Kingitus Siberist

Pösed on nii punased, et Kärdi arvates meenutan ma ulekupsenud tomatit. No kena lugu kull. Pole ju midagi teha, et nägu vajab veel veidi harjumist selle tuulega, mis kelguga söites -23 kraadises pakases vastu vihiseb. No tegelikult oli täna juba päris hea, kuna paks kiht kreemi vist veidi ikkagi aitab ja pealegi oli täna ainult -17 kraadi. Vahe oli märgatav!
Juhtus siis see, et tuul pöördus ja otsustas meile Siberist (kus on hetkel -40 kraadi) veidi värskemat öhku tuua. Ja loomulikult ei tasu loota mingit sujuvat ilma kulmenemist, mida meie kogu oma naiivsuses lootsime. Laupäeval magama minnes olid akna taga hädised -4 kraadi ja puhapäeval töustes oli näit hupanud -16-e peale. Meie kui pöhjamaa inimesed ei teinud sellest muidugi suurt numbrit ja torkasime koeri treenima minnes oma tavapärased kummikud jala otsa... Möistus, kuhu sa JÄLLE kadusid..!?!?
Keset järve teatas Kärts kelgu jalastelt, et tema igastahes oma oma jalgu enam liigutada ei saa. Proovisin siis minagi, aga kummikud ei paindunud kohe mitte kuidagi. Ullatus, ullatus. Ei tasu vist mainida, et esimese kelguga löpetades ootas meid ees pöhjalik riiete ja jalanöude vahetus.

Ja pärast seda suurepärast jalanöude vahetust toimus selline kukkumiste laviin, et ma ei mäletagi täpselt, kes, kus ja mitu korda käbla käis. Meil on Kärdiga nimelt samad lumesaapad ja no nende tallad on niiiii siledad, et vöid end absoluutselt vigaseks kukkuda koeri tuues-viies. Tulime näiteks koos uhest aedikust ja mölemal olid koerad rihma otsas. Kiirustasime, kuna möned koerad olid juba kelgu ees ja nende uksijätmine on köike muud kui hea ja ohutu idee. Hetk enne puud sain aru, et hoog on liiga suur... ja järgmisel hetkel lohisesin juba pölvega vastu puud ja veel järgmisel hetkel olin köhuli maas ja Kami oli juba jumal teab kus. Veidi aega hiljem, kui olin veidi ehmunud olemisega Kami ules leidnud, kuulsin, et samal ajal, kui mina kohuli prantsatasin, jäi Kärts töukekelgu taha kinni ja lendas pölvili vastu maad. Seal me siis roomasime lume sees koos. Tore on möelda, et kui Mika parajasti akna peal oli, vöis ta kindlasti röömu tunda selle ule, kui osavad töötajad tal on... Uhest sellisest kukkumisest on Kärtsul jala peal hiigelsuur värviline sinikas,mille kohta ma eile kusisin, kas ta on sinna briljantrohelist peale pannud... (ei olnud....).

Oleme vahepeal tegelikult ka millegi möistlikuga hakkama saanud- meie hädapätakatest noored kelgukoerahakatised Lilo ja Lupus ei tegele enam ainult mööda maad lohisemisega, vaid otsustasid käpad köhu alt välja vötta ja veidi kelgu ees jooksmist proovida. Esialgu harjutasime neid tavalise väikse kelguga, mille peal oli saepurupakk (et nad harjuksid midagi vedama) ja seejärel vötsime nad järvele kaasa ja lasime neil kelgu körval rihma otsas joosta. Lilo osutus täitsa kobedaks jooksumeheks ja avastasime, et tema pöhiprobleem oli kaelarihma kulge käiv rihmake(neckline), millest teised koerad teda edasi tömbasid. Jätsime siis selle alguses lihtsalt kinni panemata ja kuts muutus nii tubliks, et järgmine kord jooksis juba täies varustuses:) Lupusega tegelesime alles täna esimest korda järvel, kuna ta oli pikemat aega lombakas meil siin (nii juhtub, kui käid oma eksisteerimisega närvidele endast kaks korda suurematele kennelikaaslastele...). Ausalt öeldes olime juba usna kindlad, et sellest noormehest kull asja ei saa, kuna iga kord, kui tal traksid peal on, aeleb ta kuskil aia vastas, uritab end lamades läbi maa suruda vöi poob end vöi kelgu ees ules, peaasi et jooksma ei pea. Täna otsustas Lupus meid aga väga positiivselt ullatada ja jooksis koduteel nii kelgu körval kui ees (avastas endas vist siiski kelgukoera geene.... vöi sai löpuks aru, et kui ta jooksma ei hakka, pole tulevik just kuigi helge...). Löpuks ta siiski väsis ja mässis end traksipuntrasse, aga noh, olgem önnelikud vähestegi edusammude ule!

Unustasin juba lisada, et tegelikult käis ju veel ka uks noor emane meil esimest korda kelgujooksu tegemas- Midna nimelt. Önneks tundub, et tudrukud on meil siin töökamad ja kuigi Midnaga ei läinud nii kergelt kui Linkiga, polnud ka tema väga suur "lohiseja-tuup". Veidi jooksu kelgu körval, veidi julgustamist, veidi pidureid, kui Midna kelgu ette läks ja vöisime jälle önnelikult uksteisele huuda: Ta jooooookseb!!!!! Uskumatu, kui palju röömu vöib valmistada jooksev koer.

Uldiselt hakkavad meil siin köik rakendid vaikselt head vormi saavutama. Möne eriti kiire puhul tekib kohati juba lausa hirm, kuna meie esimene teelöik on hetkel nii kunklik, et uha suurema töenäosusega lendan ma uhel heal päeval kelgu jalastelt lihtsalt minema. Muide, täna ma avastasin röömuga, et mul on päris tugevad käed. Libisesin keset järve jalastelt maha ja suutsin vaatamata sellele kelgu kulge pusima jääda (need meetrid pölvede peal lohisemist polnud muidugi ilusaim söidukogemus....)

Arvutasime siin täna ka huvi pärast kokku, mitu km me juba maha oleme söitnud ja saime tulemuseks umbes 225km:)

Puhapäeval tähistasime kolmandat adventi ja kupsetasime omale selleks puhuks hunniku piparkooke. Tegelikult hakkas kolmas advent kull juba läbi saama, kui meie oma piparkoogid ahjust välja saime, kuna päev oli taas pikaks veninud. Miskipärast käibki meil siin pidevalt mingi öökupsetamine. Aga piparkoogid tulid igal juhul väga head!

Maret