Löuna- Aafrikast Venemaani

Tagant: Saddam, Osama, Pikmin, Iron, Chipi, Saga

Puhapäeval oli meil önn söita esimest korda 10 km metsaring ja seda koos kahe naisega Löuna-Aafrikast. Mika söitis köige ees lumeskuutriga, tema taga olid aafriklased oma kelguga ja siis meie oma rakendiga. Esialgu oli meil päris suuri raskusi, et teistel sabas pusida, kuna turistide kelk oli eriti kiire ja uhel meie tublil juhtkoeral, Sagal, oli pidevalt vaja rada märgistada ja teistel ees tropata. Metsarajale jöudes aga alles läks söiduks! Uhes kohas on selline mönus körge ja järsk töus, kust ules söites otsustasid turistide koerad seisma jääda ja loomulikult hakkas kelgu raskus neid tagasi allapoole tömbama. No töepoolest, oleks vöinud siis jalgadega töugates veidi kutsadele kaasa aidata! Aga nojah, önneks jöudsime löpuks siiski köik kenasti ules ja söit jätkus kunklikul, kurvilisel ja lumeskuutrite poolt siledaks söidetud rajal. Seega, söit jätkus tempokalt, mönusalt hupeldes ja kohati kurvidest kelguga välja lennates.



Lumi, Heta (meie parim juhtpaar!), Lazy, Steel, Rap ja Lordi löuna-aafriklastega

Löpuks tuli aeg kodu poole tagasi pöörata ja tegime väikse peatuse, et juhte vahetada. Löbustasin end pildistamisega ja aafriklased sattusid sellest suurde vaimustusse ning lootsid, et saavad endale pärast pilte osta. Sellist teenust meil siin paraku pole, aga lubasin neile pildid meilile saata. Kuna uks naistest, kes enne oli kelgu jalastel seisnud, soovis nautida söitu ka kelgus istudes, teine aga juhtida ei julgenud, läksin mina nuud esimese kelgu jalastele ja Kärts jäi meie kelgu omadele. Minu kelgus istuv naine oli väga tore ning aina imestas ja kilkas, kui fantastiline, suurepärane ja vapustav köik on. Kuna ta nägi Kuusamosse tulles ka esimest korda elus lund, pidi ta iga paari minuti tagant höiskama, kui kaunis see ikka on:) Eriti tore oli see, et järve peal kelgu naginat kuuldes kusis ta mu käest: "Is it the snow or the ice?" Vastus: "Don"t worry, it"s the sled". Reaktsioon: "Oh, it" s the sled!!" ja röömus naer. Seda ei jöudnud ta ka ära imestada, kuidas ikkagi järvel nii paks jääkiht saab peal olla. Ning eriti huvitav tundus talle see, et koertele nii väga kelku meeldib vedada. Pole ka ime, isegi meie ei suuda seda kohati ikka veel ära imestada!

Tagasi koju jöudes said kaks önnelikku löuna-aafriklast veel ka meie koda-kohvikus lökketuld ja kohvi nautida ning seejärel lahkusid nad meid veelkord tänades.

Esmaspäeval önnistati meid neljaliikmelise vene perekonnaga, kes tegi 5 km järveringi. Kui nad saabusid, sain neile ise kelgusöitmise öppetundi anda, mis oli usna naljakas, kuna pereisa tölkis naisele ja lastele, mida ma seletan, aga lapsed karjusid talle kogu aeg vahele, et nad saavad isegi inglise keelest aru. Muidu tundus see perekond igati tore olevat. Sellega seoses mainin, et järgmisel esmaspäeval on meil au kohtuda vene perekonnaga, kes on siin juba 11 aastat igal talvel käinud. Pereisa ei pidavat mitte kunagi mitte millegagi mitte mingit moodi rahul olema ja muu hulgas on ta siin erinevatel pöhjustel virutanud nii oma naisele kui pojale. Oooo, kuidas me nuud ootame seda esmaspäeva. Arutleme siin juba, et huvitav, kui suurt distantsi peaks selle mehega hoidma....

Aga selle esmaspäevase perekonnaga läks meil igal juhul köik hästi ja nemad olid kull köigega rahul ning kusisid veel hiljem köikvöimalikke huskyde kohta käivad kusimusi.

Lisaks turistidele oleme ka treeningutega jätkanud, kuna noored kutsud vajavad väikest koormuse töstmist ning koerad, kes pole saanud praegu eriti joosta, samuti liigutamist.

Vot niimoodi. Aga homme siis jälle kreeklased!

Maret

Kreeklased jääl: II päev

Teisipäeval pärast kreeklaste lahkumist suundusime Milla ja Mikaga Rukasse, et katsetada värskelt avatud restorani "Colorado". Maiustasime esimest korda porolihaga ja katsetasime kohalikku juustuhorgutist murakamoosiga. Mmmm, koik maitses ulihea. :) Kes siiakanti satuvad, astuge aga läbi ja katsetage ise järgi!!

Kolmapäeval tegime kelkude koosseisudes moned muudatused, aga uldkokkuvottes kulges päeva algus sama rada pidi nagu eelmiselgi päeval. Koerad olid kelgu ees oodates ehk veidi rahulikumad kui teisipäeval, room meie jaoks. Kolmapäeval oli siis minu kord olla juhiks kumnesel rakendil. Panin tähele, et koige rohkem roomu tegid kreeklastele väikesed hupekad ja langused meie teel, nad naersid ja kilkasid nagu väikesed lapsed. Kui uks kreeka naine sai aru, et me parasjagu järve uletame, muutus ta veidi rahutuks ja hakkas muretsema, et äkki jää kohe murdub ning iga kelgu naksumise peale hakkas ta alati pärima, et mis hääl see oli... Ma voin kinnitada, et paanikaks polnud mingisugust pohjust. Kuigi kui nuud päris aus olla, siis toesti on järvel moningad allikakohad, kuhu pole turvaline sattuda. Maret rääkis mulle, et väikesel järvel, seal, kus toimusid vahetused, hakkas uks pildistamishuviline norgale jääle liialt lähedale sattuma ja nonda pidid nad Millaga kisama, et ta sealt kohe ära tuleks. Osade kreeklastega sain ma aga pikema jutu peale ja joudsime ka selleni, et olen pärit Eestist, mille peale nad kommenteerisid, et Eesti annab neile Eurovisioonil alati 12 punkti. Seejärel hakkasid nad kelgus huudma "Estonia 12 points".

Aga toesti kreeklasi on igasuguseid: On neid, kes sul käest kinni haaravad ja utlevad, et nad kardavad koeri, on neid, kes elavad terve soidu aja piduril ja sa pead neile karjuma "Asta freno" (vabasta pidur) ja on ka neid, kes piduritest midagi kuulnud pole ja soidu loppedes kelgult momentaalselt maha huppavad ja koertel omapead minna lasevad (see viimane on loomulikult see koige hullem variant). Jahh, seda viimast varianti me kolmapäeval ka mitu korda nägime. Uhe juhita kelgu taha hupates oleks Milla äärepealt kelguga kulili käinud, aga aastate pikkune kogemus päästis ta.

Uks tore lugu oli meil kolmapäeval veel. Nimelt pöörasid osad turistide kelgud juba kodu poole tagasi, aga paraku polnud siin kedagi neid vastu votmas. Loomulikult polnud neil kreeklastel piisavalt moistust maja juures seisma jääda ja nonda porutas uks kelkudest metsa vahel asuvale soiduteele ja teine jäi, jumal tänatud, enne teele joudmist seisma. Meie onneks olid need kreeklased koigest väga vaimustuses ja seega lahkusid koik suurepärases tujus.

Kolmapäeva ohtul läksime Milla ja Mikaga Rukasse Mikko koolinäidendit "Joululind" vaatama. See toimus suusahuppetorni juures asuval staadionil, kuhu oli spetsiaalselt etenduseks meisterdatud lumesein, mille sees polesid kumned kuunlad. Tegelasteks olid mitmesugused metsaelanikud, virmalised, jouluvana ja tema abilised ning loomulikult ei puudunud ka kuri lumekuninganna. Etendus oli päris efektne: näiteks laps, kes mängis joulindu laskus trossiga staadioni keskele, lumekuninganna saabus kelgukoerte rakendis (moned aastad on kaasa teinud ka Mika koerad), jouluvana liikus ringi pohjapodrakelgus ning koige lopuks toimus ilutulestik.

Neljapäeva alustasime Mika pool traditsioonilist joululaupäevarooga suues - riisipudru rosinakisselliga. Maitses ulihästi! Tavaliselt pannakse sinna pudrusse ka mandel ja see, kes selle saab, läheb järgmine aasta mehele. Pärast lounat tuli saunaskäik ja seejärel saime asuda joululauda, kust vois leida näiteks siiakala, seenesalatit, juurvilju, joulusinkki, kartuli- ja porgandipureed. Ka meid ullatati joulukinkidega, milleks olid extra paksud sokid kutsudega. Uks väga kasulik kink igaljuhul.

Kärt

Jöulutervitus

KAUNEID PUHI KÖIGILE KALLITELE BLOGILUGEJATELE!! :)

Koerahullumaja kreeklastega 1. osa

Teisipäev, 22.detsember oli see önnelik päev, mil saime esimest korda tunda, mida tähendab husky-matkade korraldamine turistidele. Täpsemalt kreeklastele. Veel täpsemalt 45 kreeklasele, kes valguvad laviinina kohale ja asuvad kelkude vahel edasi-tagasi siiberdama. Ja veelgi täpsemalt: tegelikult on neid päeva peale ligi 90. Ja kui neid nuud kuidagi iseloomustada, siis päris ausalt öeldes meenub mul vaid uks asi- inglise keele oskus null ja körvad törguvad vastu vötmast söna STOOOOOP!!!!!!! Ja täiesti tösiselt- mul polnud esimesel päeval aega pöhimötteliselt mitte uhelegi kreeklasele otsa vaadata. Jah, olgu, paar tukki siiski oli. Näiteks uks eriti röömus kreeka neiu, kes kelgust oma kaamera minu poole suunas ja soovis, et ma talle vastu lehvitaksin ja kaamerasse "HEI!!!" huuaksin. Tegelikult polnud ka tema nägu näha, sest see oli uleni salli sees... Aga see selleks.
Ilm oli meil temperatuuri möttes igati soe- nii umbes -14 vöi miskit sellist, aga järve peal puhus usna köva tuul, mis tegi asja kreeklaste jaoks veidi hullemaks. Aga ma pean utlema, et mina iskilikult ei kuulnud uhtegi kaebust, köigil olid korralikud riided ja enamus söitjatest naeratas terve söidu aja ning filmis, pildistas ja oli vaimustuses köigest, mis umberringi toimus. Kärt utles kull hiljem, et möned lapsed olid kulma pärast nutma hakanud ja vanemad kiirustasid nendega tagasi bussi. Hea, et -28 kraadi otsustas teisipäevaks haihtuda...

Aga nuud siis meie täpsem päevakava:
Äratus kell 7.00, jalutuskäik Novaga, kiire hommikusöök ja seejärel pöhjalik riietumine (me saime esmaspäeval uued körged viltidega saapad!!! ja ei mingit kukkumist enam!!! milline rööm, te ei kujuta ette!!). Novast veel nii palju, et uhel ööl söi ta päris hea hulga meie öunu ära, uhel ilusal hommikul, kui arvuti siin oli, näris ta laadija juhtme läbi ning meil on juba usna kindel veendumus, et see "mina-pole-midagi-teinud-näinud-ega kuulnud"- näoga hiiglane magab öösiti elutoa diivanil.
Aga kuhu ma jäingi nuud?! Uskuge mind, kell on veidi liiga palju, et blogi kirjutada. Igatahes, peale jookide andmist olid ka Mika ja Milla kohal ning saime hakata kelke puude juurde valmis panema. Esmaspäeval olime juba teinud veidi ettevalmistusi ehk toonud kohale 5 väikest ja uhe pika kelgu ning kinnitanud rakmed nende kulge. Nuud siis sidusime kelgud pikas rivis puude kulge ja hakkasime vastavalt Mika koostatud listile koeri kelkude ette tooma. Iga luhikese kelgu ette kuus ja pika ette 10 huskyt. Loomulikult ei saanud me kolmekesi koos lihtsalt järjest koeri tuua, kuna keegi pidi pidevalt koerte juures olema, et need omal trakse seljast ei näriks, end hupeldes traksidesse ei mässiks ega körvulukustavat pörgulärmi ei korraldaks. Köik liiderkoerad sidusime samuti nööridega puu kulge, kuna mingit loomulikku paigalpusimist ei saa nuud kull loota. Mika käis samal ajal lumeskuutriga järvel rada tegemas.Skuutri taha on kinnitatud rajategija, et rada tuleks laiem ja siledam. aga ausalt öeldes polnud sellest suurt kasu, kuna tuulega tuiskas pidevalt uut lund peale.

Löpuks olid köik 40 önnelikku huskyt kelgu ees ja hoidsime igauks teatud rakendite juures kreeklaste tulekuni silma peal. Mika oli eelmisel päeval öelnud, et eranditult köik kreeklaste bussid jäävad vähemalt 1 tunni hiljaks. Seekord siis poolteist tundi, aga önneks teatasid nad sellest ette ja me löpetasime koerte valmispaneku nagunii hiljem.

Ja siis saabus buss esimese 45-e kreeka turistiga. Mika andis neile kohe bussi juures kelguga söitmise teooria-öppetunni. Vaikus, mille olime kelkude juures saavutanud, pusis veel... Ja selle löikas läbi esimene koer, kes silmas saabuvaid turiste ja avas tervitushaugatuseks suu. Lamavad koerad huppasid köik järjest pusti ja lahti läks pörgu, mida polnud enam mitte mingit mötet vaigistada. Veidi aega oli köik nagu unes: kummardusin uhe juhtpaari kohale, et vaadata ule puu kuljes oleva nööri sölm, mis peab kiirelt avanema, kui sa seda soovid. Mingist avanemisest ei saanud juttugi olla, see oli lootusetult kinni kulmunud. Umberringi käis meeletu koerte kisa, sekka kreeklaste elev jutt ja pidev fotokate klöpsumine ja välgu sähvimine. Hiljem rääkis Kärt, kuidas ta meie köige hullemale koerale Amenile trakse selga pani. Seda tuleb teha vahetult enne söitu, et ta neid hävitada ei jöuaks, aga loomulikult oli Amen selleks ajaks juba niiiiiiii entusiastlik, et huples köikvöimalikes suundades ja tegi köikvöimalikke hääli. Kui see koer järsku kelgu eest lahti pääseks, lendaks ta päris kindlasti paigalt kiiremini, kui pussikuul! Noh, point oli nuud igal juhul selles, et kreeklased olid temast väga vaimustuses ja filmisid röömsate nägudega ahastuses Kärti, kes talle trakse selga pani...

Kui köik kelgud olid leidnud oma kreeklased vöi öigemini köik kreeklased oma kelgud ja Mika oli köige ees lumeskuutriga valmis, vöisime hakata juhtpaare ja rakendeid puude kuljest lahti päästma. Muidugi oli eelnevalt vaja köikvöimalikke sasipuntraid ära korraldada, kinnijäänud käppasid rihmade vahelt lahti päästa jne jne. Eriti tore on see, et paljudele koertele meeldib kelgu ees enne minekut keerelda ja pöörelda vöi näiteks ule oma paarilise edasi-tagasi hupata...
Paarilisel on ju kindlasti parem koht!

Mina asusin juhtima kumne koera kelku, kuhu kuulusid Loska-Routa, Inu- Mur-Mur, Nelly-Nemo, Kiasma- Enary ning Heppu- Pata. Kumne koera kelk on turistile esialgu veidi liiga suur. Olime viimane kelk ja eelmised juba silmapiirilt kadunud, kui löpuks minema saime. Ei tea kull, miks, aga Loska arvates pidi ta oma käpad köikmöeldavatest traksirihmadest läbi panema, mistöttu pidin need talle uuesti panema. Samuti vöttis omajagu aega, kuni suur kreeka mees seitsmendal korral aru sai, et ta peab kelgu jalastelt maha tulema ja koha mulle loovutama. Utled: "I have to stand here, you can drive later", kuuled vastuseks: "Yes", millele ei järgne paraku mingit liikumist. Lukka vöi kelgu pealt vägisi maha. No tore mees. Löpuks sai köis siiski puu umbert lahti päästetud ja olin ka mina oma suure seltskonna- kumne kutsa ja nelja kreeklasega- teel. Kärt ja Milla tulid ulejäänud grupiga alla väikesele järvele, kus hakkasid toimuma vahetused. Ring, mida söideti, asus suurel järvel, oli umbes 2 km pikk, viis uhe väikese saare eest läbi, löpuks ka läbi neeme ja löppes väiksemal järvel. Seal vahetasid kelgud söitjaid ja huskyd pörutasid uuele ringile. Mika oli pidevalt skuutriga kohal ning söitis kas köige ees vöi käis kedagi aitamas, kui selleks tarvidus tuli. Teisipäev oli koertele päris raske, kuna nad polnud treeningul järjest nii palju jooksnud, paljud kreeklased olid suuremad ja raskemad kui meie Kärdiga, tuul oli köva ja rada väga lumine. Seega pidin igal ringil ka ise kövasti tööd tegema ja jalgadega töugates koertele kaasa aitama.

Viimased kreeklased söitsid kelkudega tagasi koju, pildistasid ja patsutasid veel koeri, ja olidki juba läinud. Järgmise grupi tulekuni oli meil parjasti nii palju aega, et kelgud umber pöörata ja veidi hinge tömmata. Koerad olid ka juba rahunenud ja said ilmselt aru, et möistlik on veidi puhata. Puhkamine löppes muidugi uute kreeklaste ilmumisega, aga seekord läks start juba kövasti paremini kui esimesel korral.
Kui pärast viimast ringi koju pidin söitma ja kedagi teist minu eest enam näha polnud(vaid tagant tuli veel uks rakend), pidin tukk aega järvel seisma ja Mikat ootama, kuna mu koerad tahtsid koju pööramise asemel veel uhele ringile minna. Oh entusiasmi!!

Löppkokkuvöttes läks köik suurepäraselt. Nagu Mika utles, olevat need olnud igati head kreeklased, kuna tavaliselt pidavat nad kelke lahti laskma, täielikult pidureid ignoreerima ja ringi löpetama nii, et körvuti tuleb mitu kelku, kelle koerad on omavahel segamini... Uhesönaga meil oli igati positiivne esimene tööpäev ja tundus, et ka kulalised olid väga-väga rahul. Kolmapäeval nägime juba rohkem neid "tuupilisi kreeklasi", aga sellest kirjutab vast Kärt homme.

Päeva löpus tuli Mika minu juurde ja utles muiates: "Lihtne töö?!" Vastasin, et kas nuud just lihtne, aga mulle meeldib see töö! Ma ei valetanud.

Maret

Kingitus Siberist

Pösed on nii punased, et Kärdi arvates meenutan ma ulekupsenud tomatit. No kena lugu kull. Pole ju midagi teha, et nägu vajab veel veidi harjumist selle tuulega, mis kelguga söites -23 kraadises pakases vastu vihiseb. No tegelikult oli täna juba päris hea, kuna paks kiht kreemi vist veidi ikkagi aitab ja pealegi oli täna ainult -17 kraadi. Vahe oli märgatav!
Juhtus siis see, et tuul pöördus ja otsustas meile Siberist (kus on hetkel -40 kraadi) veidi värskemat öhku tuua. Ja loomulikult ei tasu loota mingit sujuvat ilma kulmenemist, mida meie kogu oma naiivsuses lootsime. Laupäeval magama minnes olid akna taga hädised -4 kraadi ja puhapäeval töustes oli näit hupanud -16-e peale. Meie kui pöhjamaa inimesed ei teinud sellest muidugi suurt numbrit ja torkasime koeri treenima minnes oma tavapärased kummikud jala otsa... Möistus, kuhu sa JÄLLE kadusid..!?!?
Keset järve teatas Kärts kelgu jalastelt, et tema igastahes oma oma jalgu enam liigutada ei saa. Proovisin siis minagi, aga kummikud ei paindunud kohe mitte kuidagi. Ullatus, ullatus. Ei tasu vist mainida, et esimese kelguga löpetades ootas meid ees pöhjalik riiete ja jalanöude vahetus.

Ja pärast seda suurepärast jalanöude vahetust toimus selline kukkumiste laviin, et ma ei mäletagi täpselt, kes, kus ja mitu korda käbla käis. Meil on Kärdiga nimelt samad lumesaapad ja no nende tallad on niiiii siledad, et vöid end absoluutselt vigaseks kukkuda koeri tuues-viies. Tulime näiteks koos uhest aedikust ja mölemal olid koerad rihma otsas. Kiirustasime, kuna möned koerad olid juba kelgu ees ja nende uksijätmine on köike muud kui hea ja ohutu idee. Hetk enne puud sain aru, et hoog on liiga suur... ja järgmisel hetkel lohisesin juba pölvega vastu puud ja veel järgmisel hetkel olin köhuli maas ja Kami oli juba jumal teab kus. Veidi aega hiljem, kui olin veidi ehmunud olemisega Kami ules leidnud, kuulsin, et samal ajal, kui mina kohuli prantsatasin, jäi Kärts töukekelgu taha kinni ja lendas pölvili vastu maad. Seal me siis roomasime lume sees koos. Tore on möelda, et kui Mika parajasti akna peal oli, vöis ta kindlasti röömu tunda selle ule, kui osavad töötajad tal on... Uhest sellisest kukkumisest on Kärtsul jala peal hiigelsuur värviline sinikas,mille kohta ma eile kusisin, kas ta on sinna briljantrohelist peale pannud... (ei olnud....).

Oleme vahepeal tegelikult ka millegi möistlikuga hakkama saanud- meie hädapätakatest noored kelgukoerahakatised Lilo ja Lupus ei tegele enam ainult mööda maad lohisemisega, vaid otsustasid käpad köhu alt välja vötta ja veidi kelgu ees jooksmist proovida. Esialgu harjutasime neid tavalise väikse kelguga, mille peal oli saepurupakk (et nad harjuksid midagi vedama) ja seejärel vötsime nad järvele kaasa ja lasime neil kelgu körval rihma otsas joosta. Lilo osutus täitsa kobedaks jooksumeheks ja avastasime, et tema pöhiprobleem oli kaelarihma kulge käiv rihmake(neckline), millest teised koerad teda edasi tömbasid. Jätsime siis selle alguses lihtsalt kinni panemata ja kuts muutus nii tubliks, et järgmine kord jooksis juba täies varustuses:) Lupusega tegelesime alles täna esimest korda järvel, kuna ta oli pikemat aega lombakas meil siin (nii juhtub, kui käid oma eksisteerimisega närvidele endast kaks korda suurematele kennelikaaslastele...). Ausalt öeldes olime juba usna kindlad, et sellest noormehest kull asja ei saa, kuna iga kord, kui tal traksid peal on, aeleb ta kuskil aia vastas, uritab end lamades läbi maa suruda vöi poob end vöi kelgu ees ules, peaasi et jooksma ei pea. Täna otsustas Lupus meid aga väga positiivselt ullatada ja jooksis koduteel nii kelgu körval kui ees (avastas endas vist siiski kelgukoera geene.... vöi sai löpuks aru, et kui ta jooksma ei hakka, pole tulevik just kuigi helge...). Löpuks ta siiski väsis ja mässis end traksipuntrasse, aga noh, olgem önnelikud vähestegi edusammude ule!

Unustasin juba lisada, et tegelikult käis ju veel ka uks noor emane meil esimest korda kelgujooksu tegemas- Midna nimelt. Önneks tundub, et tudrukud on meil siin töökamad ja kuigi Midnaga ei läinud nii kergelt kui Linkiga, polnud ka tema väga suur "lohiseja-tuup". Veidi jooksu kelgu körval, veidi julgustamist, veidi pidureid, kui Midna kelgu ette läks ja vöisime jälle önnelikult uksteisele huuda: Ta jooooookseb!!!!! Uskumatu, kui palju röömu vöib valmistada jooksev koer.

Uldiselt hakkavad meil siin köik rakendid vaikselt head vormi saavutama. Möne eriti kiire puhul tekib kohati juba lausa hirm, kuna meie esimene teelöik on hetkel nii kunklik, et uha suurema töenäosusega lendan ma uhel heal päeval kelgu jalastelt lihtsalt minema. Muide, täna ma avastasin röömuga, et mul on päris tugevad käed. Libisesin keset järve jalastelt maha ja suutsin vaatamata sellele kelgu kulge pusima jääda (need meetrid pölvede peal lohisemist polnud muidugi ilusaim söidukogemus....)

Arvutasime siin täna ka huvi pärast kokku, mitu km me juba maha oleme söitnud ja saime tulemuseks umbes 225km:)

Puhapäeval tähistasime kolmandat adventi ja kupsetasime omale selleks puhuks hunniku piparkooke. Tegelikult hakkas kolmas advent kull juba läbi saama, kui meie oma piparkoogid ahjust välja saime, kuna päev oli taas pikaks veninud. Miskipärast käibki meil siin pidevalt mingi öökupsetamine. Aga piparkoogid tulid igal juhul väga head!

Maret

Iga päev toob midagi uut

Täna hommikul oli tore silmi avada, sest öösel oli monuga lund juurde sadanud ja puud olid paksu lumekihi all. Kui senini on ilmad usna möödukalt kulmad olnud, siis teisipäevaks lubatakse -17 kraadi. Juba ainult sellest möttest töusevad karvad pusti. Hetkel aga paikneme Mika majas ja hoiame Mikkol ja tema kahel söbral silma peal, et nad tervet maja maha ei lammutaks, sest juba suutsid nad portselanist lumememme kaminalt alla lennutada. Mika läks Rovaniemisse, et tuua Milla siia, sest too pidi päris hullult haige olema ja koolis ta käia ei saa. Loodame, et mitte seagripp.....

Terve see nädal oleme usinalt koeri treeninud ja trakse parandanud, sest Mika hirmutas meid jutuga, et nad voivad terve kuuga ligi 400 traksipaari oma kihvade all purustada. Uritame saada piisavalt suurt traksivaru, et vältida garaazi kolimist, kui neid järjest katki hakkab minema.

LAZY JA STEEL

Oleme teinud ka oma niiöelda kelgurekordi ehk oleme uhe päevaga jöudnud läbi söita 5 kelkku. Uskuge, see pole sugugi kerge, sest koerad pakatavad energiast ja nende toomine ja viimine kelgu juurde ja sealt ära kujutab endast töesti meeletut treeningut nagu Maret juba eelmine kord mainis. Ehk siis 5 kelkku, 30 koera ja 25 kilomeetrit ning möödukas ports närvikulu, sest ega köik ju alati ideaalselt suju.

Esmaspäeval panime noore emase Lilo kelgu ette ja köik sujus uskumatult hästi. Juba esimestest meetritest oli näha, et erinevalt Linkist tema nuud kull lohisema ei hakka. Ja ei hakanudki!!!! Tegime veidi väiksema ringi kui tavaliselt ja Lilo pidas vapralt vastu.

LILO


Paraku ei läinud meil aga kolmapäeval isast kutsikat Lupust treenides uldsegi hästi. Kui aus olla, siis läks isegi halvemini kui Linkiga, sest Link suutis vähemalt alguses oma koibi liigutada, aga Lupus andis pohimotteliselt kohe alla ja lihtsalt lohises...Ta ei olnud enam nous isegi tavalise rihma otsas koju jalutama ja Maret pidi ta lihtsalt koju lohistama. Paraku on selliseid kutse raske treenida ja Mika utles, et öigel kelgukoeral tuleb kelgukoeraks olemine automaatselt, justkui anne, mis on sisse kodeeritud. Kui Lingil tundub see olemas olevat, siis Lupusel ja Lilol see kull puudub... aga me veel tegeleme selle kallal...

Eile oli samuti väga oluline päev, sest proovisime esimest korda kumne koera kelkku. Kuna me suurt kelkku tooma ei läinud, siis pidime leppima oma kuuele kuni kaheksale koerale moeldud reekesega ja lootma, et seisma pole vaja jääda, sest nende jaoks pole meie ja väikese kelgu raskus mingi raskus...Ja see tähendab seda, et sa void kasvoi piduril hupata kuni see kuljest tuleb voi igal voimalikul moel piduril voimelda, aga kui koerad on värsked, siis neid juba ei peata, vähemalt mitte kauaks. Onneks sujus koik usnagi hästi, paar peatust tegime suure vaevaga, aga igaljuhul oli see uus nauditav kogemus.

Eile saime ka teada miks isased koerad pole head juhtkoerad. Nimelt kui nad tunnevad keset teed mingit ponevat lohna jäävad nad lihtsalt seisma ning just nii juhtus meil Kami ja Odiniga. Peale selle on Kami ja Odin uldse uks toeline trosside paar, sest kull nad ei saa aru kuhupoole jooksma peab voi siis on neil vaja midagi nuusutada voi lihtsalt lolli näoga passida. Aga koiki neid sekeldusi on tagantjärgi tore naerul näoga meenutada.

Tagant: Maret, Lazy, Steel, Koop, Toby, Woo-Doo, Cola

Järgmiste kelguseiklusteni!
Kärt

Toad saavad täidetud....

... koeralöhna, kuuneklöbina, vehkleva saba ja köikvöimalike häältega- vee lurpimine, nuhkimine, ähkimine,puhkimine... Toad saavad täidetud, kui majja kolib hiiglasemöötu sakslane Nova. Ja just nimelt meie majja Nova reedel kenasti sisse sadaski, kuna paar nädalat peab ta nuud oma öest Rockyst lahus elama.
Loomulikult on see imetore, kuna Nova on nii vahva koer, et pelgalt tema vaatamisest läheb suu naerule- tohutu pea, mis on meie jälgimisest pidevalt viltu, lontis körvad (sakslasel!) ja suuuured silmad, mis meid köikjale saadavad. Kui me oleme Kärtsuga eri tubades, töllerdab Nova väsimatult edasi-tagasi, suutmata otsustada, kus ta täpselt olema peaks. Ja kui ta end viimaks kuskile pikali heidab, käib see sellise mutsuga, nagu oleks tank majja sisse söitnud.
Ja hommikul on meil nuud kovasti rohkem motivatsiooni end pusti ajada- pole vöimalik mingit vabandust välja möelda, et edasi magada- hops pusti ja Novaga jalutama!!

Trenn käib meil siin ka ikka täie hooga, kuna suur sula, mis vahepeal peaaegu kogu meie lume minema uhtus, on möödas ja uus lumi on juba kohal! (Uleeile oli ka juba -13 kraadi...)
Paraku otsustas meie lumeskuuter veidikeseks vedru välja visata ja kuna me sellega omale rada ette ei saa teha, peame lihtsalt löpuks järvel otsa ringi pöörama ja tagasi söitma (igal pool pole veel märgistust ja me ei saa söita tervet ringi). Onneks oleme juba piisavalt osavad, et köikvöimalikud sasipuntrad, millese kutsad end kohati suudavad mässida, rahuliku näoga lahti harutada. Kaks korda oleme kelgu ette rakendanud ka 1,5 aastase Koopi, kes vaatamata sellele, et tema ema on hoopis jahikoer, jookseb kelguga nagu töeline professionaal! Kutsikas Linki "trenn nr. 2-st" ma hea meelega uldse ei kirjutaks, aga vöin ju mainida, et pärast seda, kui ta oli piisavalt kaua kohuli mööda maad lohisenud, söitsin mina koju viie koeraga ja Kärt jalutas noorhärra Linkiga meile järgi.