Päev algas tavalisest veidi varem (kella kaheksa paiku), toiduruumis pooleldi magades kröbinajooke meisterdades (jajah enamus inimesi peabki sel ajal juba täitsa uleval olema, aga meil löppes kool juba piisavalt kaua aega tagasi...). Kella 11-ks oli Mika andnud meile ulesandeks tuua tallist kaks kelku, mis oleksid kutsade etterakendamiseks valmis, aga meie läksime oma kohuseid täitma ATV-ga... Halb möte, vöiks öelda, et isegi väga halb möte. Oleks vöinud ju varem selle peale möelda, et lumi on ehk juba veidi liiga sugav, aga meie ootasime ikkagi ära esimese totaalse kinnijäämise, enne kui lulitasime sisse selle osa oma möistusest, mida nimetatakse loogiliseks mötlemiseks. Tasapisi jalgadega teed ette tehes jöudsime suure surmaga tallini (järelkäruga tagurdamisest ei tasu uldse unistadagi!) ja sealt edasi jöudsime isegi Mika majani. Seal sattusime aga juba sellisesse lumme, et suure vihaga töstsime kelgud lihtsalt kärult maha ja lohistasime kohale. Mika läks hiljem ATV-juurde ja minuti pärast seisis see juba parkimisplatsil... Önneks pole me kunagi arvanud, et me masinatega hästi läbi saame.
Aga nuud olid kelgud igal juhul kohal, varustus öue toodud ja saime oma esimesed vajalikud teadmised kelgukoerte etterakendamisest, köite kinnitamisest ja kelgu juhtimisest. Asi ei tundunudki NII keeruline ja pärast seda, kui varustuse osad Mika käest läbi käisid ja ta nende kohta veidi seletust jagas, ajas juba naerma tösiasi, et nad meile siiani segaste sasipundardena olid tundunud.
Varsti oli kohal ka see naine Rukast (Miia), kes pidi hakkama seal meie 24 koeraga tegelema (pidi sellepärast, et nagu täna kuulsime, said nad hea pakkumise osta omale päris enda koerad ja nad utlesid Mikale vaatamata lepingule lihtsalt julmalt ära). Siis ta igal juhul pidi meie koerad veel vötma ja tuli oma rakendeid proovima.
Chipi oli modelliks, kui Mika meile traksiöpetust jagas ja kohe pärast seda saime köik oma ulejäänud tegelased-Saga, Hertta, Ruutu, Pikmini ja Steel-i ise kelgu ette toimetada ning lisaks sellele aidata ka Miial omad kutsid kätte saada. Vöiks nuud muidugi arvata, et koerte kelkude juurde toomine pole uldse mingi mainimistväärt töö, aga kui oled korra juba väljunud aedikust vöi tulnud "ketiomanike" juurest ulientusiastlik ja pööraselt huplev kelgukoer rihmaga käe korval, möistad, et kehalise kasvatuse tunnid koolis on uks möttetu lebotamine (vöta oma tööd jumaldav kelgukuts rihma otsa, rakenda ta kelgu ette ja oledki saanud sellise trenni, millist ei anna sulle ukski teine treener).
Köige toredam on see, et tegelikult polegi uksi suurt vöimalik kelku valmis panna; köige parem oleks, kui saaksid end kolmeks inimesks muuta- uks läheb toob koeri, teine paneb neile varustuse ja kolmas peab pidevalt valvel olema, et juba etterakendatud käpalised omal trakse seljast ei näriks, suurest ootusärevusest liialt lärmi ei teeks vöi pusimatusest end totaalselt puntrasse ei mässiks... Loomulikult on eriti kena see, kui sul önnestub tuua koerad kohale nii, et sa kedagi lahti ei lase, kuna pärast seda, kui vabadusse pääsenud koer oma mitme(kumne) km-lt ringilt tagasi jöuab ja sind löpuks tähele paneb, on ainus varjant ta tagasi aedikusse puhkama saata... Kui kutsid aga juhuslikult kelgu puu kuljest lahti peaksid tömbama vöi kui sa kovasti-kovasti kinni ei hoia ja seepärast startides kelgu "suuskadelt" minema lendad, teevad koerad täpselt seda, mida nad teeksid siis, kui sa oleksid targem ja ikkagi seisaksid kelgus- jooksevad kogu tähistatud raja läbi, olgu see vöi 40 km pikk. Sellises töökas meeskonnas on meil vöimalus oma aega veeta!
Esimesel korral seisin mina kelgu "suuskadel", Kärts istus kelgus, Mika vabastas meid puu kuljest, utles, et vajadusel tuleb ta meid kevadel järve peale välja kaevama...ja olimegi hooga läinud! Kirjeldamatult suurepärane tunne! Ja köik läks hästi, jöudsime elusatena koju tagasi ja jöudsime käia söitmas veel ka teise rakendiga- Awa, Kita, Osama, Saddam, Benito ja Aatu. Järve peal saime vahepeal abiks olla Miiale, kelle koerad otsustasid oma rakmed lootusetult sassi ajada. (Kusjuures Kärts, kes oli seekord "suuskadel", seisis kahe jalaga meie kelgu piduril, et paigal seista, aga see ei tahtnud isegi siis hästi önnestuda...) Pöhimötteliselt ei olnud need esimesed söidud muidugi kiired, kuna koerad on veel vormist väljas, aga imelised esimesed 8km olid need ikkagi! Ja uskuge mind, söltuvus tekib juba esimese ringiga!
Maret
Palju õnne esimese sõidu puhul :) Nii toredad lood teil :)
VastaKustutaAitähh :)
VastaKustutaKuidas sul läheb? Oleme sinu blogil ka jöudumööda silma peal hoidnud, eriti tore oli su trennijutt(siis, kui mööda treppe pidite huppama ja köik kohad tudisesid;)