Rukasse ja tagasi ehk 35 km hollandlastega

Tahtsime panna paar pilti meie treeningsöitutest siia teksti alla, aga kuna see ei tahtnud önnestuda, siis tulevad köigepealt pildid ja siis väike turistijutt.

Oxi- Luna juhitud kelk igatsetud päikesepaistes

Esiplaanil: Pepsi ja Chipi (nende taga Fanta ja Pommac)

Twila ja Yosa

Kiril (vasakul) ja Kiasma (vend ja öde, meie puhtaimad siberi huskyd), Midna (saatananäoga), Koop (vasakul, valge näoga), Pata (tumepruun), Twila (köige tagumine vasakul).

Ja nuud tänane jutt:

Tundub, et nuud alles läheb koerte treenimiseks... Meie 10 ja 15 km treeningringid ei tahtnud täna kohe kuidagi koeri aidata, kui neil oli vaja sooja ilmaga (-10 kraadi oli liiga palju nende jaoks) ja värske pehme lumega 35 km tööd rugada.

Kulaliseks oli uks ulimalt kena hollandi perekond: isa, ema, tutar ja poeg. Kuna söit tuli usna pikk, said nad köik omale eraldi kelgu. Koostasime eile öhtul parimad vöimalikud rakendid ja täna olid kutsad kella 10.30-ks kenasti kelkude ees valmis. Mika sai ka taksojuhti mängida ja töi hollandlased nende Ruka hotellist kohale ja viis hiljem muidugi uuesti tagasi ka.

Vahetult enne minekut, kui tahtsime hakata löplikult kelgu ette kinnitama oma "lemmikuid" ehk hullumeelseid Amenit ja Kalmat, otsustas Kalma end kelgu eest lahti rakendada (ta on selles jätkuvalt osav) ja järve poole jooksu panna. Kena lugu- juba enne söitu uks kuts kelgu ees vähem. Otsustasime ta juba kellegagi asendada, aga önneks ei nautinud Kalma uksi jooksmist ja naases usna pea oma kelgu juurde. Millegipärast naudivad nad kelgu tömbamist kövasti rohkem kui niisama jooksmist. Kelgukoera sissekodeeritud kirg.

Tee kulges järve pealt metsa ja ilusaid ning kurvilisi metsaradu pidi Rukani välja. Esialgu kulges köik kenasti: koertel oli vöhma kullalt ja kuigi kaks viimast tiimi olid esimestest aeglasemad ja pidime neid peatuskohtades kauem järgi ootama, liikusid köik siiski kenasti edasi. Eriti uskumatu on jätkuvalt meie parima juhtkoera Lume kelk, mis libiseb kuidagi völuväel ALATI teistest kiiremini. Ja kuigi Lumi ise on nii pisike, et pidin täna vastama kusimusele, kas ta on veel kutsikaeas (ta on meil uks vanemaid...), on tal nii meeletult suur kelgukoera hing, et ta jookseks vist kull väsimatult viimse päevani välja. Ja kui teised peatuskohtades uha enam ähkisid, puhkisid ja lamades jalgu puhkasid, vaatas Lumi etteheitva näoga tahapoole ja oleks ilmselt soovinud meie käest kuulda piisavalt head pöhjust, MIKS oli vaja jälle seisma jääda?!?! Kusjuures suu pusis tal ka kinni ka päris viimases peatuses (ei paistnud keele otsagi ,mis oleks hingeldamist reetnud!) Uskumatu koer see Lumi!!

Ah ja, lisaks kelkudele olime siis veel meie Kärdiga uhe lumeskuutriga ja Mika teisega. Meie skuuter otsustas vahepeal vedru välja visata ehk siis end välja lulitada ja mitte enam käivituda. Mika ei olnud just eriti önnelik, kui ta tagantpoolt tulles meieni jöudis ja ei saanud kuidagi aru, kuidas see uldse juhtus. Kommenteerimiseks oli tal vaid uks söna: "naised". AGA siis tuli välja, et mingid tähtsad juhtmed olid mootori juures lödvaks läinud ja tuli need lihtsalt kruvikeerajaga kinni keerata. Jaa, see oli nuud kull vist maailma köige ebaprofesionaalsem seletus, aga igal juhul vöttis meie skuuter pärast seda jälle hääled sisse.

Esimesed 22 km läksid meil siis uhesönaga usna edukalt nagu ma juba mainisin (vaid kahed kaelakinnitused otsustasid puruneda, aga önneks olime varusid kaasa vötnud). Tagasiteel hakkasid aga juhtuma natuke veidrad asjad. Esiteks otsustasid Awa ja Kita hakata liikuma kiiremini kui Lume tiim, aga kui nad ette lasime, viskasid uued liiderkoerad end lihtsalt köhuli ja otsustasid, et nemad enam edasi ei liigu. Midagi täiesti uut Awa ja Kita poolt! Kusjuures olime juba veidi kaugemale ära söitnud, aga pidime peadselt tagasi pöörama, kuna metsast kostus koerte haukumist, mis ei tähenda kunagi midagi head (kui sa parajasti eeldad, et kelgud peaksid liikuma...). Tagumised koerad olid muidugi kisa töstnud, et protesteerida Awa ja Kita lösutamise vastu... Läksidki siis Lumi ja Heta taaskord etteotsa ja pärast seda nad enam tagumisi kelke omale ligi ei lasknud.

Möne aja pärast, kui Mika oli juba koju söitnud, et hollandlastele kehakinnitust valmistada, otsustas Chipi, et tema enam ei jaksa ja keeldus oma tagajalgu alla vötmast. Absoluutselt uudne käitumine ka selle suurepärase liidri poolt. Önneks otsustas Chippar pärast puhkepausi, et asi ei ole ikkagi nii lootusetu. See-eest Kalma, kes luhematel distantsidel on alati kindel tömbaja, oli endast löpuks juba ilmselt köik andnud, kuna järvele tagasi jöudes polnud ta enam nöus peaaegu pustigi töusma...Loomulikult polnud mötet teda rohkem kiusata ja husky-poiss sai kojusöidu skuutril. Ameni ja Kalmaga on see jama, et nad on noored ja söidu alguses kipuvad nad pidevalt "ule keema" ehk tirivad meeletult ja puhkepauside ajal ei tegele mitte puhkamise vaid rabelemise ja löugamisega. No ja sinna see energia kaob neil vaikselt. Oli muidugi ka ulitublisid töötajaid, kes oleks ilmselt vöinud veel palju pikemalt joosta. Ox ja Luna olid veel kodu juureski nii entusiastlikud, et hollandlased ei suutnud ära imestada, kust nad ometi selle jöu vötavad. Hollandlastel oli uldse hirmus palju imestamist ja hirmus palju kusimusi. Nii tore oli pärast söitu nende önnelikke nägusid vaadata ja muljeid kuulata. Pereisa rääkis näiteks, et kuigi tal oli meeles, et kelku ei tohi kunagi uksi jätta ja et isegi siis,kui see seisab, peab jätkuvalt piduril seisma, lootis ta järvel oma kutsad ära petta. Koerad olevat seisma jäädes pikali visanud, tema aga lootis samal ajal rahulikult järvest paar pilti teha. Nii kui ta seal kelgu taga veidi lödvemalt seisis, olevat koerad hops pusti hupanud ja jooksma hakanud. Loomulikult potsatas mees jalastelt otsekohe maha, aga kuna koerad polnud enam nii kiired, jöudis ta neile isegi joostes järgi... Kuna lugu löppes hästi, oli ta sellest önneks väga positiivselt vaimustuses.

Varsti peab meie kelgukoeraseltskond ilmselt olema valmis ka kahepäevaseks matkaks, nii et homsest hakkab nii koertel kui meil kövasti kövem rugamine.

Uhest toredast asjast tahtsin veel kirjutada. Paaril eelneval päeval on meil önnestunud ratsutamas käia, kuna Mika tuttaval, kes elab siin usna lähedal, on eesti hobune Tami, kes vajab liigutamist :) Imehea oli ule pika aja sadulas olla! Ja Kärdi sain ka hobuse selga sokutatud ja kergendatud traavgi hakkab juba välja tulema! Seega, enam ta mu käest ei pääse....

Maret