Ajad, mis ei unune...

191 päeva... kas pole mitte uskumatu! Tunne on kull selline, justkui oleks siia alles eelmine nädal saabunud, aeg on möödunud valguskiirusel. Mäletame nii selgelt, kuidas me 2. oktoobril autost välja astusime ja koiki neid koeri nägime, Cola helesinised silmad elevalt välkumas. Mika oli just söötma hakkamas ja kutsude ärevus oli suur. Töllerdasime Mikal sabas ja vaatasime, kuidas ta neile toitu ette paneb. Siis olid nad veel koik lihtsalt uks kari koeri, nuud aga omaette isiksused, kelle koik iseloomujooned ja omadused on suurepäraselt teada. Aga eelkoige on nad muidugi truud sobrad, kellele on hea lihtsalt kulla minna, pai teha ja veidi juttu puhuda.

Ei taha hästi kohale jouda, et nuud tuleb hakata koigest minevikus rääkima. Saab olema meeletult raske hommikul ärgata ja avastada, et polegi seda suurt lontkorv Novat, kes onnest särab, et lopuks ometi keegi ajas end voodist välja ja puhendab nuud ka talle veidi aega ja et polegi toiduruumi, kuhu minna, et koertele hommikujooke teha, polegi neid 55 kelgukoera, kes saba liputades sinu tähelepanu ootavad ja, et ei tulegi enam uhtegi kelgusoitu ei varahommikul ega päikeseloojangus ning, et....

Neid asju, mida nuud enam pole ja ei tule ja ei saa, on nii palju, et neid voikski jääda siia ules loetlema. Koige tähtsam on aga see, et seda aega, mis me siin oleme olnud, ei vahetaks me kull eales millegi vastu, sest see rööm, mis neist koertest öhkab, on lihtsalt kirjeldamatu.

Nii raske, kui see ka pole, tuleb liikuda uute seikluste poole ja jätta meie 55 sobraga huvasti!

Kuusamost ja siinsest kelgukoerte maailmast saadud mälestused jäävad aga alati meiega. Köik need toredad, naljakad, ilusad ja täiesti unustamatud hetked . Ja kui vahel ei länudki köik nii nagu pidi, oli see köik vaatamist ja kogemist väärt.

Nuud aga tuleb suunata oma terav pilk kaugele silmapiiri poole ja vaadata, kas ehk Island juba kuskil mägede taga paistab...