Tagant: Saddam, Osama, Pikmin, Iron, Chipi, Saga
Puhapäeval oli meil önn söita esimest korda 10 km metsaring ja seda koos kahe naisega Löuna-Aafrikast. Mika söitis köige ees lumeskuutriga, tema taga olid aafriklased oma kelguga ja siis meie oma rakendiga. Esialgu oli meil päris suuri raskusi, et teistel sabas pusida, kuna turistide kelk oli eriti kiire ja uhel meie tublil juhtkoeral, Sagal, oli pidevalt vaja rada märgistada ja teistel ees tropata. Metsarajale jöudes aga alles läks söiduks! Uhes kohas on selline mönus körge ja järsk töus, kust ules söites otsustasid turistide koerad seisma jääda ja loomulikult hakkas kelgu raskus neid tagasi allapoole tömbama. No töepoolest, oleks vöinud siis jalgadega töugates veidi kutsadele kaasa aidata! Aga nojah, önneks jöudsime löpuks siiski köik kenasti ules ja söit jätkus kunklikul, kurvilisel ja lumeskuutrite poolt siledaks söidetud rajal. Seega, söit jätkus tempokalt, mönusalt hupeldes ja kohati kurvidest kelguga välja lennates.
Lumi, Heta (meie parim juhtpaar!), Lazy, Steel, Rap ja Lordi löuna-aafriklastega
Löpuks tuli aeg kodu poole tagasi pöörata ja tegime väikse peatuse, et juhte vahetada. Löbustasin end pildistamisega ja aafriklased sattusid sellest suurde vaimustusse ning lootsid, et saavad endale pärast pilte osta. Sellist teenust meil siin paraku pole, aga lubasin neile pildid meilile saata. Kuna uks naistest, kes enne oli kelgu jalastel seisnud, soovis nautida söitu ka kelgus istudes, teine aga juhtida ei julgenud, läksin mina nuud esimese kelgu jalastele ja Kärts jäi meie kelgu omadele. Minu kelgus istuv naine oli väga tore ning aina imestas ja kilkas, kui fantastiline, suurepärane ja vapustav köik on. Kuna ta nägi Kuusamosse tulles ka esimest korda elus lund, pidi ta iga paari minuti tagant höiskama, kui kaunis see ikka on:) Eriti tore oli see, et järve peal kelgu naginat kuuldes kusis ta mu käest: "Is it the snow or the ice?" Vastus: "Don"t worry, it"s the sled". Reaktsioon: "Oh, it" s the sled!!" ja röömus naer. Seda ei jöudnud ta ka ära imestada, kuidas ikkagi järvel nii paks jääkiht saab peal olla. Ning eriti huvitav tundus talle see, et koertele nii väga kelku meeldib vedada. Pole ka ime, isegi meie ei suuda seda kohati ikka veel ära imestada!
Tagasi koju jöudes said kaks önnelikku löuna-aafriklast veel ka meie koda-kohvikus lökketuld ja kohvi nautida ning seejärel lahkusid nad meid veelkord tänades.
Esmaspäeval önnistati meid neljaliikmelise vene perekonnaga, kes tegi 5 km järveringi. Kui nad saabusid, sain neile ise kelgusöitmise öppetundi anda, mis oli usna naljakas, kuna pereisa tölkis naisele ja lastele, mida ma seletan, aga lapsed karjusid talle kogu aeg vahele, et nad saavad isegi inglise keelest aru. Muidu tundus see perekond igati tore olevat. Sellega seoses mainin, et järgmisel esmaspäeval on meil au kohtuda vene perekonnaga, kes on siin juba 11 aastat igal talvel käinud. Pereisa ei pidavat mitte kunagi mitte millegagi mitte mingit moodi rahul olema ja muu hulgas on ta siin erinevatel pöhjustel virutanud nii oma naisele kui pojale. Oooo, kuidas me nuud ootame seda esmaspäeva. Arutleme siin juba, et huvitav, kui suurt distantsi peaks selle mehega hoidma....
Aga selle esmaspäevase perekonnaga läks meil igal juhul köik hästi ja nemad olid kull köigega rahul ning kusisid veel hiljem köikvöimalikke huskyde kohta käivad kusimusi.
Lisaks turistidele oleme ka treeningutega jätkanud, kuna noored kutsud vajavad väikest koormuse töstmist ning koerad, kes pole saanud praegu eriti joosta, samuti liigutamist.
Vot niimoodi. Aga homme siis jälle kreeklased!
Maret
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar