Koerahullumaja kreeklastega 1. osa

Teisipäev, 22.detsember oli see önnelik päev, mil saime esimest korda tunda, mida tähendab husky-matkade korraldamine turistidele. Täpsemalt kreeklastele. Veel täpsemalt 45 kreeklasele, kes valguvad laviinina kohale ja asuvad kelkude vahel edasi-tagasi siiberdama. Ja veelgi täpsemalt: tegelikult on neid päeva peale ligi 90. Ja kui neid nuud kuidagi iseloomustada, siis päris ausalt öeldes meenub mul vaid uks asi- inglise keele oskus null ja körvad törguvad vastu vötmast söna STOOOOOP!!!!!!! Ja täiesti tösiselt- mul polnud esimesel päeval aega pöhimötteliselt mitte uhelegi kreeklasele otsa vaadata. Jah, olgu, paar tukki siiski oli. Näiteks uks eriti röömus kreeka neiu, kes kelgust oma kaamera minu poole suunas ja soovis, et ma talle vastu lehvitaksin ja kaamerasse "HEI!!!" huuaksin. Tegelikult polnud ka tema nägu näha, sest see oli uleni salli sees... Aga see selleks.
Ilm oli meil temperatuuri möttes igati soe- nii umbes -14 vöi miskit sellist, aga järve peal puhus usna köva tuul, mis tegi asja kreeklaste jaoks veidi hullemaks. Aga ma pean utlema, et mina iskilikult ei kuulnud uhtegi kaebust, köigil olid korralikud riided ja enamus söitjatest naeratas terve söidu aja ning filmis, pildistas ja oli vaimustuses köigest, mis umberringi toimus. Kärt utles kull hiljem, et möned lapsed olid kulma pärast nutma hakanud ja vanemad kiirustasid nendega tagasi bussi. Hea, et -28 kraadi otsustas teisipäevaks haihtuda...

Aga nuud siis meie täpsem päevakava:
Äratus kell 7.00, jalutuskäik Novaga, kiire hommikusöök ja seejärel pöhjalik riietumine (me saime esmaspäeval uued körged viltidega saapad!!! ja ei mingit kukkumist enam!!! milline rööm, te ei kujuta ette!!). Novast veel nii palju, et uhel ööl söi ta päris hea hulga meie öunu ära, uhel ilusal hommikul, kui arvuti siin oli, näris ta laadija juhtme läbi ning meil on juba usna kindel veendumus, et see "mina-pole-midagi-teinud-näinud-ega kuulnud"- näoga hiiglane magab öösiti elutoa diivanil.
Aga kuhu ma jäingi nuud?! Uskuge mind, kell on veidi liiga palju, et blogi kirjutada. Igatahes, peale jookide andmist olid ka Mika ja Milla kohal ning saime hakata kelke puude juurde valmis panema. Esmaspäeval olime juba teinud veidi ettevalmistusi ehk toonud kohale 5 väikest ja uhe pika kelgu ning kinnitanud rakmed nende kulge. Nuud siis sidusime kelgud pikas rivis puude kulge ja hakkasime vastavalt Mika koostatud listile koeri kelkude ette tooma. Iga luhikese kelgu ette kuus ja pika ette 10 huskyt. Loomulikult ei saanud me kolmekesi koos lihtsalt järjest koeri tuua, kuna keegi pidi pidevalt koerte juures olema, et need omal trakse seljast ei näriks, end hupeldes traksidesse ei mässiks ega körvulukustavat pörgulärmi ei korraldaks. Köik liiderkoerad sidusime samuti nööridega puu kulge, kuna mingit loomulikku paigalpusimist ei saa nuud kull loota. Mika käis samal ajal lumeskuutriga järvel rada tegemas.Skuutri taha on kinnitatud rajategija, et rada tuleks laiem ja siledam. aga ausalt öeldes polnud sellest suurt kasu, kuna tuulega tuiskas pidevalt uut lund peale.

Löpuks olid köik 40 önnelikku huskyt kelgu ees ja hoidsime igauks teatud rakendite juures kreeklaste tulekuni silma peal. Mika oli eelmisel päeval öelnud, et eranditult köik kreeklaste bussid jäävad vähemalt 1 tunni hiljaks. Seekord siis poolteist tundi, aga önneks teatasid nad sellest ette ja me löpetasime koerte valmispaneku nagunii hiljem.

Ja siis saabus buss esimese 45-e kreeka turistiga. Mika andis neile kohe bussi juures kelguga söitmise teooria-öppetunni. Vaikus, mille olime kelkude juures saavutanud, pusis veel... Ja selle löikas läbi esimene koer, kes silmas saabuvaid turiste ja avas tervitushaugatuseks suu. Lamavad koerad huppasid köik järjest pusti ja lahti läks pörgu, mida polnud enam mitte mingit mötet vaigistada. Veidi aega oli köik nagu unes: kummardusin uhe juhtpaari kohale, et vaadata ule puu kuljes oleva nööri sölm, mis peab kiirelt avanema, kui sa seda soovid. Mingist avanemisest ei saanud juttugi olla, see oli lootusetult kinni kulmunud. Umberringi käis meeletu koerte kisa, sekka kreeklaste elev jutt ja pidev fotokate klöpsumine ja välgu sähvimine. Hiljem rääkis Kärt, kuidas ta meie köige hullemale koerale Amenile trakse selga pani. Seda tuleb teha vahetult enne söitu, et ta neid hävitada ei jöuaks, aga loomulikult oli Amen selleks ajaks juba niiiiiiii entusiastlik, et huples köikvöimalikes suundades ja tegi köikvöimalikke hääli. Kui see koer järsku kelgu eest lahti pääseks, lendaks ta päris kindlasti paigalt kiiremini, kui pussikuul! Noh, point oli nuud igal juhul selles, et kreeklased olid temast väga vaimustuses ja filmisid röömsate nägudega ahastuses Kärti, kes talle trakse selga pani...

Kui köik kelgud olid leidnud oma kreeklased vöi öigemini köik kreeklased oma kelgud ja Mika oli köige ees lumeskuutriga valmis, vöisime hakata juhtpaare ja rakendeid puude kuljest lahti päästma. Muidugi oli eelnevalt vaja köikvöimalikke sasipuntraid ära korraldada, kinnijäänud käppasid rihmade vahelt lahti päästa jne jne. Eriti tore on see, et paljudele koertele meeldib kelgu ees enne minekut keerelda ja pöörelda vöi näiteks ule oma paarilise edasi-tagasi hupata...
Paarilisel on ju kindlasti parem koht!

Mina asusin juhtima kumne koera kelku, kuhu kuulusid Loska-Routa, Inu- Mur-Mur, Nelly-Nemo, Kiasma- Enary ning Heppu- Pata. Kumne koera kelk on turistile esialgu veidi liiga suur. Olime viimane kelk ja eelmised juba silmapiirilt kadunud, kui löpuks minema saime. Ei tea kull, miks, aga Loska arvates pidi ta oma käpad köikmöeldavatest traksirihmadest läbi panema, mistöttu pidin need talle uuesti panema. Samuti vöttis omajagu aega, kuni suur kreeka mees seitsmendal korral aru sai, et ta peab kelgu jalastelt maha tulema ja koha mulle loovutama. Utled: "I have to stand here, you can drive later", kuuled vastuseks: "Yes", millele ei järgne paraku mingit liikumist. Lukka vöi kelgu pealt vägisi maha. No tore mees. Löpuks sai köis siiski puu umbert lahti päästetud ja olin ka mina oma suure seltskonna- kumne kutsa ja nelja kreeklasega- teel. Kärt ja Milla tulid ulejäänud grupiga alla väikesele järvele, kus hakkasid toimuma vahetused. Ring, mida söideti, asus suurel järvel, oli umbes 2 km pikk, viis uhe väikese saare eest läbi, löpuks ka läbi neeme ja löppes väiksemal järvel. Seal vahetasid kelgud söitjaid ja huskyd pörutasid uuele ringile. Mika oli pidevalt skuutriga kohal ning söitis kas köige ees vöi käis kedagi aitamas, kui selleks tarvidus tuli. Teisipäev oli koertele päris raske, kuna nad polnud treeningul järjest nii palju jooksnud, paljud kreeklased olid suuremad ja raskemad kui meie Kärdiga, tuul oli köva ja rada väga lumine. Seega pidin igal ringil ka ise kövasti tööd tegema ja jalgadega töugates koertele kaasa aitama.

Viimased kreeklased söitsid kelkudega tagasi koju, pildistasid ja patsutasid veel koeri, ja olidki juba läinud. Järgmise grupi tulekuni oli meil parjasti nii palju aega, et kelgud umber pöörata ja veidi hinge tömmata. Koerad olid ka juba rahunenud ja said ilmselt aru, et möistlik on veidi puhata. Puhkamine löppes muidugi uute kreeklaste ilmumisega, aga seekord läks start juba kövasti paremini kui esimesel korral.
Kui pärast viimast ringi koju pidin söitma ja kedagi teist minu eest enam näha polnud(vaid tagant tuli veel uks rakend), pidin tukk aega järvel seisma ja Mikat ootama, kuna mu koerad tahtsid koju pööramise asemel veel uhele ringile minna. Oh entusiasmi!!

Löppkokkuvöttes läks köik suurepäraselt. Nagu Mika utles, olevat need olnud igati head kreeklased, kuna tavaliselt pidavat nad kelke lahti laskma, täielikult pidureid ignoreerima ja ringi löpetama nii, et körvuti tuleb mitu kelku, kelle koerad on omavahel segamini... Uhesönaga meil oli igati positiivne esimene tööpäev ja tundus, et ka kulalised olid väga-väga rahul. Kolmapäeval nägime juba rohkem neid "tuupilisi kreeklasi", aga sellest kirjutab vast Kärt homme.

Päeva löpus tuli Mika minu juurde ja utles muiates: "Lihtne töö?!" Vastasin, et kas nuud just lihtne, aga mulle meeldib see töö! Ma ei valetanud.

Maret