Mona siirdus uude elukohta ja sai omale mängukaaslaseks Saga, kes kull enamuse ajast uriseb ta peale... tegelikult urisevad ka Mona kelgupaarilised ta peale, kuna ta huppab neil pidevalt otsas, topib oma käppasid neile trakside vahele ja limpsib ohjeldamatult nende koonusid ja see köik käib ilmselt veidi närvidele...

Kreeklased Kitka järvel

Neemele...

Midna ja Cola

Saepurulisa kuutide talviseks soojustuseks

Kärt, saepurupakk, kopsik ja koerad

Yosa, Pahis, Pepsi, Envy- emaste aediku mänguhimuline nelik

Head uut aastat köigepealt köigile! Meie uue aasta vastuvötmine oli nii absurdne, et ma lihtsalt pean selle siia kirja panema. 31. detsembri öhtu oli nimelt see aeg, mil me löplikult nii ära väsisime eelnevatest päevadest, et ei jäänud muud ule, kui kell pool 10 voodisse minna... Niisiis vötsimegi esimest korda elus uue aasta vastu magades ja kui enne olime veel kuidagi ärkvel pusinud ja juttu rääkinud, siis raketilaskmise ajaks olime juba nii raskelt magama jäänud, et ei kuulnud mitte tuhkagi. Vaid Kärdi mobiil äratas meid hetkeks ja juba jäimegi uuesti magama.

Aga nuud muud juttu ka. Vahepeal on jälle käinud kolm bussi kreeklasi, lisaks möningaid soomlasi, sakslane ja kaks löuna-aafriklast. Uksikute turistidega tuuritamine on olnud taas puhtalt meie töö ja selle ule on meil ainult hea meel, kuna siis saame teha köik nii nagu ise heaks arvame... See sakslane käis uhe Mika söbraga koos ja kuna nad hakkasid alguses uldse inglise keeles rääkima, sai Kärt viia läbi öppetunni inglise, saksa ja soome keeles korraga. Vahva, kui on vöimalus end mitmes keeles vaheldumisi väljendada! Naljakas oli jälle saksa keelt rääkida ja eriti "naljakas" oli see, kui pidin utlema kui palju koeri meil on, aga peas oli vaid neljäkymmentä yksi... eks saksa keel ole varemgi meelest läinud, aga no numbreid vöiks ikka juba osata.... appi, laske mind ulikooli tagasi... huvitav oli ka see, et rääkisime soomlasega ka saksa keeles, miskit uut meie jaoks...

Nii palju kui vöimalik, oleme lumeskuutritega söitu vältinud ja läinud tuure juhatama koertega. Uhe korra pidime siiski ka skuutrit kasutama ja oi kuidas käis seest läbi iga kord, kui kogemata tee äärde söitsin, kuigi skuuter praegu muidugi kuskile ei vaju. Osad koerad on meil juba nii heas vormis, et näiteks Kita- Heta rakendil oli päris raske eest ära saada. Sellele Mika söbrale ja ta tuttavale andsime uldse ainult neli koera, kuna neil oli mölemal oma rakend ja väikse ringi jaoks oli see vägagi piisav. Tegelikult söitsime samal hommikul ka kahekesi nelja koeraga, mida polnudki siiani veel juhtunud. Lazy jooksis nimelt taga uksi, kuna ta pureb iga koera, kelle talle paariliseks paneme. Heta on aga nii ego, et ta polnud nöus mingi "möttetu tegelase" Ruutuga jooksma ja istus lihtsalt keset teed maha, jooksku teised koerad temast kasvöi ule. Eemaldasime Ruutu ja Heta juhtis rakendit röömsalt uksi. Nojah, eks headel koertel peabki iseloomu olema, Hetale on selline käitumine lubatud...

Kreeklastega on meil uldiselt köik enam-vähem hästi läinud. Ainsad koerad, kellega meil absoluutselt ALATI probleeme on, on viimase rakendi juhtjobud Loska ja Routa. Kull on neil traksid selleks ajaks tukkideks näritud kui peaks minema hakkama, siis on trakside kuljes olev liin katki, siis jällegi traksid ja köied nii puntras, et selle jama lahtiharutamiseks läheb oma pool tundi. Lisaks sellele köigele löugavad nad ise nagu pöörased, huplevad ule teineteise, pöörlevad ja tömblevad mis kole. Nende kinnihoidmiseks vöiks pidevalt olla paar Baruto-sarnast meest varnast vötta...

Täna käisime löpuks ka metsas söitmas, et kutsadel enne homseid kreeklasi veidi vaheldust oleks. Monal oli kindlasti tore esimest korda metsas joosta:) Kuna meil on siin lumekriis, oli suurest mäest usna tore alla söita, kuna tunne oli selline nagu söidaks mööda asfaltteed, kus piduril pole mitte kuhugi kinnituda...