Teisipäeval pärast kreeklaste lahkumist suundusime Milla ja Mikaga Rukasse, et katsetada värskelt avatud restorani "Colorado". Maiustasime esimest korda porolihaga ja katsetasime kohalikku juustuhorgutist murakamoosiga. Mmmm, koik maitses ulihea. :) Kes siiakanti satuvad, astuge aga läbi ja katsetage ise järgi!!
Kolmapäeval tegime kelkude koosseisudes moned muudatused, aga uldkokkuvottes kulges päeva algus sama rada pidi nagu eelmiselgi päeval. Koerad olid kelgu ees oodates ehk veidi rahulikumad kui teisipäeval, room meie jaoks. Kolmapäeval oli siis minu kord olla juhiks kumnesel rakendil. Panin tähele, et koige rohkem roomu tegid kreeklastele väikesed hupekad ja langused meie teel, nad naersid ja kilkasid nagu väikesed lapsed. Kui uks kreeka naine sai aru, et me parasjagu järve uletame, muutus ta veidi rahutuks ja hakkas muretsema, et äkki jää kohe murdub ning iga kelgu naksumise peale hakkas ta alati pärima, et mis hääl see oli... Ma voin kinnitada, et paanikaks polnud mingisugust pohjust. Kuigi kui nuud päris aus olla, siis toesti on järvel moningad allikakohad, kuhu pole turvaline sattuda. Maret rääkis mulle, et väikesel järvel, seal, kus toimusid vahetused, hakkas uks pildistamishuviline norgale jääle liialt lähedale sattuma ja nonda pidid nad Millaga kisama, et ta sealt kohe ära tuleks. Osade kreeklastega sain ma aga pikema jutu peale ja joudsime ka selleni, et olen pärit Eestist, mille peale nad kommenteerisid, et Eesti annab neile Eurovisioonil alati 12 punkti. Seejärel hakkasid nad kelgus huudma "Estonia 12 points".
Aga toesti kreeklasi on igasuguseid: On neid, kes sul käest kinni haaravad ja utlevad, et nad kardavad koeri, on neid, kes elavad terve soidu aja piduril ja sa pead neile karjuma "Asta freno" (vabasta pidur) ja on ka neid, kes piduritest midagi kuulnud pole ja soidu loppedes kelgult momentaalselt maha huppavad ja koertel omapead minna lasevad (see viimane on loomulikult see koige hullem variant). Jahh, seda viimast varianti me kolmapäeval ka mitu korda nägime. Uhe juhita kelgu taha hupates oleks Milla äärepealt kelguga kulili käinud, aga aastate pikkune kogemus päästis ta.
Uks tore lugu oli meil kolmapäeval veel. Nimelt pöörasid osad turistide kelgud juba kodu poole tagasi, aga paraku polnud siin kedagi neid vastu votmas. Loomulikult polnud neil kreeklastel piisavalt moistust maja juures seisma jääda ja nonda porutas uks kelkudest metsa vahel asuvale soiduteele ja teine jäi, jumal tänatud, enne teele joudmist seisma. Meie onneks olid need kreeklased koigest väga vaimustuses ja seega lahkusid koik suurepärases tujus.
Kolmapäeva ohtul läksime Milla ja Mikaga Rukasse Mikko koolinäidendit "Joululind" vaatama. See toimus suusahuppetorni juures asuval staadionil, kuhu oli spetsiaalselt etenduseks meisterdatud lumesein, mille sees polesid kumned kuunlad. Tegelasteks olid mitmesugused metsaelanikud, virmalised, jouluvana ja tema abilised ning loomulikult ei puudunud ka kuri lumekuninganna. Etendus oli päris efektne: näiteks laps, kes mängis joulindu laskus trossiga staadioni keskele, lumekuninganna saabus kelgukoerte rakendis (moned aastad on kaasa teinud ka Mika koerad), jouluvana liikus ringi pohjapodrakelgus ning koige lopuks toimus ilutulestik.
Neljapäeva alustasime Mika pool traditsioonilist joululaupäevarooga suues - riisipudru rosinakisselliga. Maitses ulihästi! Tavaliselt pannakse sinna pudrusse ka mandel ja see, kes selle saab, läheb järgmine aasta mehele. Pärast lounat tuli saunaskäik ja seejärel saime asuda joululauda, kust vois leida näiteks siiakala, seenesalatit, juurvilju, joulusinkki, kartuli- ja porgandipureed. Ka meid ullatati joulukinkidega, milleks olid extra paksud sokid kutsudega. Uks väga kasulik kink igaljuhul.
Kärt
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Mmm, teil olid mõnusad jõulud! Ja mõtleks, et seal sõidabki tegelikult ka jõuluvana põhjapõtradega! Mitte ei pea bussiga tulema nagu tavaliselt Eestis või kui ongi lund, siis ta pargib on saani raudselt kuhugi katusele, nii et näha ikka ei saa... Aga seal ju saab! Äge :)
VastaKustuta