Öhtuses hämaruses märkad helesiniseid silmi...

Nonii, olemegi siis kelgukoerte maailmas kohal ja kasutan juhust veidi meie senistest tegemistest kirjutada:
Helsingisse jöudsime 1.oktoobri hommikul. Nagu oli kokku lepitud, pidi meil vastas olema peremehe Mika ema Tuija, aga möne aja pärast, kui köik teised reisijad olid juba sadamast kadunud, sai selgeks, et vöime oma kohvrite otsas kasvöi järgmise päevani seal sadamas istuda. Önneks önnestus meil siiski löpuks Tuija kätte saada ja kohal ta oligi, vaatamata sellele, et ta oli omale miskipärast kirja pannud, et tuleme öhtul 10.30. Soomlased.
Järgmisel hommikul u. 8.30 algas meie 860 km söit Kuusamo poole, mis uhtekokku vöttis aega u. 10 tundi. Mida pöhja poole, seda kulmemaks muutus ilm ja kohale jöudes oli kraade -2. Vastuvött oli häälekas, kuna ule 60 kelgukutsa ootas parajasti oma öhtusööki. Uks ainus pilk neile ringisahmerdavatele tegelastele, kelle nägude hulgas välgatas kohati ka imeilusaid siniseid silmi, ja sa tead, et oled seal, kuhu sa tahtsid jöuda.
Saime oma valdusesse väikse palkmaja elutoa, magamistoa, vannitoa ja köögiga. Kapid on toitu täis, nii et suua teeme ise vöi meisterdab Mika meile löuna valmis.
Kuna esimesed siinoldud päevad olid laup. ja puhap., siis eriti miskit ei toimunud ja tegelesime peamiselt umbruse uurimise ja koertega tutvumisega. Asukohast siis nii palju, et 22 km kaugusele jääb Ruka, u. 40 km kaugusele Kuusamo ja 192 km kaugusel on Rovaniemi. Kolmest kuljest oleme piiratud suurte järvedega, nii et kelkudega on söitmisruumi talvel paaalju-palju.
Aga nuud siis löpuks sellest ka, mida me juba teinud oleme. Esmaspäeval toimus suurpuhastus tallis, kust kahjuks lahkus viimane hobune u. nädal enne meie saabumist. Halb uudis minu jaoks loomulikult. Seejärel saime oma käsutusse ATV koos järelkäruga, et transportida puitkelgud hobuseboksidesse. Siiani vedelesid need öues nagu siin uldse enamus asju...
Kuna kolmapäevaks lubas juba mönusalt lund ja veidi jahedamat ilma(siiani on ikkagi +kraadid olnud valdavalt), käisime metsas mingeid peenikesi puid toomas ja paigutasime need tee äärtesse lumesahale märkideks. Tee on neil siin nimelt kohalikega eraomand ja seepärast peavad inimesed selle eest ka ise hoolitsema.
Tänasest alates on ka koerte toitmine täielikult meie ulesanne, mis tähendab seda, et hommikul paneme suurtesse ämbritesse kröbinad vette likku(huskyd ei joo vett ja sealt saavad nad oma vedeliku kätte) ja u. nelja tunni pärast lähme neid jagama. Vaja on läbi käia 2 aedikut, millest uhes on kari emaseid ja teises paar isast, paar emast ja kari noori, veel paar aedikut uksikute huskydega, kaks saksa lambakoera Roki ja Nova, Mika kesk-euroopa laika Sura ja siis veel ketis olevad "kuudiomanikud". Ketikoerad jagunevad kaheks suureks grupiks- "shy boys" ja "bad boys". Viimaste hulgast vöib leida selliseid tegelasi nagu Saatan, Deemon, Devil, Adolf, Saddam ja Osama. Kirju seltskond uhesönaga. Köige hullem emane, kel nimeks Inu, pidavat tahtma tappa iga teise emase, kes ta teele satub...Ah ja, siis on veel 2 eraldi ketikutsat, keda me nende väljanägemise pärast huntideks kutsume. Köigil neil koertel on uks uhine suurepärane omadus- inimestega on nad köik äärmiselt söbralikud.
Eile olime mönda aega elektrita, kuna lumi otustas, et rahumeelselt ta saabuda ei soovi.
Kuna mu silmad ähvardavad juba pealuu seest välja kukkuda, siis tänaseks aitab siin jahumisest ja kui arvuti taas meie valdusesse satub, jätkame oma uue elu kirjapanekutega.
Maret