Siis, kui oled leidnud tee koeramajja

Tutvus Nemoga

Reedel sai ullataval kombel juba kaks nädalat Kuusamos oldud. Vahepeal on veidi lund juurde sadanud ja siis jälle ka natuke vähemaks sulanud. Järvi katab juba öhuke jääkiht ja hommikuti, kui önne on, saab imetleda härmas metsa järve kallastel.
Kutsade kamp hakkas meil siin nuud ikkagi ka juua saama toidule lisaks. Meie jaoks tähendab see seda, et päev algab toiduruumis spetsiaalse masinaga "kröbuskisuppi" valmistades- vee ja kröbinad kallame ulevalt masinasse sisse ja alt voolab segu ämbritesse. Köik kelguvedajad joodetud, saab hakata toitu valmis panema- iga päev hävitavad kutsad kaks 20 kg kotti kuivtoitu.
Et koerte "majad" ikka talve tulekuks soojustatud oleksid, tegeleme iga päev kuutide varustamisega saepuruga. Mönel aktiivsel sellil haihtub miskipärast kuudi "sisustus" imeväel öhku paari päevaga ja siis sa jooksed jälle kohale, saepurukott kelguga järel. Koeramajas tegutsedes on köige toredam see, et sul pusib iseenesest terve päeva naeratus näol ja ikka ja jälle leiad end koristamise asemel mönda karvapalli sugamas vöi 10 kuuste noorte "kreeka-rooma maadlust" jälgimas. Vöi siis oled endalegi mäkamatult jälle fotoka kätte haaranud, et jäädvustada möned kenad paarid sugavsiniseid silmi vöi klöpsata pilte kerratömbunud mömmitaolistest magajatest.
Kuna Mika ei ole veel suutnud valmis saada skeemi kutsade nimedega, oleme koeri jälgides ja nendega tegeledes usinalt huudnimesid kasutusele vötnud- meil on nt. hiiglasuurte umarate silmadega ja veidi naljaka körvade asetusega Konn ja Söbrad ehk kaks Preilit vöi Tibi, kellel on mölemal imeilus kasukas ja kes käivad öues ainult söögiajal. Ulejäänud päeva elavad nad kahekesi koos oma mugavas suures "majakeses" jälgides sealt köike väljas toimuvat. Ei ole vist mötet mainida, et see "maja" vajab usna tihti puhastamist...
Öhtuti oleme käinud umbrust uurimas ehk vötnud ette pikki-pikki jalutuskäike, kaaslasteks vahel sakslased Nova ja Roki.
Ah ja, argipäevadel vöib öues tegutsemine teatud kellaajast alates usna ohtlik olla: Mika 8- aastane poeg Mikko ja tema toredad söbrad arvavad nimelt, et elu on 24/7 toimuv lumesöda ja ilma minu ja Kärdita pole seda uldse mötet pidada. Kuni Mikko mul lumepalliga huule veriseks suutis visata, arvas ta ka, et ainsaks loogiliseks sihtmärgiks on inimese pea. Önneks on nad nuud aru saanud, et meil on omad tegemised ka siin siiski ajada. Ja loomulikult, ega lumesöjaga asi ei piirdunud, neil oli vaja ka ATV jårelkäru taga lohiseda, aga see toimus seni, kuni Mikko sealt "maha pudenes" ja omal puksid jalast kaotas... mnjaaa, lapsed on toredad
Ma ei tea, kas juba mainisin, aga igal juhul neil on siin kiisu ka- oranzi värvi Manson. Ise nad utlevad, et ta on paks ja laisk (noh, kui aus olla, siis sarnasus Garfieldiga on tegelikult töesti hämmastav). Kuna Mika tutar Milla toob nädalavahetusteks koju ka oma pisikese kiisupoja, siis nendel mustadel päevadel peab Manson end siiski diivanilt maha vedama ja öue pögenema, sest ta ei suuda välja kannatada, et mingi väike kiisunähvits tal otsas huppab ja teda suureks pehmeks mänguasjaks peab.
Ah jaa, reedel otsustasime, et peaks siiski ka oktoobri-kelgutamise ära proovima. Pärast möningast pohlavarte kundmist metsas sai selgeks, et peab minema siiski suurt mäge proovima. Nalja sai kövasti, aga varsti pidime oma urituse siiski löpetama, sest kaua sa ikka jöuad otsida omale teed kändude ja puuokstehunnikute vahelt...
Väike söögijutt ka: eile tegi Mika meile nimelt pödralihasuppi, nii et kohalik pöder on ka ära proovitud...
Maret