Kulaline rootsist

9. jaanuaril hakkasime juba kella 4 paikku ootama kulalist Rootsist Gällivarest, täpsemalt siis Annikat, kellega me koos Islandil töötasime. Ja siis oli kell 5...6...7..ja siis saime köne, et ta jöuab kohe kohe Kuusamosse ja, et ta ostis uue kaardi, kus pole meie kohta peal ja ta ei tea millist teed pidi söita ning järsku köne katkes. Tegelikult ei oleks ma kohe miskit osanud öeldagi, sest reale teede numbritele, mida Annika ette luges, ei osanud ma miskit öelda. Önneks leidis Maret meie "leiunurgast" (ehk koluhunnikust) kaardi ja me saime talle saata sönumi teejuhistega, kuna miskipärast ta telefonile ei vastanud (raha oli otsa saanud nagu me hiljem kuulsime). Ja siis peale poolt tundi nägime me autotulesid, huppasime pusti, toppisime riidesse ja jooksime oue. Selle ajaga oli Annika jöudnud oma minisuuruse kollase autoga Mika maja ette söita ja loomulikult oli ta juba kinni jäänud. Mika ja Milla said hea meelelahutuse osaliseks- meie Maretiga elu eest nugimas seda väikest kollast autokest, mis kogu aeg valesse suunda söitis ja kinni jäi. Löpuks jöudsime parkimisplatsile ja saime väsinud Annikale korralikult tere öelda.



Järgmisel päeval läksime kolmekesi koertele jooke andma ja tutvustasime Annikale umbrust. Loomulikult tegime ka kohe kelgusöidu järvel, aga kuna lund oli öösel päris mönusalt sadanud, tuli enne seda ette vötta retk järvele meie armsa lumeskuutri seltsis.

Öhtul läksime Annikaga Rukasse, et toidupoolist osta, Rukas ringi jalutada ja restoranis suua. Paraku oli meie lemmiksöögikoht miskipärast suletud ja seetöttu läksime uude juusturestorani, mis oli töeline pettumus. Tellida nagu polnudki eriti midagi ja öhkkond polnud ka just suurem asi. Uldse oli Ruka väga tuhi ja turiste oli väga vähe liikvel. Siis järgnes ohtu parim osa- Annika tahtis bensiini votta. Kuna masin tema kaarti ei aksepteerinud, siis torkas ta sisse sularaha. Meie Maretiga istusime autos ja arutasime, et kuidas see masin töötab, et mis siis saab kui rohkem raha paned ja järgmisel hetkel ilmus Annika uksele ja teatas, et ta pani masinasse 70 eurot, aga tagasi ei saa ta midagi. Loomulikult ei olnud kuskil ka mingit märget selle kohta, et mis teha, kui oled lolli peaga ilmselgelt liiga suure summa masinasse torganud. Imekombel peatus järgmisel hetkel aga Mika auto meie korval, teel pubisse... Rääkisime talle oma mure ja ta teatas, et ei raha ei saa tagasi, AGA tal on uks söber seal tööl ja ehk on vöimalus, et Annika ikkagi saab oma 40 eurot tagasi. (Ette rutates, Annika saigi oma raha önneks tagasi).

Annika oma rakendiga, ees Yosa-Saga

Annikaga väljumas neemelt

Ilm on usna soe, koerad pole väga kiired

Teisipäeval jöudsime löpuks ka pikema reisini metsa. Kuna taas oli lund juurde sadanud ja oli ka väga väga soe ( -4), siis tee metsa oli koertele vägagi töörohke. Läksime mööda skuutrirada, kuid tagasi tulles oli see tuule töttu praktiliselt täiesti kadunud ja seega saime Maretiga kelgu taga palju tööd teha. Koju jöudes olime täiesti läbi. Siis ilmus järsku Mika ja uuris, et kas me tahame sauna ja mingit filmi vaadata, aga kuna me olime nii väsinud, siis tuli see järgmiseks päevaks plaani...

Kolmapäeval tegime hommikupoole taas uhe tiiru järvel, et Annika saaks omale mälestuseks pilte klöpsida. Pärast seda vötsime ette retke räätsadega meie lähima mäekese otsa, kust avaneb kena vaade järvele ja umbruskonnale. Peale lumes sumpamist ja okste vahel koperdamist istusime kojas, jöime teed ja söime vöileiba.

Öhtul peale kuut vötsime ette teekonna Mika juurde sauna. Milla oli kupsetanud pitsat ja Mika oli varunud veini ja siidrit. Saime jälle kuulda Mika lugusid ajast mil ta veel rekkaga söitis ja mis seiklused tal Rootsis olid ja palju palju muud. Annika sai ka omale paremad teejuhised kojusäiduks. Öhtu löppes vaadates "Duudsoneid".

Kärt ja Annika Kirili, Koopi ja Sagaga

Maret ja Annika

Saga ja Yosa

Kärt