Huvasti meie särasilmed söbrad

Elu ei ole mitte alati öiglane: oleme pidanud huvasti jätma meie 15 kalli neljajalgse kaaslasega. Nii mönedki neist meie suurimad lemmikud. Osad neist on läinud parematele kelguradadele vanuse, kehva tervise voi eluohtlikuks saanud kondi läbi. Osad on aga muudud sinnasammasse kennelisse, kuhu eelminegi aasta kelgutäis kutse läks.
Harjumatu ja kirjeldamatult kurb on tödeda, et mitte kunagi enam ei jookse Woo- Doo meile vastu oma tervitusulgumisega, mitte ukski treening ei alga Aatu soojendusharjutustega, Bruno ei roni häbelikult oma kuudist välja, saba vaikselt vehkimas ega jookse koduteel oma naljakat puujalgset traavi... Veel praegugi on hinges väike ootus kui Saddami kuudi juurde suundume, et kas me äkki ikkagi ei näe ta imeilusaid silmi sealt vastu vaatamas ja oh kui väga tahaks veelkord Steeli tarkadesse sugavsinistesse silmadesse vaadata ja kusida, et "Noh vanamees, kuidas sul siis täna ka läheb?"... Oh, tuleb ju muidugi ka uusi koeri ja paljud meie tuttavad on jätkuvalt siin, aga nende kohti, kes olid, ei täida ukski muu.

In memoriam

Bruno

Iron

Steel

Woo- Doo

Inu

Kiasma

Aatu

Saddam

Saria

Pikmin

Mai- Tai

Muudud koerad, kellega loodame veel kohtuda, aga keda me oma kelgu ees enam sellegipoolest ei näe...

Luna

Blondi

Enary (vasakul; jooksmas koos öe Lunaga)

Nelly

Uks on kindel- need kutsud jäävad igaveseks meie sudamesse!! Huvasti!