Iga päev toob midagi uut

Täna hommikul oli tore silmi avada, sest öösel oli monuga lund juurde sadanud ja puud olid paksu lumekihi all. Kui senini on ilmad usna möödukalt kulmad olnud, siis teisipäevaks lubatakse -17 kraadi. Juba ainult sellest möttest töusevad karvad pusti. Hetkel aga paikneme Mika majas ja hoiame Mikkol ja tema kahel söbral silma peal, et nad tervet maja maha ei lammutaks, sest juba suutsid nad portselanist lumememme kaminalt alla lennutada. Mika läks Rovaniemisse, et tuua Milla siia, sest too pidi päris hullult haige olema ja koolis ta käia ei saa. Loodame, et mitte seagripp.....

Terve see nädal oleme usinalt koeri treeninud ja trakse parandanud, sest Mika hirmutas meid jutuga, et nad voivad terve kuuga ligi 400 traksipaari oma kihvade all purustada. Uritame saada piisavalt suurt traksivaru, et vältida garaazi kolimist, kui neid järjest katki hakkab minema.

LAZY JA STEEL

Oleme teinud ka oma niiöelda kelgurekordi ehk oleme uhe päevaga jöudnud läbi söita 5 kelkku. Uskuge, see pole sugugi kerge, sest koerad pakatavad energiast ja nende toomine ja viimine kelgu juurde ja sealt ära kujutab endast töesti meeletut treeningut nagu Maret juba eelmine kord mainis. Ehk siis 5 kelkku, 30 koera ja 25 kilomeetrit ning möödukas ports närvikulu, sest ega köik ju alati ideaalselt suju.

Esmaspäeval panime noore emase Lilo kelgu ette ja köik sujus uskumatult hästi. Juba esimestest meetritest oli näha, et erinevalt Linkist tema nuud kull lohisema ei hakka. Ja ei hakanudki!!!! Tegime veidi väiksema ringi kui tavaliselt ja Lilo pidas vapralt vastu.

LILO


Paraku ei läinud meil aga kolmapäeval isast kutsikat Lupust treenides uldsegi hästi. Kui aus olla, siis läks isegi halvemini kui Linkiga, sest Link suutis vähemalt alguses oma koibi liigutada, aga Lupus andis pohimotteliselt kohe alla ja lihtsalt lohises...Ta ei olnud enam nous isegi tavalise rihma otsas koju jalutama ja Maret pidi ta lihtsalt koju lohistama. Paraku on selliseid kutse raske treenida ja Mika utles, et öigel kelgukoeral tuleb kelgukoeraks olemine automaatselt, justkui anne, mis on sisse kodeeritud. Kui Lingil tundub see olemas olevat, siis Lupusel ja Lilol see kull puudub... aga me veel tegeleme selle kallal...

Eile oli samuti väga oluline päev, sest proovisime esimest korda kumne koera kelkku. Kuna me suurt kelkku tooma ei läinud, siis pidime leppima oma kuuele kuni kaheksale koerale moeldud reekesega ja lootma, et seisma pole vaja jääda, sest nende jaoks pole meie ja väikese kelgu raskus mingi raskus...Ja see tähendab seda, et sa void kasvoi piduril hupata kuni see kuljest tuleb voi igal voimalikul moel piduril voimelda, aga kui koerad on värsked, siis neid juba ei peata, vähemalt mitte kauaks. Onneks sujus koik usnagi hästi, paar peatust tegime suure vaevaga, aga igaljuhul oli see uus nauditav kogemus.

Eile saime ka teada miks isased koerad pole head juhtkoerad. Nimelt kui nad tunnevad keset teed mingit ponevat lohna jäävad nad lihtsalt seisma ning just nii juhtus meil Kami ja Odiniga. Peale selle on Kami ja Odin uldse uks toeline trosside paar, sest kull nad ei saa aru kuhupoole jooksma peab voi siis on neil vaja midagi nuusutada voi lihtsalt lolli näoga passida. Aga koiki neid sekeldusi on tagantjärgi tore naerul näoga meenutada.

Tagant: Maret, Lazy, Steel, Koop, Toby, Woo-Doo, Cola

Järgmiste kelguseiklusteni!
Kärt