Slaalom metsas lompide vahel.
Järvel vöi järves?!
Kui paati pole vötta, siis läheb jätkuvalt käiku koerarakend!
Puhkehetkel...
...ja mänguhoos:)Just siis, kui mötlesime, et nuud enam kull vist koertega järvele ei pääse, helistab Mika ja teatab, et kohe on turistid kohal ja oleks vaja kiiresti neli rakendit valmis panna. Vahva lugu. Jooksime siis öue ja hakkasime ulihelikiirusel kelke valmis sättima, puuduvaid varustuse osi köikvöimalikest kohtadest kokku krahmima ja koeri ette tooma. Uks kelk pidi olema meile endale, kuna Mika näis olevat usna kindel, et kui ta skuutriga järvele rada läheb katsema, siis ta sealt enam ei naase. Igal juhul utles ta meile, et kui ta tagasi ei tule, siis me unustaksime ta olemasolu ära ja tuleksime lihtsalt koertega. Töesti paljutöotav. Imekombel jöudis ta tagasi usna kiiresti ja ullataval kombel hakkas hoopis kiitma, kui hea rada meil on. See oli nuud kull midagi uut. Kuna ta utles, et skuutriga söitmine ainult rikub seda teed praegu, oli meil ka hea vabandus, miks me ise eile söitmas ei käinud- ka meie arvates muutab see raja lausa katastroofiliselt pehmeks ja vesiseks. Uleeile me siiski söitsime seda korra ja olime muidugi vahepeal seal sulalumes ilusti kinni ka, aga pääsesime taaskord iseseisvalt.
Aga nendest turistidest siis nuud. Kokku oli neid viis ja mahutasime nad kolme kelgu peale.Iga kelgu ette olime seekord pannud viis koera ja ise olime siis köige esimese rakendiga. Nagu selgus, olid koerad meil hästi valitud, kuna kelkude vahel pusis kogu aeg täpselt paras vahe, ilma et keegi oleks pidanud hirmsasti pidurdama. Pidime söitma 5 km ja Mika oli lubanud tulla meile umberkeeramise kohta tegema skuutriga. Nagu selgus, polnud see just köige parem möte: vaid kaks esimest rakendit läksid skuutri järgi, viimased kaks keerasid end aga ise koha peal ringi. Aga neil inimestel seal vedas! Mika jöudis löpuks oma skuutriga sellisesse "ookeanisse", et koerad oleksid vist kull varsti pidanud ujuma hakkama ja kelku tuli vett lausa lainetena. Huppasin viimasel hetkel pusti ja jätsime kelgud seisma. Polnud just kuigi arukas mööda seda veevälja edasi söita. Sumpasin siis tagumise kelguni ja juhtisin nad mööda mingit lumelöga tagasi teele. Kärt jöudis meie kelguga ka kuidagi tagasi ja söitis uuesti köige ette. Kuna kelgud hakkasid juba kodu poole liikuma, selgus mulle julm tösiasi- peab Mika skuutri peale istuma. Parema meelega oleksin kull eelistanud mööda vett koju ujuda... Loomulikult läks gaas pöhja ja paremale-vasakule vänderdades läbi selle veevälja tuisates suutsin vaid möelda, kuidas end tugevamini vastu istet suruda ja et mis siis saab, kui tal see skuuter käest ära läheb... Aga ei läinud! Ilmselt polnud ka see veel Mika jaoks mingi tippkiirus, kuna vahepeal oli tal isegi mahti korra tagasi vaadata, et kas ma ikka olen veel skuutri peal vöi olen äkki kuhugi järve lennanud?! Päeva önnelikum hetk oli see, kui tagasi kelku sain. Pödranahk istumise alla oli kull "veidi" märg, aga see oli väike mure.
Järvel söitmine näebki meil nuud välja nii, et vett lendab igas suunas ja hea, kui koju jöudes veel oma riietelt möne kuiva koha leiad. Aga rada on olemas ja seega tuleb veel söita nii kaua kui söita annab! Metsas paneme kohati julmalt ule mulla ja kivide ning teeuletuskohtades tuleb lihtsalt ule palja tee kunda. Loomulikult leidub ka hulganisti toredaid vett täis lohkusid, kust saab kelguga ule hupata ;) Eile önnestus meil viimaks ka kelk kulili saada ja sellel kahekesi järel lohiseda, aga lahti me ei lasknud ja koju tulime siiski koos koerte ja korralikult libiseva kelguga. Kuidas muidu.
Maret
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar