Hullus, hullus, hullus

Milleks joosta kelguga, kui saab ka kelguta?!

Köik oligi juba päevi liiga hästi sujunud. Ja kui köik on juba päevi väga hästi sujunud, siis tähendab see, et tuleb mingi suurem susker-musker korraldada. Mötlesime tänasel ilusal hommikul, et oh kui tore oleks vötta fotokas kaasa ja söita uhe tubli rakendiga ules mäkke uuele rajale, kus on kull veidi liiga palju lund praegu, aga no kuna ei meie ega koerad lund ei karda, polnud see probleem. Yhe korra seal juba käidud ka sel aastal, kuigi ega me päris elus ei olnud, kui me mölemad kelgu taga elu eest joostes hingetutena ules jöudsime...

Aga jah noh, uhesönaga täna siis, olime just oma kaheksa kutsaga poolde mäkke jöudnud, kui tahtsime natuke pildistama hakata. Seisma jäämisele järgnes otsekohe see, et juhtkoerad Chipi ja Kita keerasid otsa kodupoole ja pöörasid omavoliliselt rakendi umber. No tore. Kui yritasime nad siiski tagasi mäkke juhtida, läks köik täiesti metsa. Envy läks Ruutule kallale ja uritas tal kaela läbi pureda, Kita ja Chipi turnisid kuskil teiste vahel ringi ja kylvasid yldist segadust, vastik fotokas huples mul kaelas kogu aeg ja löin seda pidevalt vastu koerte päid ära. Awa oli yldse millegipärast yle kogu näo verine ja nägi välja nagu mingi eriti näljane vampiir. Sain Envy ja Ruutu mingitmoodi lahutatud ja juhtkoerad tagasi etteotsa suunatud. Jama polnud muidugi veel läbi. Toby ei suutnud muidugi rahulikult olla ja hyples ning löugas nagu segane, hoidsin uhe käega Chipi ja Kita liine, et nad ei tömbaks pooleks Ruutut, kelle absoluutses segapuntras olevaid liine, trakse ja kaelarihma kyljes olevat ketti ma kuidagi lahti yritasin harutada ja kelle keha ja jalad olid kogu selle segaduse keskel omandanud eriti kahtlase ja mitte just väga loomulikuna näiva asendi. Kui Ruutu lahti pääses, hakkas rakend muidugi kohe kena hooga mäest alla kulgema, kuna jah, Kärdi raskus pole seal piduril yldse mingi raskus. Nii ei jäänud ka mul muud yle, kui oma enne mahavisatud kinnas sinnapaika jätta ja Kärtsu körvale jalastele hupata. Ruutu pääses hetke pärast yldse kelgu eest lahti ja pani kodu poole ajama. Natukese aja pärast önnestus vähemalt nii kauaks seisma jääda, et Ruutu vabaks jäänud ja teistele vastu nägu ja jalgu huplevad liinid ära kinnitada. Mönda aega tundis Ruutu täitsa suurt röömu teistel ees töllerdamisest, siis aga kadus korraks metsa seenele ja pärast seda tuli tal ilmselt pähe möte, et kui ta kövasti enne meid koju jöuab, önnestub tal seal ehk midagi löbusat korda saata vöi vähemalt köigi teiste hulgas kerge paanika-ärevuse hoog tekitada. Ja no läinud ta oligi. Järvel muidugi vöis teda veel kaua kuskil kauguses kablutamas näha.
Lyhidalt öeldes oli meil tore söit ja kuigi elu on näidanud, et röökimisest ei ole mingit kasu, on mul millegipärast siiski köige ja köigi peale karjumisest hääl ära ja kurk valus.... Muide operatsioon "päästame mäe otsast Mareti kinda" ei läinud ka ootuspäraselt, kuna arvestades seda, kui aeglaselt liikus meie pensionäride rakend, oleksime ilmselt enne koju jöudmist surnuks kylmunud. Aga vahel on hea ka rahulikult vötta, kas pole?!;)