Devil
Uhel päeval otsustasime, et oleks hirmus tore proovida ära Mika seitsme kilomeetrine erarada, mida ta meile ukskord metsas olles näitas. Polnud see midagi nii hirmus tore. Aga naljakas oli kull. Kohe väga naljakas. Pöhimötteliselt oli lausa nii naljakas, et naersime nii, et piss puksis...
Mika rääkis meile tookord, et keegi teine peale meie seal söita ei tohi, aga keegi oli seal oma skuutriga juba igal juhul enne meid rusamas käinud, nii et läksime siis meiegi oma rakendiga.
Usna pea selgus tösiasi, et me oleme kas VÄGA valel teel vöi siis on see Mika erarada, mis pole päris kindlasti möeldud kelguga söitmiseks... Ehk siis hoopis jalutamiseks...!?!? No aga mis seal siis ikka: kui juba läksime, siis läksime. Tee kujutas endast mingit suurte konarlustega kitsast ja soonelist rada, mille ääred olid kenasti muhklikud. Kelk ähvardas iga hetk kulili minna. Ja meil hakkas iga hetkega uha naljakam... Kärdi uks jalg pidevalt piduril valmis, liikusime siiski edasi.
Möne aja pärast uletasime ootamatult kraavi, söites mööda kitsast maariba, mis sellest ule viis. Ime, et me sealt uldse ule jöudsime. Uleuldse olid meil kogu aeg mingid kraavid otse tee körval ja kuna maapind oli nii ebatasane, pidime mitmesse neist äärepealt sisse vajuma. Vahepeal jöudsime mingile suuremale teele ja tekkis juba väike lootus, et ehk läheb asi nuud paremaks. Jaaaajah, läks hullemaks. Tee oli suurte masinate poolt nii roopaliseks söidetud, et kelk libises edasi pooleldi kulili olles. Usna tore oli kelgus mötteid mölgutada, et millal ma nuud siis sealt löpuks välja pudenen vöi millal see kelk löplikult kulili kukub vöi millal Kärt jalastelt ära kaob ja et millisesse kraavi koerad siis kelgu veavad... Jaaa, oli toredaid kusimusi.
Järsku pöörasid koerad metsa, kuna skuuter oli ju ometi sealt läinud, miks mitte meiegi?? Mötlesime kull ausalt öeldes umber keerata, aga oh ullatust- täpselt meie körval oli järjekorde kraav. No selge siis- metsa! Ja nuud alles läks krossiks...
Kärt oli kelgu jalastel, mina ronisin varsti uldse kelgu pealt maha, et iga paari meetri tagant kelku puudest körvale tirida. Uhel kenal hetkel pidi mu jalg kelgu alla jääma, kuna lumi oli nii sugav ja nätske, et mu saabas otsustas hetkeks, et ta tahabki igaveseks sinna jääda, kus ta on.
Aga pääsesin. Ja liikusime jälle edasi- ikka mööda suuri muhke ja puude vahel paksus lumes pöigeldes. Peagi olid kehaliikmed naermisest nii nörgad ja hääl kirumisest ja naermisest nii kähe, et tegime väikseid pause, et end koguda.
Vahepeal söitis Kärt ule mingi suure juurika ja pidurdas samal ajal. Önneks jäi pidur kulge...
Löpuks jöudsime sellisesse punkti, kust edasi minna polnud päris kindlasti enam vöimalik. Osad koerad oleksid läinud uhelt poolt puud, teised teiselt poolt ja kelk oleks löpetanud kuskil suure männi tuve otsas. Vöisime olla uliönnelikud, et meil oli ees vaid kuus koera ja et köik nad olid usna möistlikud. Asusime siis kutsasid umber pöörama, mis imekombel ka önnestus, ja tagasitee vöis alata!
Veidi aja pärast jäi kelgu pidur uhe toreda paksu juurika taha kinni. Suutsime selle sealt ära kangutada. Veel natukese aja pärast söitsime mingi eriti suure muhu otsa ja kelk käis kulili. Kärt oli ka lumes pikali, aga kulgede pealt hoidsime kelku kuidagi kinni. Noh, pärast seda oli Kärdil juba ilmselgelt kopp veidi ees sellest kelgu taga olemisest ja sain ka natuke neid rööme nautida. Söitsin omakorda ule suure juurika ja toredate muhkude. Kärt nihutas kelku puudest eemale. Ikka naer ja kirumine vaheldumisi. Ja tilgad puksis...
Ja siis tuli uks eriti vahva paremalepööre, kust oli ERITI reaalne kraavi vajuda. Lumi varjas paraku ka seda, kust kraav täpselt algas. Peagi olid Devil ja Link kraavis ja Kärt neid sealt välja tirimas. Mina uritasin paaniliselt kelku paigal hoida. Devil vajus muudkui kraavi tagasi ja Kärdil oli suuri raskusi tema välja sikutamisega, kuna naerust vappudes on teatavasti usna raske midagi möistlikku ära teha. Varsti liikus kelk veidi edasi ja Cola ning Tui-Tui leidsid omakorda tee kraavi äärt pidi allapoole... Asi oli nuud juba väga kriitiliseks muutunud, kuna kelgu nina oli otse kraavile suunatud ja vaid väike liikumine koerte poolt... ja ma oleks end kuskilt kraavi pöhjast lumest leidnud... ja ma ei tea, mis siis kelgust oleks saanud...
Aga köik läks siiski hästi, saime kelku veidi vasakule nihutada ja löpuks pääsesime sellest öuduste kraavimaast.
Oli siis selline tore krossisöit. Rohkem ILMSELT sinnakanti söitma ei lähe...
Maret
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar