Mona tatsab neljal jalal, haugub, uriseb, liputab oma väikest sabajuppi, ajab inimesi taga, turnib puu najal, huppab kuudist sisse-välja, mängib männiokste ja käbidega, närib köike, mida meie kuljest leida vöib ning vahetevahel nurub sulle ka. Nagu näete, on Mona juba suureks tudrukuks sirgunud! Isegi söömine läheb tal juba nagu niuhti- pistab aga oma peakese kopsikusse ja hakkab mugima. Nuud on Mona meil siis juba rohkem kui kuu aega vana ja kolisime tema ja Awa ka uude kohta, kus lumekuhjad moodustavad talle justkui aediku. Nii pole meil karta, et pisike päntajalg omapead uitama läheks.
Aga ega ta vist lähekski, kuna emme juures on praegu veel siiski köige kindlam ja turvalisem! Eriti tore on öhtul öue minnes jälgida, kuidas nad kahekesi kulg kulje körval oma öhtust jalutuskäiku teevad. Oeh, peaks selle Monakese ikka Eestisse tooma...
Aga nuud tösist juttu ka:
Ilmataat on saatnud meile selleks nädalaks ikka kohutava ilma! Räästad tilguvad ja oues on nii palav, et tuleb vist seelikud, kleidid välja otsida. Lumi on muutunud nii pehmeks, et teelt korvale astudes avastame end ule polveni lumest, kohutav. Vaatepilt meist joogiämbritega on kindlasti usna koomiline, sest kunagi ei tea, millal su jalg leiab selle pehme koha ja jook sulle pukstele lendab. (Kärt läks pesema; jätkab Maret;)
Jaaa, maapind on töesti täiesti ettearvamatu. Natukese aja eest helistasin järvelt Kärdile, kuna olin suutnud sinna lögalumme skuutriga kinni jääda (ja seda just hetkel, kui ma olin juba päris uhke, et jöuan korralikult koju!). Kärt siis pidi jalad selga vötma ja mulle appi töttama, ise iga paari sammu tagant meetrisesse lumme vajudes. Aga skuutri saime välja! Hahaa, nii et oleme ikkagi midagi öppinud nende jamade jooksul...
Aga nuud siis veidi 1. aprillist ja munadepuhadest ka. Naljapäeva neljapäeval helistas Mika meile hommikul töölt ja teatas röömuga, et poole tunni pärast tulevad turistid 10 km söitma, et olge siis kenasti valmis! Meie aga lootsime, et kohe tuleb järgi söna "aprill" vöi midagi taolist, kuna meil polnud järvel mitte mingit rada ollagi (tuisk oli muutnud selle olematuks). Noh, Mika arvas, et vöiksime vötta siis omale ka koerad ja et kui sellel, kes ees söidab, skuuter kinni jääb, tuleb see lihtsalt maha jätta ja koertega edasi söita. No tore lugu töesti! Sudame värisedes uritasin siiski enne turistide tulekut seal järvel midagi korraldada. Esimene löik kulges läbi mönusate hangede ja kui järvele jöudsin, huppasin vahepeal maha ja jooksin veidi jala edasi, et kindlaks teha, kust see rada siis ikkagi läheb. Kuidagimoodi läks köik önneks, aga pärast läksime ikkagi vaid koertega, kuna skuutrit nuud koerarakendile kull ei eelista. Ilm oli kohutavalt soe ja koerad löötsutasid nagu segased. Mis ei tähenda, et nad seisma oleksid jäänud muidugi, seda ei juhtu vist kunagi. Hiljem korraldas Kärt meie kulastajatele veel väikese ekskursiooni, mis sisaldas muidugi ka Mona kulastust.
Suurel reedel löbustasime end sellega, et käisime Hanna juures ratsutamas. Polnud tegelikult muud valikutki, kuna Hanna tuli meile ise nö. vägisi autoga järgi. Talle nimelt väga meeldib, kui me hobuste juures käime ja neid liigutame. Ja meile ka meeldib. Olime käinud ka esmaspäeval, mil mina sain söitmiseks Clintoni, Kärt Tami ja Hanna andis meile ise trenni. Tore oli ule pika aja jälle korraliku ratsahobuse seljas istuda :) Ja Kärdil läks ka hirmus hästi, ta sai Tami isegi mitu korda ise galoppi ja pusis edukalt seljas! Suurepärane edasiminek ja niiii kiiresti :)
Reedel saime siis taaskord Tami ja Clintoni oma valdusesse ja pärast trenni kutsuti meid ka puhade öhtusöögile, kus peale meie olid veel Hanna, tema mees ja nende kaks väikest last ning Hanna öe pere. Köik nad olid väga toredad ja huvitusid hirmsasti sellest, mida me edasi teeme ja kuidas meil siin läinud on jne. Piduroogadeks olid erinevad salatid, juurikate segu, väga maitsvad koorekartulid ja lambaliha ning magustoiduks vahukoore ja kohupiimasegu puuviljatukkidega. Munadepuhadetoit soomlaste moodi ka siis ära proovitud. Mis meile aga alati siin uskumatu tundub, on see, et kui eestlastel on lauad piduroogadest alati lookas, siis soomlased teevad suua minimaalselt, et midagi jumala pärast järgi ei jääks. Oleme seda juba siis tähele pannud, kui turistidest miskit järele jääb. Mika utleb siis alati, et sööge ikka köik kodast ära ja kui midagi jääb, andke koertele vöi visake ära. Mis möttes visake ära?!?! Need asjad leiavad alati meie kulmikus ruumi ;)
Munadepuhad möödusid munade seltsis nagu kord ja kohus! Kollane voitis!
Et korralik lihavöttekompositsioon kokku panna, käisime ka pikal jalutuskäigul, uppusime lumes ning smuugeldasime omale tuppa pajuoksad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar