereisa ei pidavat mitte kunagi mitte millegagi mitte mingit moodi rahul olema ja muu hulgas on ta siin erinevatel pöhjustel virutanud nii oma naisele kui pojale. Oooo, kuidas me nuud ootame seda esmaspäeva. Arutleme siin juba, et huvitav, kui suurt distantsi peaks selle mehega hoidma....

Aga selle esmaspäevase perekonnaga läks meil igal juhul köik hästi ja nemad olid kull köigega rahul ning kusisid veel hiljem köikvöimalikke huskyde kohta käivad kusimusi.

Lisaks turistidele oleme ka treeningutega jätkanud, kuna noored kutsud vajavad väikest koormuse töstmist ning koerad, kes pole saanud praegu eriti joosta, samuti liigutamist.

Vot niimoodi. Aga homme siis jälle kreeklased!

Maret

Kreeklased jääl: II päev

Teisipäeval pärast kreeklaste lahkumist suundusime Milla ja Mikaga Rukasse, et katsetada värskelt avatud restorani "Colorado". Maiustasime esimest korda porolihaga ja katsetasime kohalikku juustuhorgutist murakamoosiga. Mmmm, koik maitses ulihea. :) Kes siiakanti satuvad, astuge aga läbi ja katsetage ise järgi!!

Kolmapäeval tegime kelkude koosseisudes moned muudatused, aga uldkokkuvottes kulges päeva algus sama rada pidi nagu eelmiselgi päeval. Koerad olid kelgu ees oodates ehk veidi rahulikumad kui teisipäeval, room meie jaoks. Kolmapäeval oli siis minu kord olla juhiks kumnesel rakendil. Panin tähele, et koige rohkem roomu tegid kreeklastele väikesed hupekad ja langused meie teel, nad naersid ja kilkasid nagu väikesed lapsed. Kui uks kreeka naine sai aru, et me parasjagu järve uletame, muutus ta veidi rahutuks ja hakkas muretsema, et äkki jää kohe murdub ning iga kelgu naksumise peale hakkas ta alati pärima, et mis hääl see oli... Ma voin kinnitada, et paanikaks polnud mingisugust pohjust. Kuigi kui nuud päris aus olla, siis toesti on järvel moningad allikakohad, kuhu pole turvaline sattuda. Maret rääkis mulle, et väikesel järvel, seal, kus toimusid vahetused, hakkas uks pildistamishuviline norgale jääle liialt lähedale sattuma ja nonda pidid nad Millaga kisama, et ta sealt kohe ära tuleks. Osade kreeklastega sain ma aga pikema jutu peale ja joudsime ka selleni, et olen pärit Eestist, mille peale nad kommenteerisid, et Eesti annab neile Eurovisioonil alati 12 punkti. Seejärel hakkasid nad kelgus huudma "Estonia 12 points".

Aga toesti kreeklasi on igasuguseid: On neid, kes sul käest kinni haaravad ja utlevad, et nad kardavad koeri, on neid, kes elavad terve soidu aja piduril ja sa pead neile karjuma "Asta freno" (vabasta pidur) ja on ka neid, kes piduritest midagi kuulnud pole ja soidu loppedes kelgult momentaalselt maha huppavad ja koertel omapead minna lasevad (see viimane on loomulikult see koige hullem variant). Jahh, seda viimast varianti me kolmapäeval ka mitu korda nägime. Uhe juhita kelgu taha hupates oleks Milla äärepealt kelguga kulili käinud, aga aastate pikkune kogemus päästis ta.

Uks tore lugu oli meil kolmapäeval veel. Nimelt pöörasid osad turistide kelgud juba kodu poole tagasi, aga paraku polnud siin kedagi neid vastu votmas. Loomulikult polnud neil kreeklastel piisavalt moistust maja juures seisma jääda ja nonda porutas uks kelkudest metsa vahel asuvale soiduteele ja teine jäi, jumal tänatud, enne teele joudmist seisma. Meie onneks olid need kreeklased koigest väga vaimustuses ja seega lahkusid koik suurepärases tujus.

Kolmapäeva ohtul läksime Milla ja Mikaga Rukasse Mikko koolinäidendit "Joululind" vaatama. See toimus suusahuppetorni juures asuval staadionil, kuhu oli spetsiaalselt etenduseks meisterdatud lumesein, mille sees polesid kumned kuunlad. Tegelasteks olid mitmesugused metsaelanikud, virmalised, jouluvana ja tema abilised ning loomulikult ei puudunud ka kuri lumekuninganna. Etendus oli päris efektne: näiteks laps, kes mängis joulindu laskus trossiga staadioni keskele, lumekuninganna saabus kelgukoerte rakendis (moned aastad on kaasa teinud ka Mika koerad), jouluvana liikus ringi pohjapodrakelgus ning koige lopuks toimus ilutulestik.

Neljapäeva alustasime Mika pool traditsioonilist joululaupäevarooga suues - riisipudru rosinakisselliga. Maitses ulihästi! Tavaliselt pannakse sinna pudrusse ka mandel ja see, kes selle saab, läheb järgmine aasta mehele. Pärast lounat tuli saunaskäik ja seejärel saime asuda joululauda, kust vois leida näiteks siiakala, seenesalatit, juurvilju, joulusinkki, kartuli- ja porgandipureed. Ka meid ullatati joulukinkidega, milleks olid extra paksud sokid kutsudega. Uks väga kasulik kink igaljuhul.

Kärt

Jöulutervitus

KAUNEID PUHI KÖIGILE KALLITELE BLOGILUGEJATELE!! :)

Koerahullumaja kreeklastega 1. osa

Teisipäev, 22.detsember oli see önnelik päev, mil saime esimest korda tunda, mida tähendab husky-matkade korraldamine turistidele. Täpsemalt kreeklastele. Veel täpsemalt 45 kreeklasele, kes valguvad laviinina kohale ja asuvad kelkude vahel edasi-tagasi siiberdama. Ja veelgi täpsemalt: tegelikult on neid päeva peale ligi 90. Ja kui neid nuud kuidagi iseloomustada, siis päris ausalt öeldes meenub mul vaid uks asi- inglise keele oskus null ja körvad törguvad vastu vötmast söna STOOOOOP!!!!!!! Ja täiesti tösiselt- mul polnud esimesel päeval aega pöhimötteliselt mitte uhelegi kreeklasele otsa vaadata. Jah, olgu, paar tukki siiski oli. Näiteks uks eriti röömus kreeka neiu, kes kelgust oma kaamera minu poole suunas ja soovis, et ma talle vastu lehvitaksin ja kaamerasse "HEI!!!" huuaksin. Tegelikult polnud ka tema nägu näha, sest see oli uleni salli sees... Aga see selleks.
Ilm oli meil temperatuuri möttes igati soe- nii umbes -14 vöi miskit sellist, aga järve peal puhus usna köva tuul, mis tegi asja kreeklaste jaoks veidi hullemaks. Aga ma pean utlema, et mina iskilikult ei kuulnud uhtegi kaebust, köigil olid korralikud riided ja enamus söitjatest naeratas terve söidu aja ning filmis, pildistas ja oli vaimustuses köigest, mis umberringi toimus. Kärt utles kull hiljem, et möned lapsed olid kulma pärast nutma hakanud ja vanemad kiirustasid nendega tagasi bussi. Hea, et -28 kraadi otsustas teisipäevaks haihtuda...

Aga nuud siis meie täpsem päevakava:
Äratus kell 7.00, jalutuskäik Novaga, kiire hommikusöök ja seejärel pöhjalik riietumine (me saime esmaspäeval uued körged viltidega saapad!!! ja ei mingit kukkumist enam!!! milline rööm, te ei kujuta ette!!). Novast veel nii palju, et uhel ööl söi ta päris hea hulga meie öunu ära, uhel ilusal hommikul, kui arvuti siin oli, näris ta laadija juhtme läbi ning meil on juba usna kindel veendumus, et see "mina-pole-midagi-teinud-näinud-ega kuulnud"- näoga hiiglane magab öösiti elutoa diivanil.
Aga kuhu ma jäingi nuud?! Uskuge mind, kell on veidi liiga palju, et blogi kirjutada. Igatahes, peale jookide andmist olid ka Mika ja Milla kohal ning saime hakata kelke puude juurde valmis panema. Esmaspäeval olime juba teinud veidi ettevalmistusi ehk toonud kohale 5 väikest ja uhe pika kelgu ning kinnitanud rakmed nende kulge. Nuud siis sidusime kelgud pikas rivis puude kulge ja hakkasime vastavalt Mika koostatud listile koeri kelkude ette tooma. Iga luhikese kelgu ette kuus ja pika ette 10 huskyt. Loomulikult ei saanud me kolmekesi koos lihtsalt järjest koeri tuua, kuna keegi pidi pidevalt koerte juures olema, et need omal trakse seljast ei näriks, end hupeldes traksidesse ei mässiks ega körvulukustavat pörgulärmi ei korraldaks. Köik liiderkoerad sidusime samuti nööridega puu kulge, kuna mingit loomulikku paigalpusimist ei saa nuud kull loota. Mika käis samal ajal lumeskuutriga järvel rada tegemas.Skuutri taha on kinnitatud rajategija, et rada tuleks laiem ja siledam. aga ausalt öeldes polnud sellest suurt kasu, kuna tuulega tuiskas pidevalt uut lund peale.

Löpuks olid köik 40 önnelikku huskyt kelgu ees ja hoidsime igauks teatud rakendite juures kreeklaste tulekuni silma peal. Mika oli eelmisel päeval öelnud, et eranditult köik kreeklaste bussid jäävad vähemalt 1 tunni hiljaks. Seekord siis poolteist tundi, aga önneks teatasid nad sellest ette ja me löpetasime koerte valmispaneku nagunii hiljem.

Ja siis saabus buss esimese 45-e kreeka turistiga. Mika andis neile kohe bussi juures kelguga söitmise teooria-öppetunni. Vaikus, mille olime kelkude juures saavutanud, pusis veel... Ja selle löikas läbi esimene koer, kes silmas saabuvaid turiste ja avas tervitushaugatuseks suu. Lamavad koerad huppasid köik järjest pusti ja lahti läks pörgu, mida polnud enam mitte mingit mötet vaigistada. Veidi aega oli köik nagu unes: kummardusin uhe juhtpaari kohale, et vaadata ule puu kuljes oleva nööri sölm, mis peab kiirelt avanema, kui sa seda soovid. Mingist avanemisest ei saanud juttugi olla, see oli lootusetult kinni kulmunud. Umberringi käis meeletu koerte kisa, sekka kreeklaste elev jutt ja pidev fotokate klöpsumine ja välgu sähvimine. Hiljem rääkis Kärt, kuidas ta meie köige hullemale koerale Amenile trakse selga pani. Seda tuleb teha vahetult enne söitu, et ta neid hävitada ei jöuaks, aga loomulikult oli Amen selleks ajaks juba niiiiiiii entusiastlik, et huples köikvöimalikes suundades ja tegi köikvöimalikke hääli. Kui see koer järsku kelgu eest lahti pääseks, lendaks ta päris kindlasti paigalt kiiremini, kui pussikuul! Noh, point oli nuud igal juhul selles, et kreeklased olid temast väga vaimustuses ja filmisid röömsate nägudega ahastuses Kärti, kes talle trakse selga pani...

Kui köik kelgud olid leidnud oma kreeklased vöi öigemini köik kreeklased oma kelgud ja Mika oli köige ees lumeskuutriga valmis, vöisime hakata juhtpaare ja rakendeid puude kuljest lahti päästma. Muidugi oli eelnevalt vaja köikvöimalikke sasipuntraid ära korraldada, kinnijäänud käppasid rihmade vahelt lahti päästa jne jne. Eriti tore on see, et paljudele koertele meeldib kelgu ees enne minekut keerelda ja pöörelda vöi näiteks ule oma paarilise edasi-tagasi hupata...
Paarilisel on ju kindlasti parem koht!

Mina asusin juhtima kumne koera kelku, kuhu kuulusid Loska-Routa, Inu- Mur-Mur, Nelly-Nemo, Kiasma- Enary ning Heppu- Pata. Kumne koera kelk on turistile esialgu veidi liiga suur. Olime viimane kelk ja eelmised juba silmapiirilt kadunud, kui löpuks minema saime. Ei tea kull, miks, aga Loska arvates pidi ta oma käpad köikmöeldavatest traksirihmadest läbi panema, mistöttu pidin need talle uuesti panema. Samuti vöttis omajagu aega, kuni suur kreeka mees seitsmendal korral aru sai, et ta peab kelgu jalastelt maha tulema ja koha mulle loovutama. Utled: "I have to stand here, you can drive later", kuuled vastuseks: "Yes", millele ei järgne paraku mingit liikumist. Lukka vöi kelgu pealt vägisi maha. No tore mees. Löpuks sai köis siiski puu umbert lahti päästetud ja olin ka mina oma suure seltskonna- kumne kutsa ja nelja kreeklasega- teel. Kärt ja Milla tulid ulejäänud grupiga alla väikesele järvele, kus hakkasid toimuma vahetused. Ring, mida söideti, asus suurel järvel, oli umbes 2 km pikk, viis uhe väikese saare eest läbi, löpuks ka läbi neeme ja löppes väiksemal järvel. Seal vahetasid kelgud söitjaid ja huskyd pörutasid uuele ringile. Mika oli pidevalt skuutriga kohal ning söitis kas köige ees vöi käis kedagi aitamas, kui selleks tarvidus tuli. Teisipäev oli koertele päris raske, kuna nad polnud treeningul järjest nii palju jooksnud, paljud kreeklased olid suuremad ja raskemad kui meie Kärdiga, tuul oli köva ja rada väga lumine. Seega pidin igal ringil ka ise kövasti tööd tegema ja jalgadega töugates koertele kaasa aitama.

Viimased kreeklased söitsid kelkudega tagasi koju, pildistasid ja patsutasid veel koeri, ja olidki juba läinud. Järgmise grupi tulekuni oli meil parjasti nii palju aega, et kelgud umber pöörata ja veidi hinge tömmata. Koerad olid ka juba rahunenud ja said ilmselt aru, et möistlik on veidi puhata. Puhkamine löppes muidugi uute kreeklaste ilmumisega, aga seekord läks start juba kövasti paremini kui esimesel korral.
Kui pärast viimast ringi koju pidin söitma ja kedagi teist minu eest enam näha polnud(vaid tagant tuli veel uks rakend), pidin tukk aega järvel seisma ja Mikat ootama, kuna mu koerad tahtsid koju pööramise asemel veel uhele ringile minna. Oh entusiasmi!!

Löppkokkuvöttes läks köik suurepäraselt. Nagu Mika utles, olevat need olnud igati head kreeklased, kuna tavaliselt pidavat nad kelke lahti laskma, täielikult pidureid ignoreerima ja ringi löpetama nii, et körvuti tuleb mitu kelku, kelle koerad on omavahel segamini... Uhesönaga meil oli igati positiivne esimene tööpäev ja tundus, et ka kulalised olid väga-väga rahul. Kolmapäeval nägime juba rohkem neid "tuupilisi kreeklasi", aga sellest kirjutab vast Kärt homme.

Päeva löpus tuli Mika minu juurde ja utles muiates: "Lihtne töö?!" Vastasin, et kas nuud just lihtne, aga mulle meeldib see töö! Ma ei valetanud.

Maret

Kingitus Siberist

Pösed on nii punased, et Kärdi arvates meenutan ma ulekupsenud tomatit. No kena lugu kull. Pole ju midagi teha, et nägu vajab veel veidi harjumist selle tuulega, mis kelguga söites -23 kraadises pakases vastu vihiseb. No tegelikult oli täna juba päris hea, kuna paks kiht kreemi vist veidi ikkagi aitab ja pealegi oli täna ainult -17 kraadi. Vahe oli märgatav!
Juhtus siis see, et tuul pöördus ja otsustas meile Siberist (kus on hetkel -40 kraadi) veidi värskemat öhku tuua. Ja loomulikult ei tasu loota mingit sujuvat ilma kulmenemist, mida meie kogu oma naiivsuses lootsime. Laupäeval magama minnes olid akna taga hädised -4 kraadi ja puhapäeval töustes oli näit hupanud -16-e peale. Meie kui pöhjamaa inimesed ei teinud sellest muidugi suurt numbrit ja torkasime koeri treenima minnes oma tavapärased kummikud jala otsa... Möistus, kuhu sa JÄLLE kadusid..!?!?
Keset järve teatas Kärts kelgu jalastelt, et tema igastahes oma oma jalgu enam liigutada ei saa. Proovisin siis minagi, aga kummikud ei paindunud kohe mitte kuidagi. Ullatus, ullatus. Ei tasu vist mainida, et esimese kelguga löpetades ootas meid ees pöhjalik riiete ja jalanöude vahetus.

Ja pärast seda suurepärast jalanöude vahetust toimus selline kukkumiste laviin, et ma ei mäletagi täpselt, kes, kus ja mitu korda käbla käis. Meil on Kärdiga nimelt samad lumesaapad ja no nende tallad on niiiii siledad, et vöid end absoluutselt vigaseks kukkuda koeri tuues-viies. Tulime näiteks koos uhest aedikust ja mölemal olid koerad rihma otsas. Kiirustasime, kuna möned koerad olid juba kelgu ees ja nende uksijätmine on köike muud kui hea ja ohutu idee. Hetk enne puud sain aru, et hoog on liiga suur... ja järgmisel hetkel lohisesin juba pölvega vastu puud ja veel järgmisel hetkel olin köhuli maas ja Kami oli juba jumal teab kus. Veidi aega hiljem, kui olin veidi ehmunud olemisega Kami ules leidnud, kuulsin, et samal ajal, kui mina kohuli prantsatasin, jäi Kärts töukekelgu taha kinni ja lendas pölvili vastu maad. Seal me siis roomasime lume sees koos. Tore on möelda, et kui Mika parajasti akna peal oli, vöis ta kindlasti röömu tunda selle ule, kui osavad töötajad tal on... Uhest sellisest kukkumisest on Kärtsul jala peal hiigelsuur värviline sinikas,mille kohta ma eile kusisin, kas ta on sinna briljantrohelist peale pannud... (ei olnud....).

Oleme vahepeal tegelikult ka millegi möistlikuga hakkama saanud- meie hädapätakatest noored kelgukoerahakatised Lilo ja Lupus ei tegele enam ainult mööda maad lohisemisega, vaid otsustasid käpad köhu alt välja vötta ja veidi kelgu ees jooksmist proovida. Esialgu harjutasime neid tavalise väikse kelguga, mille peal oli saepurupakk (et nad harjuksid midagi vedama) ja seejärel vötsime nad järvele kaasa ja lasime neil kelgu körval rihma otsas joosta. Lilo osutus täitsa kobedaks jooksumeheks ja avastasime, et tema pöhiprobleem oli kaelarihma kulge käiv rihmake(neckline), millest teised koerad teda edasi tömbasid. Jätsime siis selle alguses lihtsalt kinni panemata ja kuts muutus nii tubliks, et järgmine kord jooksis juba täies varustuses:) Lupusega tegelesime alles täna esimest korda järvel, kuna ta oli pikemat aega lombakas meil siin (nii juhtub, kui käid oma eksisteerimisega närvidele endast kaks korda suurematele kennelikaaslastele...). Ausalt öeldes olime juba usna kindlad, et sellest noormehest kull asja ei saa, kuna iga kord, kui tal traksid peal on, aeleb ta kuskil aia vastas, uritab end lamades läbi maa suruda vöi poob end vöi kelgu ees ules, peaasi et jooksma ei pea. Täna otsustas Lupus meid aga väga positiivselt ullatada ja jooksis koduteel nii kelgu körval kui ees (avastas endas vist siiski kelgukoera geene.... vöi sai löpuks aru, et kui ta jooksma ei hakka, pole tulevik just kuigi helge...). Löpuks ta siiski väsis ja mässis end traksipuntrasse, aga noh, olgem önnelikud vähestegi edusammude ule!

Unustasin juba lisada, et tegelikult käis ju veel ka uks noor emane meil esimest korda kelgujooksu tegemas- Midna nimelt. Önneks tundub, et tudrukud on meil siin töökamad ja kuigi Midnaga ei läinud nii kergelt kui Linkiga, polnud ka tema väga suur "lohiseja-tuup". Veidi jooksu kelgu körval, veidi julgustamist, veidi pidureid, kui Midna kelgu ette läks ja vöisime jälle önnelikult uksteisele huuda: Ta jooooookseb!!!!! Uskumatu, kui palju röömu vöib valmistada jooksev koer.

Uldiselt hakkavad meil siin köik rakendid vaikselt head vormi saavutama. Möne eriti kiire puhul tekib kohati juba lausa hirm, kuna meie esimene teelöik on hetkel nii kunklik, et uha suurema töenäosusega lendan ma uhel heal päeval kelgu jalastelt lihtsalt minema. Muide, täna ma avastasin röömuga, et mul on päris tugevad käed. Libisesin keset järve jalastelt maha ja suutsin vaatamata sellele kelgu kulge pusima jääda (need meetrid pölvede peal lohisemist polnud muidugi ilusaim söidukogemus....)

Arvutasime siin täna ka huvi pärast kokku, mitu km me juba maha oleme söitnud ja saime tulemuseks umbes 225km:)

Puhapäeval tähistasime kolmandat adventi ja kupsetasime omale selleks puhuks hunniku piparkooke. Tegelikult hakkas kolmas advent kull juba läbi saama, kui meie oma piparkoogid ahjust välja saime, kuna päev oli taas pikaks veninud. Miskipärast käibki meil siin pidevalt mingi öökupsetamine. Aga piparkoogid tulid igal juhul väga head!

Maret

Iga päev toob midagi uut

Täna hommikul oli tore silmi avada, sest öösel oli monuga lund juurde sadanud ja puud olid paksu lumekihi all. Kui senini on ilmad usna möödukalt kulmad olnud, siis teisipäevaks lubatakse -17 kraadi. Juba ainult sellest möttest töusevad karvad pusti. Hetkel aga paikneme Mika majas ja hoiame Mikkol ja tema kahel söbral silma peal, et nad tervet maja maha ei lammutaks, sest juba suutsid nad portselanist lumememme kaminalt alla lennutada. Mika läks Rovaniemisse, et tuua Milla siia, sest too pidi päris hullult haige olema ja koolis ta käia ei saa. Loodame, et mitte seagripp.....

Terve see nädal oleme usinalt koeri treeninud ja trakse parandanud, sest Mika hirmutas meid jutuga, et nad voivad terve kuuga ligi 400 traksipaari oma kihvade all purustada. Uritame saada piisavalt suurt traksivaru, et vältida garaazi kolimist, kui neid järjest katki hakkab minema.

LAZY JA STEEL

Oleme teinud ka oma niiöelda kelgurekordi ehk oleme uhe päevaga jöudnud läbi söita 5 kelkku. Uskuge, see pole sugugi kerge, sest koerad pakatavad energiast ja nende toomine ja viimine kelgu juurde ja sealt ära kujutab endast töesti meeletut treeningut nagu Maret juba eelmine kord mainis. Ehk siis 5 kelkku, 30 koera ja 25 kilomeetrit ning möödukas ports närvikulu, sest ega köik ju alati ideaalselt suju.

Esmaspäeval panime noore emase Lilo kelgu ette ja köik sujus uskumatult hästi. Juba esimestest meetritest oli näha, et erinevalt Linkist tema nuud kull lohisema ei hakka. Ja ei hakanudki!!!! Tegime veidi väiksema ringi kui tavaliselt ja Lilo pidas vapralt vastu.

LILO


Paraku ei läinud meil aga kolmapäeval isast kutsikat Lupust treenides uldsegi hästi. Kui aus olla, siis läks isegi halvemini kui Linkiga, sest Link suutis vähemalt alguses oma koibi liigutada, aga Lupus andis pohimotteliselt kohe alla ja lihtsalt lohises...Ta ei olnud enam nous isegi tavalise rihma otsas koju jalutama ja Maret pidi ta lihtsalt koju lohistama. Paraku on selliseid kutse raske treenida ja Mika utles, et öigel kelgukoeral tuleb kelgukoeraks olemine automaatselt, justkui anne, mis on sisse kodeeritud. Kui Lingil tundub see olemas olevat, siis Lupusel ja Lilol see kull puudub... aga me veel tegeleme selle kallal...

Eile oli samuti väga oluline päev, sest proovisime esimest korda kumne koera kelkku. Kuna me suurt kelkku tooma ei läinud, siis pidime leppima oma kuuele kuni kaheksale koerale moeldud reekesega ja lootma, et seisma pole vaja jääda, sest nende jaoks pole meie ja väikese kelgu raskus mingi raskus...Ja see tähendab seda, et sa void kasvoi piduril hupata kuni see kuljest tuleb voi igal voimalikul moel piduril voimelda, aga kui koerad on värsked, siis neid juba ei peata, vähemalt mitte kauaks. Onneks sujus koik usnagi hästi, paar peatust tegime suure vaevaga, aga igaljuhul oli see uus nauditav kogemus.

Eile saime ka teada miks isased koerad pole head juhtkoerad. Nimelt kui nad tunnevad keset teed mingit ponevat lohna jäävad nad lihtsalt seisma ning just nii juhtus meil Kami ja Odiniga. Peale selle on Kami ja Odin uldse uks toeline trosside paar, sest kull nad ei saa aru kuhupoole jooksma peab voi siis on neil vaja midagi nuusutada voi lihtsalt lolli näoga passida. Aga koiki neid sekeldusi on tagantjärgi tore naerul näoga meenutada.

Tagant: Maret, Lazy, Steel, Koop, Toby, Woo-Doo, Cola

Järgmiste kelguseiklusteni!
Kärt

Toad saavad täidetud....

... koeralöhna, kuuneklöbina, vehkleva saba ja köikvöimalike häältega- vee lurpimine, nuhkimine, ähkimine,puhkimine... Toad saavad täidetud, kui majja kolib hiiglasemöötu sakslane Nova. Ja just nimelt meie majja Nova reedel kenasti sisse sadaski, kuna paar nädalat peab ta nuud oma öest Rockyst lahus elama.
Loomulikult on see imetore, kuna Nova on nii vahva koer, et pelgalt tema vaatamisest läheb suu naerule- tohutu pea, mis on meie jälgimisest pidevalt viltu, lontis körvad (sakslasel!) ja suuuured silmad, mis meid köikjale saadavad. Kui me oleme Kärtsuga eri tubades, töllerdab Nova väsimatult edasi-tagasi, suutmata otsustada, kus ta täpselt olema peaks. Ja kui ta end viimaks kuskile pikali heidab, käib see sellise mutsuga, nagu oleks tank majja sisse söitnud.
Ja hommikul on meil nuud kovasti rohkem motivatsiooni end pusti ajada- pole vöimalik mingit vabandust välja möelda, et edasi magada- hops pusti ja Novaga jalutama!!

Trenn käib meil siin ka ikka täie hooga, kuna suur sula, mis vahepeal peaaegu kogu meie lume minema uhtus, on möödas ja uus lumi on juba kohal! (Uleeile oli ka juba -13 kraadi...)
Paraku otsustas meie lumeskuuter veidikeseks vedru välja visata ja kuna me sellega omale rada ette ei saa teha, peame lihtsalt löpuks järvel otsa ringi pöörama ja tagasi söitma (igal pool pole veel märgistust ja me ei saa söita tervet ringi). Onneks oleme juba piisavalt osavad, et köikvöimalikud sasipuntrad, millese kutsad end kohati suudavad mässida, rahuliku näoga lahti harutada. Kaks korda oleme kelgu ette rakendanud ka 1,5 aastase Koopi, kes vaatamata sellele, et tema ema on hoopis jahikoer, jookseb kelguga nagu töeline professionaal! Kutsikas Linki "trenn nr. 2-st" ma hea meelega uldse ei kirjutaks, aga vöin ju mainida, et pärast seda, kui ta oli piisavalt kaua kohuli mööda maad lohisenud, söitsin mina koju viie koeraga ja Kärt jalutas noorhärra Linkiga meile järgi.

Koer kelgus

LINK

Reedel (ehk järgmisel päeval peale meie esimest treeningut) saime taas uute kogemuste osaliseks. Mika läks kodust ära ja nonda jäime me Maretiga kahekesi oma kelgusoiduoskusi proovile panema. Esimene kelk, mille votsime oli tunduvalt tempokam kui eelmise päeva omad. Ette olid rakendatud Loska, Routa, Inu, Mur-Mur, Nelly ja Nemo. (See kelk peab kelgurivis alati viimane olema, sest on oht, et juhtpaar keerab otsa ringi, et järeltulevaid kutse runnata.) Meie soit kulges ilma igasuguste viperusteta ja oli toeliselt nauditav.

Siis joudis kätte aeg, kus me hakkasime noortele koertele kaelarihmasid kaela panema ja nendega jalutama, et nad sellise uue olukorraga harjuksid. Meie pohiohver oli koerapoiss Link, kes pidi järgmise soidu ajal esimesed kelguristsed saama. Ega ta seal rihma otsas väga olla ei tahtnud ja kelgu eest uritas ta ka jooksu pista. Esimese hooga kappas ta paigalt minema sama uljalt kui teised kogenud koerad. (Meie ulejäänud kelk koosnes vanadest kaladest:parimast ja toesti väga targast emasest Lumest, Hetast, Sprite`ist, Rap`ist ja Lume pojast Lordist). Keset järve otsustas Link, et talle selline vedimine ei meeldi ja hakkas tagumiste jalgadega pidurdama, mille tottu tema taga olev Rap talle ohtlikult lähedale joudis. Kui me uritasime otsa ringi pöörata, läksid koerad omavahel köisipidi sassi ja Maret oli see onnelik, kes neid lahti harutama pidi. Lopuks pärast moningaid uusi soidukatseid, saime aru, et meil ei jää muud ule, kui Link kelgu eest ära votta. Maret jäi temaga järve äärde ja mina uritasin välja nuputada, kuidas soites kelkku umber pöörata. Paraku ei tahtnud see mul onnestuda ja Maret pidi päris pika maa kelguni marssima, Link kord uhe, kord teise kaenla all. Siis oli ka meie moot täis ja Maret nautis kelguringi Link sules.

Tänasest on ka traksiparandus täies hoos ja meid vöib nuud öhtuti garaazist ömblusmasina tagant leida...

Kärt

Köis lahti ehk esimene treening!

Neljapäev, 26. november läheb meie jaoks ajalukku päevana, mil tuiskasime esimest korda oma maja juurest minema kelgus, mille ette on rakendatud kuus imekena kelgukoera! Ja mitte lihtsalt rakendatud, vaid oma rakendatud!

Päev algas tavalisest veidi varem (kella kaheksa paiku), toiduruumis pooleldi magades kröbinajooke meisterdades (jajah enamus inimesi peabki sel ajal juba täitsa uleval olema, aga meil löppes kool juba piisavalt kaua aega tagasi...). Kella 11-ks oli Mika andnud meile ulesandeks tuua tallist kaks kelku, mis oleksid kutsade etterakendamiseks valmis, aga meie läksime oma kohuseid täitma ATV-ga... Halb möte, vöiks öelda, et isegi väga halb möte. Oleks vöinud ju varem selle peale möelda, et lumi on ehk juba veidi liiga sugav, aga meie ootasime ikkagi ära esimese totaalse kinnijäämise, enne kui lulitasime sisse selle osa oma möistusest, mida nimetatakse loogiliseks mötlemiseks. Tasapisi jalgadega teed ette tehes jöudsime suure surmaga tallini (järelkäruga tagurdamisest ei tasu uldse unistadagi!) ja sealt edasi jöudsime isegi Mika majani. Seal sattusime aga juba sellisesse lumme, et suure vihaga töstsime kelgud lihtsalt kärult maha ja lohistasime kohale. Mika läks hiljem ATV-juurde ja minuti pärast seisis see juba parkimisplatsil... Önneks pole me kunagi arvanud, et me masinatega hästi läbi saame.

Aga nuud olid kelgud igal juhul kohal, varustus öue toodud ja saime oma esimesed vajalikud teadmised kelgukoerte etterakendamisest, köite kinnitamisest ja kelgu juhtimisest. Asi ei tundunudki NII keeruline ja pärast seda, kui varustuse osad Mika käest läbi käisid ja ta nende kohta veidi seletust jagas, ajas juba naerma tösiasi, et nad meile siiani segaste sasipundardena olid tundunud.

Varsti oli kohal ka see naine Rukast (Miia), kes pidi hakkama seal meie 24 koeraga tegelema (pidi sellepärast, et nagu täna kuulsime, said nad hea pakkumise osta omale päris enda koerad ja nad utlesid Mikale vaatamata lepingule lihtsalt julmalt ära). Siis ta igal juhul pidi meie koerad veel vötma ja tuli oma rakendeid proovima.

Chipi oli modelliks, kui Mika meile traksiöpetust jagas ja kohe pärast seda saime köik oma ulejäänud tegelased-Saga, Hertta, Ruutu, Pikmini ja Steel-i ise kelgu ette toimetada ning lisaks sellele aidata ka Miial omad kutsid kätte saada. Vöiks nuud muidugi arvata, et koerte kelkude juurde toomine pole uldse mingi mainimistväärt töö, aga kui oled korra juba väljunud aedikust vöi tulnud "ketiomanike" juurest ulientusiastlik ja pööraselt huplev kelgukoer rihmaga käe korval, möistad, et kehalise kasvatuse tunnid koolis on uks möttetu lebotamine (vöta oma tööd jumaldav kelgukuts rihma otsa, rakenda ta kelgu ette ja oledki saanud sellise trenni, millist ei anna sulle ukski teine treener).

Köige toredam on see, et tegelikult polegi uksi suurt vöimalik kelku valmis panna; köige parem oleks, kui saaksid end kolmeks inimesks muuta- uks läheb toob koeri, teine paneb neile varustuse ja kolmas peab pidevalt valvel olema, et juba etterakendatud käpalised omal trakse seljast ei näriks, suurest ootusärevusest liialt lärmi ei teeks vöi pusimatusest end totaalselt puntrasse ei mässiks... Loomulikult on eriti kena see, kui sul önnestub tuua koerad kohale nii, et sa kedagi lahti ei lase, kuna pärast seda, kui vabadusse pääsenud koer oma mitme(kumne) km-lt ringilt tagasi jöuab ja sind löpuks tähele paneb, on ainus varjant ta tagasi aedikusse puhkama saata... Kui kutsid aga juhuslikult kelgu puu kuljest lahti peaksid tömbama vöi kui sa kovasti-kovasti kinni ei hoia ja seepärast startides kelgu "suuskadelt" minema lendad, teevad koerad täpselt seda, mida nad teeksid siis, kui sa oleksid targem ja ikkagi seisaksid kelgus- jooksevad kogu tähistatud raja läbi, olgu see vöi 40 km pikk. Sellises töökas meeskonnas on meil vöimalus oma aega veeta!

Esimesel korral seisin mina kelgu "suuskadel", Kärts istus kelgus, Mika vabastas meid puu kuljest, utles, et vajadusel tuleb ta meid kevadel järve peale välja kaevama...ja olimegi hooga läinud! Kirjeldamatult suurepärane tunne! Ja köik läks hästi, jöudsime elusatena koju tagasi ja jöudsime käia söitmas veel ka teise rakendiga- Awa, Kita, Osama, Saddam, Benito ja Aatu. Järve peal saime vahepeal abiks olla Miiale, kelle koerad otsustasid oma rakmed lootusetult sassi ajada. (Kusjuures Kärts, kes oli seekord "suuskadel", seisis kahe jalaga meie kelgu piduril, et paigal seista, aga see ei tahtnud isegi siis hästi önnestuda...) Pöhimötteliselt ei olnud need esimesed söidud muidugi kiired, kuna koerad on veel vormist väljas, aga imelised esimesed 8km olid need ikkagi! Ja uskuge mind, söltuvus tekib juba esimese ringiga!

Maret

Puhendusega kodustele

Nuud edastame tänusönad oma kallitele emadele, isadele, vanaemadele ja ödedele, kes vötsid vaevaks varustada meid hea ja parema, soolase ja magusa, kodukootud ja muidu suurepäraste ja vajalike asjadega. Aitäh, et olete nii toredad ja tublid, et leidsite aega kammida poode, kulutada vardaid ja tuhnida köikvöimalikes kappides ja köikvöimalikel riiulitel, kust me päris kindlasti isegi oma asju enam ules ei leiaks... Ja et teil on ideid, mis meil endal pähegi ei tule!

Tuules on jalgu...

Räägi veel imelisest körvulukustavast vaikusest- täna on siin selline tuul, et ähvardab nina peast puhuda. Aga koertel oli see-eest eriti tore päev, kuna käisime neile köiksugu head ja paremat toomas. Ja mis vöiks veel maitsvam ja isuäratavam olla, kui suured, toored pödraliha tukid ja suurepärased pödrakondid-ja jalakesed. Mmmmmmmm ja milline kirjedamatu rööm on veel seda kraami kelgule laduda ja koertele laiali jagada... Tegelikult polnudki selles ullataval kombel midagi vastikut ja nähes kogu seda kampa suurest elevusest igas suunas huplemas, tunned end juba nagu kutsade isiklik jöuluvana ;)

Rocky ja Nova (esiplaanil)

Kui Kärtsul juba läks seal vanemate sundmuste kirjapanemiseks, siis pean ka ära mainima, et meie mölema sunnipäevad oktoobris möödusid torti mugides nagu kord ja kohus. Kärtsu sunnipäev oli kull 1.oktoobril, kui alles Helsinkisse saabusime, aga teisel Kuusamo nädalavahetusel tuli Mika tutrelt Millalt (kes argipäevadel on Rovaniemis ulikoolis) omatehtud ullatustort! Minu sunnipäeval sadas aga Mika öhtul kohale tordi ja vahuveiniga :) Igasugu jutte kuulsime ka sellel öhtul. Uskumatu, kui paljude eri riikide politseidega vöib uks inimene olla kokku puutunud! Ärge muretsege, tegemist pole massimörvariga, nooremana rekkajuhina mööda Euroopat söites tuli Mikal lihtsalt köiksugu seiku ette ja pole vist kuigi raske jääda oma kohalolekuga ette DDR- i ja Nöukogude Venemaa korravalvuritele...

Nii, aga mis siis veel- esimene tutvus lumeskuutriga sai ka juba oktoobri löpus tehtud. Käisime nimelt kahe masinaga järvejääd proovimas. Mika "kas jää juba kannab" proov nägi välja nii, et ta tegi kalda lähedal paar väikest huppekest ja otsustas seejärel, et vöib ule "lennata" kull. "Ärge söites seisma jääge, vesi on päris kulm" kölas kull veidi, noh, köhedalt, aga mis siis ikka. Mina olin see önnelik, kes sai esimesena juhirolli proovida ja ma utleks, et ATV-d on kövasti kergem taltsutada. See pagana skuuter on nii äkiline (2 sekundit ja kiirus on 100km/h...) ja vänderdab köikvöimalikes suundades ja no tagurdamisest ei tasu uldse rääkida- see läks otse vastu mätast. Aga mis siin ikka kurta, löppkokkuvöttes önnestus söit usna hästi ja läbi jää me ka ei vajunud.... Seega täitsa positiivne uritus. Muuhulgas saime teadmisi ka juurde- näiteks seda, et Kitka järv, mille ääres elame, on ule 75 km pikk.

Lumeskuutriga saime hiljuti veel uhe toreda söidu: Mika viis meid uhel öhtul kordamööda skuutri- ja kelgukoerteradasid vaatama. Uli-uli lahe oli, kuna öues oli juba täiesti pime, lund hakkas just sadama ja meie kihutasime 110 km/h mööda järve (paar päeva varem oli Mika tegelenud helkuritega teetähiste paigaldamisega). Vahepeal tekkis kull tunne, et vöid vabalt sealt tagumiselt istmelt minema lennata... vöi teevad seda vähemalt su silmad vöi muts... ja normaalne hingamine on ka pöhimötselt veidi häiritud, kui tugev tuul vastu nägu vihiseb... Aga kuna Mika utles, et korraliku sileda lumega söidab ta ikka 150-ga, saime aru, et see pole uldse mainimist väärt...

Kuna järv on nuud köndimiskindel, oleme saanud ka sakslastele Novale ja Rockyle röömu valmistada ja nad järvel lahtiselt jooksma lasknud. Nad on niiiii nupsikud: kogu aeg jälgivad meid ja kui jooksevadki kaugemale ära, tormavad kohe vöidu meie juurde tagasi, kui neid huuame vöi ise teisele poole jooksu pistame. Meie musirullid banaaninägu Rocky ja lontkörv Nova :) Täna kolasime nendega ka uhel imeilusal järvesaarel, mis nägi välja nagu kasepark.

Uldse on kogu umbrus siin nii imeliselt kaunis ja kui jalutad öhtul pimedas mööda järve, saateks vaid lumesahin jalgade all ja seisma jäädes körvulukustav vaikus, tekib selline eriline muust maailmast eemaloleku tunne. Arvatavasti pole paljud inimesed sellist rahu ja vaikust ealeski nautida saanud.

On see nuud vaikusest vöi millestki muust, aga oleme siin piisavalt imelikeks muutunud, et korraldada omale selliseid leiutisi nagu näiteks päev, mil tohid rääkida vaid saksa keeles (v.a. Mikaga muidugi, kellega ajame asju inglise keeles, kuna talle tuleb samuti kasuks väike praktika enne turistide saabumist). Igal juhul oli saksa keele päev löppkokkuvöttes hea idee, kuna esimene saksa turist, kes meid kuuleks, arvaks muidu, et hakkasime seda öppima eelmisel nädalal...

Ah ja, teisipäeval sadas meile siin veterinaarkontroll kohale. Jah, tore on näha, et Soomes ei pea nälgivad kutsud lihtsalt kuskil keti otsas piinlema ja ootama, et äkki keegi tuleb ja avastab nad sealt enne kui on hilja. Siin ei tohi isegi ukski kuudinurk lahti olla, kui ei taha, et see väga negatiivse asjaoluna raportisse sisse kirjutatakse.

Nagu Kärts juba mainis, pole olnud kahjuks vöimalust veel kelgukoerte treenimisega alustada, kuna lumi tuli peaaegu kohe maha, kui tulime, mis välistas ATV-ga treenimise (koerad pidavat seda siis oma tahtmist mööda ringi lohistama), samas kelkude jaoks on siiani jällegi liiga vähe lund olnud. Järgmisel korral peaks meil aga kull juba hulganisti traksiparanduse ja treenimisjutte olema.

Varsti ootab ees ka kurb huvastijätt 24 kutsaga, kes lähevad treenimisjärgselt Rukasse tööle.
Ja uks eriti kurb sundmus oli meil siin ka eile, kui tuli igaveseks huvasti jätta 14. aastase Motoga, kelle kehaliikmed polnud enam piisavalt tugevad, et elada täisväärtuslikku kutsaelu.
Maret

Heta
Miks te nii kaua aega kirjutanud pole?!?!?

Alustuseks meie siinsest kliimast. Temperatuur on meil päevasel ajal pusivalt koikunud -5 kuni +3-ni, ainult öösiti voib kohata veidi kulmemaid temperatuure. Mis meile aga siinse ilma juures koige rohkem meeldib, on see, et tuult pole peaaegu uldse ja maas pole rovedat lumeloga nagu Eestis. Järvel on juba ligi 25cm jääkiht, mis voimaldab meil tuleval nädalal lopuks ka treeningutega alustada. Päikest nägime viimati 10. novembril, mis arvatavasti jääb meie viimaseks korraks lähima paari kuu arvestuses. Mika käest kuulsime me, et detsebrikuus on valget aega (see tähendab siis sellist hämarust) koigest 3 tundi, kuna päike enam ule horisondi ei töuse. Targemalt öeldes saame pikka aega nautida polaarööd(soome k. kaamos)... Juba praegu on meil poole nelja ajal oues väga hämar ja fotokas keeldub ka kell 12 päeval välguta pildistamast. See eest muutuvad aga ilmad veebruaris väga päikeseliseks ning päike paistab horisondi kohal väga eredalt. Sel ajal on pimedaks jäämise vätimiseks ilmselt soovitatav vähemalt 2 paari päikseprille silmade ette lukata... Ja loomulikult on igal hommikul kohustuslik panna tuub päiksekreemi näole. Uleuldse, nagu ka Mika rääkis, tuleme me ilmselt tagasi ulimalt kauni päevitusega, kuna näo ja ulejäänud keha päevituse astmed on ulimalt vörreldavad...

Oktoobri lopus tegime ka väikese ekskursioonikese Kuusamosse. Kolasime linnas ringi, käisime söömas ja samuti ka väikesel osturetkel. Linn ise jättis usna väikese, kuid see eest väga armsa mulje. Jouluehteis näeb ta kindalsti eriti kaunis välja.

Viimasel ajal tundub, et Maret uritab Konnalt koomiku tiitlit ule luua, sest ta suudab koikvoimalikes kohtades käbla käia... Koik algas sellest kui ta Saddami kuudi korval kukkus, nii et krobinad igas ilmakaares lendasid. Järgmisel päeval Envy kaussi vottes, kukkus ta kuudi juures asuva augu veerele. Seejärel paar päeva moodusid rahulikult, kuni selle ajani kui me koertele jooke läksime andma.(Kuid pange tähele, joogiämbriga pole enam sugugi nii lahe kukkuda kui toiduämbriga.) Andsin parajasti Kirillile juua, kui kuulsin mingit matsu ja ringi pöörates avanes mulle vaatepilt äsja maha potsatanud Maretist ning kohe lendas ka krobinavesi talle näkku, pukstele ja jopele. Nalja nabani. Tagasi toiduruumi poole minnes kostus minu selja tagant taas mutsatus ja mis ma näen: Maret istub taas maas ja naerab. Kuidas tal see kull onnestub?!

Kui tolmutordid meie maja vallutada uritasid, saime aru, et nuud ei aita muu, kui tuleb lapid välja otsida ja pohjalik koristus ette votta. Alustasime oma väikesest toast, kus tostsime terve riiuli Mika asjadest tuhjaks ning paigutasime ka mööblit umber. Järgmised päevad kulusid elutoa ning köögi korda saamiseks. Samuti oleme uritanud oues veidi korda luua. Korjasime prahi kokku, mis Awa oli laiali vedanud ja kohviku umbruses vedelevad pudelid ja pakendid leidsid samuti tee prugimäele. Sorteerisime ka koertevarustust- terved traksid uhte hunnikusse ja katkised teise ning ulejäänud puntras olevad koied harutasime samuti lahti.

Kärt

Fiksu (soome k. "kaval")

Lisame siia esiteks uhe jutukese meie armsast Propellerkoer Awast, kelle vöib vaieldamatult nimetada meie novembrikuu jooksikuks, ja siis anname ka oma tegemistest ule pika aja väikse ulevaate.
Propellerkoer on Awake sellepärast, et tema saba hakkab tegema 360 kraadiseid pöördeid alati, kui suuna tema poole vötad. Kahtlemata on ta ka kenneli köige fiksum kutsu. Mika rääkis meile juba alguses, et Awa on liiga kaval, et teda ketis hoida ja nuud osutus ta ka liiga kavalaks, et teda aedikus pidada. Kaelarihma ärasaamiseks oli tal järgnev nipp: köigepealt oli tarvis kaevata sugav auk ning siis ennast sealt alla libistada, nii et rihm kenasti kaela umbert ära tuli. Aedikust pögenemiseks on aga lihtsalt vaja mönda aega "mööda seina jooksmist" harjutada. Nönda elas Awa möned päevad meie maja körval puu kuljes ketis ja löbustas end sellega, et näris ATV-l esituled kuljest, hävitas männikoort, järas plastmassist teetähist ning pures läbi koerte kinnitamiseks möeldud rihmade ja köite susteemi...
Kui nuud aus olla, siis kui me viimati vaatasime, mis öues toimub, avanes vaatepilt Awast, kes tirib omale hammastega kuljesoenduseks poronahast parajaid tukke. Seega vöib vist järeldada, et ka uus rihm osutus ebapusivaks ja no töesti, kuigi me oleme väga usinad ja korralikud, on ka meie vöimetel piirid, sest ilmselt aitaks praegu ainult see, kui me Awat jälle pool tundi taga ajaksime, siis talle parajal hetkel peale huppaksime, et talle rihm kaela panna, ja siis terve ulejäänud öhtu, öö ja ehk ka köik järgmised päevad tema kuudi körval vahetustega valvet peaksime.

Oktoobri rahurikkujad

Amen

Koop

Pahis

Amen: "Körval ämbris on kindlasti parem joogipoolis kui see minu kröbinakoks!" (karjub etteheitvalt mitu minutit ilma suud vahepeal sulgemata)

Koop: "Miks mina ei ole esimene, kellele suua antakse?!" (hakkab haukuma alates hetkest, mil astume sisse toiduruumi uksest ja löpetab, kui toit nina ees)

Pahis: "Tulge minu juurest kaaa läbi!!!!" (niuksub haledalt, kui oled liikvel)

Nädala koomik

Ox ehk meie keeli Konn
Tegelikult vöiks suisa öelda, et Konnapoiss on meil juba mitme nädala koomik, kuna naljakad näoilmed ja veidrad hääled on tema töeline leivanumber.
Köige rohkem nalja saab talle sugavalt silma vaadates ja kusides: "Kas sa oled KONN?!", mille peale ta silmapilkselt umber pöördub ja kenneli uksest välgukiirusel välja hupleb. Sel ajal ei tasu tema teele ette jääda, sest tol hetkel ei pidurda teda isegi boksisein. Vahel juhtub, et kui Konn suures tuhinas mönele oma karjaliikmele peaga kulje pealt "sisse söidab", teeb ta kiirelt pähe näo nagu polekski tal uldse olnud mingit tahtmist ega vajadust putku pista.

Tegija

Otsustasime hakata tegema naljarubriiki "Nädala tegija", kuhu alla kuuluvad nt. nädala suurimad ullatajad, nädala koomikud jne. Eelmise nädala tegija nuud siis teie ees:

Lumi ehk meie keeli Äbarik (valge nähvits esiplaanil)

Reportaaz: Eelmisel nädalal asus kohalik rentslikoer Lumi agaralt kaitsma hommikust joogiportsjonit ning tema äkiline käitumine on jooginöu umbert eemale peletanud kogu ulejäänud karja. Oma traatkarvu turri ajades ja urinat imiteerida uritades tirib ta jooki täis ämbri körvalisse nurka, kus seal selle suure sikutamise ja eneseuletamise abil kummuli keerab. Nagu näha, on tema tegemisel ka suurem tagamöte, nimelt: kaval kuts saab kogu kröbinapuru ise sisse ahmida, kuna köik teised uurivad samal ajal maha tekkinud kröbinavee loigukesi. Siit siis eelmise nädala möttetera: Tuleb välja, et suurus ei loe siin koerailmas midagi!

Kärt ja Maret

Kui juhtub midagi erilist...

Porovöitlus koduöuel

Teisipäeval, kui kennelist välja astusime, märkasime maja körval pöllul paari poro, me vähemalt arvasime, et neid on seal paar vöi kolm...Lähemal vaatlusel selgus, et terve pöld on neid täis. Loomulikult tormasime tuppa, haarasime fotoka ja kihutasime fotosessioonile, sest sellist asja ei juhtu just iga päev, et ligi 90. pealine porokari akna taga einestamas on. Pöllu äärde jöudes kihutas kari tuhatnelja järve poole, et sealt edasi mäkke näkitsemisväärset otsima minna. Nägime veel, kuidas karja juht vöitles noorema isasega, kes tema kohta endale saada soovis, paraku tehti aga noorukile tuul alla. Meie fotosessioon kestis päris kaua, turnisime koos pötradega mäeveerel, imetlesime karja juhi vöimsaid sarvi ja soovisime, et selliseid kulaskäike juhtuks tihemini. Mika väitel ei ole selline kari siin neemel väga tavaline, aga arvatavasti olid nad tulnud ule järvejää, mis on juba piisavalt tugev.
Kärt

Tipsikud

Ruutu ja Hertta (sinisilm)

Chipi: "Sööööööök tuleeeeb!!!!!!"

Rapil on päikse käes mönus...

Siis, kui oled leidnud tee koeramajja

Tutvus Nemoga

Reedel sai ullataval kombel juba kaks nädalat Kuusamos oldud. Vahepeal on veidi lund juurde sadanud ja siis jälle ka natuke vähemaks sulanud. Järvi katab juba öhuke jääkiht ja hommikuti, kui önne on, saab imetleda härmas metsa järve kallastel.
Kutsade kamp hakkas meil siin nuud ikkagi ka juua saama toidule lisaks. Meie jaoks tähendab see seda, et päev algab toiduruumis spetsiaalse masinaga "kröbuskisuppi" valmistades- vee ja kröbinad kallame ulevalt masinasse sisse ja alt voolab segu ämbritesse. Köik kelguvedajad joodetud, saab hakata toitu valmis panema- iga päev hävitavad kutsad kaks 20 kg kotti kuivtoitu.
Et koerte "majad" ikka talve tulekuks soojustatud oleksid, tegeleme iga päev kuutide varustamisega saepuruga. Mönel aktiivsel sellil haihtub miskipärast kuudi "sisustus" imeväel öhku paari päevaga ja siis sa jooksed jälle kohale, saepurukott kelguga järel. Koeramajas tegutsedes on köige toredam see, et sul pusib iseenesest terve päeva naeratus näol ja ikka ja jälle leiad end koristamise asemel mönda karvapalli sugamas vöi 10 kuuste noorte "kreeka-rooma maadlust" jälgimas. Vöi siis oled endalegi mäkamatult jälle fotoka kätte haaranud, et jäädvustada möned kenad paarid sugavsiniseid silmi vöi klöpsata pilte kerratömbunud mömmitaolistest magajatest.
Kuna Mika ei ole veel suutnud valmis saada skeemi kutsade nimedega, oleme koeri jälgides ja nendega tegeledes usinalt huudnimesid kasutusele vötnud- meil on nt. hiiglasuurte umarate silmadega ja veidi naljaka körvade asetusega Konn ja Söbrad ehk kaks Preilit vöi Tibi, kellel on mölemal imeilus kasukas ja kes käivad öues ainult söögiajal. Ulejäänud päeva elavad nad kahekesi koos oma mugavas suures "majakeses" jälgides sealt köike väljas toimuvat. Ei ole vist mötet mainida, et see "maja" vajab usna tihti puhastamist...
Öhtuti oleme käinud umbrust uurimas ehk vötnud ette pikki-pikki jalutuskäike, kaaslasteks vahel sakslased Nova ja Roki.
Ah ja, argipäevadel vöib öues tegutsemine teatud kellaajast alates usna ohtlik olla: Mika 8- aastane poeg Mikko ja tema toredad söbrad arvavad nimelt, et elu on 24/7 toimuv lumesöda ja ilma minu ja Kärdita pole seda uldse mötet pidada. Kuni Mikko mul lumepalliga huule veriseks suutis visata, arvas ta ka, et ainsaks loogiliseks sihtmärgiks on inimese pea. Önneks on nad nuud aru saanud, et meil on omad tegemised ka siin siiski ajada. Ja loomulikult, ega lumesöjaga asi ei piirdunud, neil oli vaja ka ATV jårelkäru taga lohiseda, aga see toimus seni, kuni Mikko sealt "maha pudenes" ja omal puksid jalast kaotas... mnjaaa, lapsed on toredad
Ma ei tea, kas juba mainisin, aga igal juhul neil on siin kiisu ka- oranzi värvi Manson. Ise nad utlevad, et ta on paks ja laisk (noh, kui aus olla, siis sarnasus Garfieldiga on tegelikult töesti hämmastav). Kuna Mika tutar Milla toob nädalavahetusteks koju ka oma pisikese kiisupoja, siis nendel mustadel päevadel peab Manson end siiski diivanilt maha vedama ja öue pögenema, sest ta ei suuda välja kannatada, et mingi väike kiisunähvits tal otsas huppab ja teda suureks pehmeks mänguasjaks peab.
Ah jaa, reedel otsustasime, et peaks siiski ka oktoobri-kelgutamise ära proovima. Pärast möningast pohlavarte kundmist metsas sai selgeks, et peab minema siiski suurt mäge proovima. Nalja sai kövasti, aga varsti pidime oma urituse siiski löpetama, sest kaua sa ikka jöuad otsida omale teed kändude ja puuokstehunnikute vahelt...
Väike söögijutt ka: eile tegi Mika meile nimelt pödralihasuppi, nii et kohalik pöder on ka ära proovitud...
Maret

Öhtuses hämaruses märkad helesiniseid silmi...

Nonii, olemegi siis kelgukoerte maailmas kohal ja kasutan juhust veidi meie senistest tegemistest kirjutada:
Helsingisse jöudsime 1.oktoobri hommikul. Nagu oli kokku lepitud, pidi meil vastas olema peremehe Mika ema Tuija, aga möne aja pärast, kui köik teised reisijad olid juba sadamast kadunud, sai selgeks, et vöime oma kohvrite otsas kasvöi järgmise päevani seal sadamas istuda. Önneks önnestus meil siiski löpuks Tuija kätte saada ja kohal ta oligi, vaatamata sellele, et ta oli omale miskipärast kirja pannud, et tuleme öhtul 10.30. Soomlased.
Järgmisel hommikul u. 8.30 algas meie 860 km söit Kuusamo poole, mis uhtekokku vöttis aega u. 10 tundi. Mida pöhja poole, seda kulmemaks muutus ilm ja kohale jöudes oli kraade -2. Vastuvött oli häälekas, kuna ule 60 kelgukutsa ootas parajasti oma öhtusööki. Uks ainus pilk neile ringisahmerdavatele tegelastele, kelle nägude hulgas välgatas kohati ka imeilusaid siniseid silmi, ja sa tead, et oled seal, kuhu sa tahtsid jöuda.
Saime oma valdusesse väikse palkmaja elutoa, magamistoa, vannitoa ja köögiga. Kapid on toitu täis, nii et suua teeme ise vöi meisterdab Mika meile löuna valmis.
Kuna esimesed siinoldud päevad olid laup. ja puhap., siis eriti miskit ei toimunud ja tegelesime peamiselt umbruse uurimise ja koertega tutvumisega. Asukohast siis nii palju, et 22 km kaugusele jääb Ruka, u. 40 km kaugusele Kuusamo ja 192 km kaugusel on Rovaniemi. Kolmest kuljest oleme piiratud suurte järvedega, nii et kelkudega on söitmisruumi talvel paaalju-palju.
Aga nuud siis löpuks sellest ka, mida me juba teinud oleme. Esmaspäeval toimus suurpuhastus tallis, kust kahjuks lahkus viimane hobune u. nädal enne meie saabumist. Halb uudis minu jaoks loomulikult. Seejärel saime oma käsutusse ATV koos järelkäruga, et transportida puitkelgud hobuseboksidesse. Siiani vedelesid need öues nagu siin uldse enamus asju...
Kuna kolmapäevaks lubas juba mönusalt lund ja veidi jahedamat ilma(siiani on ikkagi +kraadid olnud valdavalt), käisime metsas mingeid peenikesi puid toomas ja paigutasime need tee äärtesse lumesahale märkideks. Tee on neil siin nimelt kohalikega eraomand ja seepärast peavad inimesed selle eest ka ise hoolitsema.
Tänasest alates on ka koerte toitmine täielikult meie ulesanne, mis tähendab seda, et hommikul paneme suurtesse ämbritesse kröbinad vette likku(huskyd ei joo vett ja sealt saavad nad oma vedeliku kätte) ja u. nelja tunni pärast lähme neid jagama. Vaja on läbi käia 2 aedikut, millest uhes on kari emaseid ja teises paar isast, paar emast ja kari noori, veel paar aedikut uksikute huskydega, kaks saksa lambakoera Roki ja Nova, Mika kesk-euroopa laika Sura ja siis veel ketis olevad "kuudiomanikud". Ketikoerad jagunevad kaheks suureks grupiks- "shy boys" ja "bad boys". Viimaste hulgast vöib leida selliseid tegelasi nagu Saatan, Deemon, Devil, Adolf, Saddam ja Osama. Kirju seltskond uhesönaga. Köige hullem emane, kel nimeks Inu, pidavat tahtma tappa iga teise emase, kes ta teele satub...Ah ja, siis on veel 2 eraldi ketikutsat, keda me nende väljanägemise pärast huntideks kutsume. Köigil neil koertel on uks uhine suurepärane omadus- inimestega on nad köik äärmiselt söbralikud.
Eile olime mönda aega elektrita, kuna lumi otustas, et rahumeelselt ta saabuda ei soovi.
Kuna mu silmad ähvardavad juba pealuu seest välja kukkuda, siis tänaseks aitab siin jahumisest ja kui arvuti taas meie valdusesse satub, jätkame oma uue elu kirjapanekutega.
Maret