Kelgokoerte ajaloost 1.osa

Mötlesime, et peaks veidi lähemalt tutvustama neid imelisi olendeid, kellega me siin töötame. Ja niisiis otsustasime hakata tasapisi panema kirja natuke ajalugu:

Mitte keegi ei tea kull täpselt, kes oli see inimene, kes rakendas esmakordselt koera kelgu ette, kuid varaseimad arheoloogilised leiud, mis töendavad kelgukoerte kasutamist, on leitud Kanadast. Inimesed, kes selle meetodi välja mötlesid, suurendasid niimoodi oma talvise jahipidamise ja ringiliikumise vöimalusi. Esmakordselt vöis kelgukoerte kasutamine aset leida ajavahemikul 1000-1600 pKr.

Ajaloolisi andmeid kelgukoerte kasutamisest Siberi arktilistel aladel on leitud araabia kirjandusest (10.saj), Marco Polo kirjutistest (13.saj) ning Francesco de Kollo kirjutistest(16.saj).

Martin Frobisheri 1675. aasta teoses "Historic Navigations" on illustratsioon, mis kujutab koera vedamas midagi kelgutaolist.

Pöhja- Ameerikas olid kelgukoerad väga olulised juba ammu enne eurooplaste tulekut ning Uuel Prantsusmaal (New France= Kanada) vötsid kolonistid kiirelt koerte jöu kasutamise ule.

Prantsuse Kanada koeratiimid olid Seitsmeaastases söjas ka militaarteenistuses.

Eriti levinud olid kelgukoerad 18. sajandil. Tol ajal ei kasutatud rakendites nii paljusid koeri kui tänapäeval, mil pikamaa distantsidel jookseb kelgu ees korraga isegi ule 12 koera. On dokumente, mis töendavad, et kunagised koeratiimid (traineau ehk "trains") koosnesid kahest kuni kuuest koerast.

18. saj löpus ja 19.saj alguses ei domineerinud kelgukoerte seas mingi kindel töug. Enamus koertest olid nö. suvaliselt aretatud ja nii mönegi kelgukoera soontes voolas enam kui vaid natuke hundiverd. Ajaloolised andmed näitavad, et kelgu ees kasutati ka metsast kinni vöetud hunte.

Kuigi vanasti kasutati rakendis vähem koeri kui nuud, nöuti neilt siiski palju. 1801. aastal kirjutas North West Company liige Daniel Harmon: "Meie kaup veetake kelkudel koerte poolt. Iga koerapaar veab 200-250 kg-ist koormat, koos söitjaga siis umbes 300 kg."

Jätkub

Nuud on need siis löpuks nähtud

Revontulet ("rebo"- "rebane" soome k.)

Rahvajutu järgi elas ammusel ajal Lapimaal muutiline tulirebane. Rebane jooksis kungaste vahel ja löi iga natukese aja tagant sabaga lund ules. See saatis lendavaid sädemeid (tulukesi) öisesse taevasse. Iga jahimehe unistuseks oli tulirebane tappa, kuna see pidavat tooma önne, jöudu ja rikkust.

Tuulesuund on nord...

Eelmisel nädalal toi ilmataat meile sellise kulma, millist me varem näinud polnud- ja seda nii toas kui väljas, sest just siis kui temperatuur akna taga oli -36, otsustas öli kutteruumist otsa saada. Toas oli meil siis 14 kraadi sooja ja koik paksud asjad leidsid kohe ka kasutust. Kui toiduruumi porandat oli orn jääkiht juba mitu päeva katnud, otsustasid lopuks ka torud poranda alt jäässe minna. Kasutusele tuli votta uued abinoud ehk kaks puhurit läksid käiku ning ohtuks olidki torud ules sulanud. See, et meil temperatuur alla igasuguse normaalsuse piiri on, ei takista meil aga koertega ringi tiirutamast, varbad kull on vahel nagu jääst ja ega sormedki neist kehvemad taha olla. Selle vastu aitavad aga radikal ootavad soojad sokid ja kuum jalavann.

Eelmise nädala esmaspäeval alustas meie juures oma praktikat soomlanna Satu. Nuud möllame kolmekesi jookide andmise, koertega soitmise ja kennelite koristamisega. Ning lisaks sellele uritame meie Maretiga saada mingit soome keele algtaset, loodame, et onnestub. Paar korda on Satu juba ka kelgu pealt maha pudenenud ja uhe korra suutis ta oma käe niimoodi ära luua, et see andis veel mitu päeva tunda. Nagu näha, siis kelguga soitmine polegi nii lihtne, kui esialgu tundub... Kes ei usu, tulgu proovigu järgi!

Vahepeal on meie turisti rahvustekogusse lisandunud ka belglased. Nagu ka hollandlased, polnud neil sellisest riigist nagu Eesti aimugi ja esimese hooga moeldakse, et Eesti on mingi Soome osa. Belglastega tegime vaid 5 kilomeetrise ringi järvel. Väga kiiret soitu nad just ei saanud, sest eelmisel päeval olnud tuul oli rajad päris monusalt kinni tuisanud. Pärast soitu tahtsid nad väikest tutvustavat tuuri koerte vahel. Aega neil oli, sest oma taksol olid nad lasknud ära minna, kuigi takso peab turisti tund aega ootama, kui nad seda soovivad. Nad vist ei teadnud seda...

Kui nuud ilmad soojemaks lähevad, mida nad vist ka teevad, siis asume taas iga päev Ruka poole soitma. Meie rekord on hetkel 33 kilomeetrit 2tunni ja 15 minutiga, aga meie eesmärgiks on seda aega nuud parandada. Varsti on oodata ka turiste, sest algamas on suusahooaeg ja Ruka peaks suusahulludest täituma hakkama. Jääme lootma!

Sooja saamiseks ollakse siin köigeks valmis... (Pildil Lumi, kes uritab jooginöus mediteerimisega pakast eemale peletada...)

Kärt

Hullud metsas

Devil

Uhel päeval otsustasime, et oleks hirmus tore proovida ära Mika seitsme kilomeetrine erarada, mida ta meile ukskord metsas olles näitas. Polnud see midagi nii hirmus tore. Aga naljakas oli kull. Kohe väga naljakas. Pöhimötteliselt oli lausa nii naljakas, et naersime nii, et piss puksis...

Mika rääkis meile tookord, et keegi teine peale meie seal söita ei tohi, aga keegi oli seal oma skuutriga juba igal juhul enne meid rusamas käinud, nii et läksime siis meiegi oma rakendiga.

Usna pea selgus tösiasi, et me oleme kas VÄGA valel teel vöi siis on see Mika erarada, mis pole päris kindlasti möeldud kelguga söitmiseks... Ehk siis hoopis jalutamiseks...!?!? No aga mis seal siis ikka: kui juba läksime, siis läksime. Tee kujutas endast mingit suurte konarlustega kitsast ja soonelist rada, mille ääred olid kenasti muhklikud. Kelk ähvardas iga hetk kulili minna. Ja meil hakkas iga hetkega uha naljakam... Kärdi uks jalg pidevalt piduril valmis, liikusime siiski edasi.

Möne aja pärast uletasime ootamatult kraavi, söites mööda kitsast maariba, mis sellest ule viis. Ime, et me sealt uldse ule jöudsime. Uleuldse olid meil kogu aeg mingid kraavid otse tee körval ja kuna maapind oli nii ebatasane, pidime mitmesse neist äärepealt sisse vajuma. Vahepeal jöudsime mingile suuremale teele ja tekkis juba väike lootus, et ehk läheb asi nuud paremaks. Jaaaajah, läks hullemaks. Tee oli suurte masinate poolt nii roopaliseks söidetud, et kelk libises edasi pooleldi kulili olles. Usna tore oli kelgus mötteid mölgutada, et millal ma nuud siis sealt löpuks välja pudenen vöi millal see kelk löplikult kulili kukub vöi millal Kärt jalastelt ära kaob ja et millisesse kraavi koerad siis kelgu veavad... Jaaa, oli toredaid kusimusi.

Järsku pöörasid koerad metsa, kuna skuuter oli ju ometi sealt läinud, miks mitte meiegi?? Mötlesime kull ausalt öeldes umber keerata, aga oh ullatust- täpselt meie körval oli järjekorde kraav. No selge siis- metsa! Ja nuud alles läks krossiks...

Kärt oli kelgu jalastel, mina ronisin varsti uldse kelgu pealt maha, et iga paari meetri tagant kelku puudest körvale tirida. Uhel kenal hetkel pidi mu jalg kelgu alla jääma, kuna lumi oli nii sugav ja nätske, et mu saabas otsustas hetkeks, et ta tahabki igaveseks sinna jääda, kus ta on.

Aga pääsesin. Ja liikusime jälle edasi- ikka mööda suuri muhke ja puude vahel paksus lumes pöigeldes. Peagi olid kehaliikmed naermisest nii nörgad ja hääl kirumisest ja naermisest nii kähe, et tegime väikseid pause, et end koguda.

Vahepeal söitis Kärt ule mingi suure juurika ja pidurdas samal ajal. Önneks jäi pidur kulge...

Löpuks jöudsime sellisesse punkti, kust edasi minna polnud päris kindlasti enam vöimalik. Osad koerad oleksid läinud uhelt poolt puud, teised teiselt poolt ja kelk oleks löpetanud kuskil suure männi tuve otsas. Vöisime olla uliönnelikud, et meil oli ees vaid kuus koera ja et köik nad olid usna möistlikud. Asusime siis kutsasid umber pöörama, mis imekombel ka önnestus, ja tagasitee vöis alata!

Veidi aja pärast jäi kelgu pidur uhe toreda paksu juurika taha kinni. Suutsime selle sealt ära kangutada. Veel natukese aja pärast söitsime mingi eriti suure muhu otsa ja kelk käis kulili. Kärt oli ka lumes pikali, aga kulgede pealt hoidsime kelku kuidagi kinni. Noh, pärast seda oli Kärdil juba ilmselgelt kopp veidi ees sellest kelgu taga olemisest ja sain ka natuke neid rööme nautida. Söitsin omakorda ule suure juurika ja toredate muhkude. Kärt nihutas kelku puudest eemale. Ikka naer ja kirumine vaheldumisi. Ja tilgad puksis...

Ja siis tuli uks eriti vahva paremalepööre, kust oli ERITI reaalne kraavi vajuda. Lumi varjas paraku ka seda, kust kraav täpselt algas. Peagi olid Devil ja Link kraavis ja Kärt neid sealt välja tirimas. Mina uritasin paaniliselt kelku paigal hoida. Devil vajus muudkui kraavi tagasi ja Kärdil oli suuri raskusi tema välja sikutamisega, kuna naerust vappudes on teatavasti usna raske midagi möistlikku ära teha. Varsti liikus kelk veidi edasi ja Cola ning Tui-Tui leidsid omakorda tee kraavi äärt pidi allapoole... Asi oli nuud juba väga kriitiliseks muutunud, kuna kelgu nina oli otse kraavile suunatud ja vaid väike liikumine koerte poolt... ja ma oleks end kuskilt kraavi pöhjast lumest leidnud... ja ma ei tea, mis siis kelgust oleks saanud...

Aga köik läks siiski hästi, saime kelku veidi vasakule nihutada ja löpuks pääsesime sellest öuduste kraavimaast.

Oli siis selline tore krossisöit. Rohkem ILMSELT sinnakanti söitma ei lähe...

Maret

"Iga päev on söbrapäev" (Bruno)

Rukasse ja tagasi ehk 35 km hollandlastega

Tahtsime panna paar pilti meie treeningsöitutest siia teksti alla, aga kuna see ei tahtnud önnestuda, siis tulevad köigepealt pildid ja siis väike turistijutt.

Oxi- Luna juhitud kelk igatsetud päikesepaistes

Esiplaanil: Pepsi ja Chipi (nende taga Fanta ja Pommac)

Twila ja Yosa

Kiril (vasakul) ja Kiasma (vend ja öde, meie puhtaimad siberi huskyd), Midna (saatananäoga), Koop (vasakul, valge näoga), Pata (tumepruun), Twila (köige tagumine vasakul).

Ja nuud tänane jutt:

Tundub, et nuud alles läheb koerte treenimiseks... Meie 10 ja 15 km treeningringid ei tahtnud täna kohe kuidagi koeri aidata, kui neil oli vaja sooja ilmaga (-10 kraadi oli liiga palju nende jaoks) ja värske pehme lumega 35 km tööd rugada.

Kulaliseks oli uks ulimalt kena hollandi perekond: isa, ema, tutar ja poeg. Kuna söit tuli usna pikk, said nad köik omale eraldi kelgu. Koostasime eile öhtul parimad vöimalikud rakendid ja täna olid kutsad kella 10.30-ks kenasti kelkude ees valmis. Mika sai ka taksojuhti mängida ja töi hollandlased nende Ruka hotellist kohale ja viis hiljem muidugi uuesti tagasi ka.

Vahetult enne minekut, kui tahtsime hakata löplikult kelgu ette kinnitama oma "lemmikuid" ehk hullumeelseid Amenit ja Kalmat, otsustas Kalma end kelgu eest lahti rakendada (ta on selles jätkuvalt osav) ja järve poole jooksu panna. Kena lugu- juba enne söitu uks kuts kelgu ees vähem. Otsustasime ta juba kellegagi asendada, aga önneks ei nautinud Kalma uksi jooksmist ja naases usna pea oma kelgu juurde. Millegipärast naudivad nad kelgu tömbamist kövasti rohkem kui niisama jooksmist. Kelgukoera sissekodeeritud kirg.

Tee kulges järve pealt metsa ja ilusaid ning kurvilisi metsaradu pidi Rukani välja. Esialgu kulges köik kenasti: koertel oli vöhma kullalt ja kuigi kaks viimast tiimi olid esimestest aeglasemad ja pidime neid peatuskohtades kauem järgi ootama, liikusid köik siiski kenasti edasi. Eriti uskumatu on jätkuvalt meie parima juhtkoera Lume kelk, mis libiseb kuidagi völuväel ALATI teistest kiiremini. Ja kuigi Lumi ise on nii pisike, et pidin täna vastama kusimusele, kas ta on veel kutsikaeas (ta on meil uks vanemaid...), on tal nii meeletult suur kelgukoera hing, et ta jookseks vist kull väsimatult viimse päevani välja. Ja kui teised peatuskohtades uha enam ähkisid, puhkisid ja lamades jalgu puhkasid, vaatas Lumi etteheitva näoga tahapoole ja oleks ilmselt soovinud meie käest kuulda piisavalt head pöhjust, MIKS oli vaja jälle seisma jääda?!?! Kusjuures suu pusis tal ka kinni ka päris viimases peatuses (ei paistnud keele otsagi ,mis oleks hingeldamist reetnud!) Uskumatu koer see Lumi!!

Ah ja, lisaks kelkudele olime siis veel meie Kärdiga uhe lumeskuutriga ja Mika teisega. Meie skuuter otsustas vahepeal vedru välja visata ehk siis end välja lulitada ja mitte enam käivituda. Mika ei olnud just eriti önnelik, kui ta tagantpoolt tulles meieni jöudis ja ei saanud kuidagi aru, kuidas see uldse juhtus. Kommenteerimiseks oli tal vaid uks söna: "naised". AGA siis tuli välja, et mingid tähtsad juhtmed olid mootori juures lödvaks läinud ja tuli need lihtsalt kruvikeerajaga kinni keerata. Jaa, see oli nuud kull vist maailma köige ebaprofesionaalsem seletus, aga igal juhul vöttis meie skuuter pärast seda jälle hääled sisse.

Esimesed 22 km läksid meil siis uhesönaga usna edukalt nagu ma juba mainisin (vaid kahed kaelakinnitused otsustasid puruneda, aga önneks olime varusid kaasa vötnud). Tagasiteel hakkasid aga juhtuma natuke veidrad asjad. Esiteks otsustasid Awa ja Kita hakata liikuma kiiremini kui Lume tiim, aga kui nad ette lasime, viskasid uued liiderkoerad end lihtsalt köhuli ja otsustasid, et nemad enam edasi ei liigu. Midagi täiesti uut Awa ja Kita poolt! Kusjuures olime juba veidi kaugemale ära söitnud, aga pidime peadselt tagasi pöörama, kuna metsast kostus koerte haukumist, mis ei tähenda kunagi midagi head (kui sa parajasti eeldad, et kelgud peaksid liikuma...). Tagumised koerad olid muidugi kisa töstnud, et protesteerida Awa ja Kita lösutamise vastu... Läksidki siis Lumi ja Heta taaskord etteotsa ja pärast seda nad enam tagumisi kelke omale ligi ei lasknud.

Möne aja pärast, kui Mika oli juba koju söitnud, et hollandlastele kehakinnitust valmistada, otsustas Chipi, et tema enam ei jaksa ja keeldus oma tagajalgu alla vötmast. Absoluutselt uudne käitumine ka selle suurepärase liidri poolt. Önneks otsustas Chippar pärast puhkepausi, et asi ei ole ikkagi nii lootusetu. See-eest Kalma, kes luhematel distantsidel on alati kindel tömbaja, oli endast löpuks juba ilmselt köik andnud, kuna järvele tagasi jöudes polnud ta enam nöus peaaegu pustigi töusma...Loomulikult polnud mötet teda rohkem kiusata ja husky-poiss sai kojusöidu skuutril. Ameni ja Kalmaga on see jama, et nad on noored ja söidu alguses kipuvad nad pidevalt "ule keema" ehk tirivad meeletult ja puhkepauside ajal ei tegele mitte puhkamise vaid rabelemise ja löugamisega. No ja sinna see energia kaob neil vaikselt. Oli muidugi ka ulitublisid töötajaid, kes oleks ilmselt vöinud veel palju pikemalt joosta. Ox ja Luna olid veel kodu juureski nii entusiastlikud, et hollandlased ei suutnud ära imestada, kust nad ometi selle jöu vötavad. Hollandlastel oli uldse hirmus palju imestamist ja hirmus palju kusimusi. Nii tore oli pärast söitu nende önnelikke nägusid vaadata ja muljeid kuulata. Pereisa rääkis näiteks, et kuigi tal oli meeles, et kelku ei tohi kunagi uksi jätta ja et isegi siis,kui see seisab, peab jätkuvalt piduril seisma, lootis ta järvel oma kutsad ära petta. Koerad olevat seisma jäädes pikali visanud, tema aga lootis samal ajal rahulikult järvest paar pilti teha. Nii kui ta seal kelgu taga veidi lödvemalt seisis, olevat koerad hops pusti hupanud ja jooksma hakanud. Loomulikult potsatas mees jalastelt otsekohe maha, aga kuna koerad polnud enam nii kiired, jöudis ta neile isegi joostes järgi... Kuna lugu löppes hästi, oli ta sellest önneks väga positiivselt vaimustuses.

Varsti peab meie kelgukoeraseltskond ilmselt olema valmis ka kahepäevaseks matkaks, nii et homsest hakkab nii koertel kui meil kövasti kövem rugamine.

Uhest toredast asjast tahtsin veel kirjutada. Paaril eelneval päeval on meil önnestunud ratsutamas käia, kuna Mika tuttaval, kes elab siin usna lähedal, on eesti hobune Tami, kes vajab liigutamist :) Imehea oli ule pika aja sadulas olla! Ja Kärdi sain ka hobuse selga sokutatud ja kergendatud traavgi hakkab juba välja tulema! Seega, enam ta mu käest ei pääse....

Maret