Kutsikad pildis

Ässäl on sinised silmad!

Ja suure kutsa ilme on tal ka juba

Äpul ja Fiksul on ka löpuks koeranäod ees:)

Tegelikult on meil neli suurepärast kutsikatudrukut ka, aga kuna me polnud enne päris kindlad, kas nad jäävad meile vöi mitte, pole me neist varem pilte pannud. Pildil ema Läskiga

Kutsikamägi

Uutel kelguradadel

Teate, mis on uks maailma parimatest tunnetest? See, kui sa lähed parima leiduva kelgukoerarakendiga teele, kus sa pole veel kunagi käinud, kus köik kurvid, tousud ja langused on uued ja ootamatud ning kust vaated on fantastiliselt kaunid ja iga hetk muutuvates värvikombinatsioonides.... vot need on need hetked, mille nimel tasub elada! Nautike möningaid hetki koos meiega!

Lordi täies hiilguses

Nuud tekib oige talve tunne

Täie hooga mäest alla...

Täpselt nagu maalil

Hingetömbepaus pärast ränka tousu, Heta- Fanta juhtimisel

Kes leiab meie teetähise??

Tegelikult jätkub tempot ka mäest ules minnes

Puud uinuvad kevadeni lumekuhja all, nii korgel on alati niiii vaikne.....

Kaugelt vöib näha nii Kitka järve kui seal asuvaid saarekesi

Töeline muinusjutumaa ja meie oleme osa sellest :)

Isegi Rukat vöib sealt näha

Kes utles, et palmid kasvavad vaid löunas??

Haaaaleluuuja, halleluuja, halleluuja, HALLELUUUUUUUUUUUUUUUUUUJA (metsakoor Kita ja Awa juhatamisel)

"Surrealistlik puu" (autor Kärt Jurisson)

Leidsime metsast kaks väikest karu ja panime kelgu ette- jooksid hästi!

Alati stardivalmis Mona

Suurepärane vaade pole suurepärane, kui esiplaanil pole näha koerarakendit

Vahepeal peab lihtsalt kelgu puu kulge kinni siduma ja nautima ajatu olemise vaikivat röömu

Rap ja Lordi omas elemendis

Aga teate, mis nuud juhtub? Meil tuli isu kupsisetordi järgi ja ega meil muud ei jäägi ule, kui panna omale uks rakend valmis ja söita 17 kilomeetri kaugusel asuvasse Rukasse poodi. Heippa selleks korraks!!

Kuu ja päiksed

Meie vanemad musirullid on juba nii prisked ja suured, et ei mahu peaaegu kätte äragi. Ja silmad on mölemal lahti! Vanust on neil nuud kaheksateist päeva.

Ässä II

Vodka

Esimest korda lumel...prrrr...vöib ikka ullatus olla kull, kui järsku selgub, et maailm ei koosnegi soojast saepurust...

Pisemad tegelased on nuud 12 päeva vanad ja andsime neile nimed ka: heledam on Äpu ja tumedam Fiksu (nutikas). Ma pole päris kindel, aga sellel päeval kui Läski kutsikad sundisid, läksime just söötma, kui nägime Läski kuudi lähedal vereloigus abitult niutsuvat helepruuni kutsikahakatist. Vaeseke oli ilmselt just sundinud, aga Läski polnud leidnud endas jöudu teda kuuti tassida. Haarasin pisikese kätte ja asetasin Läski köhu alla teiste kutsikate juurde. Ilmselt oli see Äpu.

Hertta ei ole sugugi rahul, et me tema väikseid mömmisid vahetevahel kuudist välja tirime ja kui ta meil parajasti peal ei huppa, et kutsikaid omale suhu haarata ja "tuppa" tagasi viia, jälgib ta meid vähemalt kuudist oma mureliku ja valvsa emapilguga.

Metsas on löpuks ometi korralik sile ja lai rada, nii et saame seal jälle veidi enam kiirust arendada. (Chipi- Pepsi, Kalma- Envy, Amen-Ugly, Link ja Pahis)

Amen kaadris

Metsavaade

Mida rohkem kilomeetreid seljataga, seda kummalisemad hakkavad paistma koerte nöoilmed... Lazy ja tema uus habe

Lilo (raske öelda, kas ta on pahane, et teda pildistatakse; tudinud, et jälle pausi tegime vöi on ta nina lihtsalt suures pakases uhele poole viltu jäätunud...)
Liloga juhtus selline naljakas lugu, et ta ei nöustunud enam jooksma, kui teised koerad tema taga on. Olukord oli seda naljakam, et eelmisel aastal oli ta suurepärane juhtkoer. Önneks avastasime nuud, et ta ei ole oma jooksuisu täielikult menetanud ja jookseb tagumise koerana suurepäraselt. Önneks on ta ka töeline pohhuist, nii et saime tema näol löpuks Lazy'le paarilise, keda ei huvita tema meeleheitlik edasi-tagasi huppamine ja tulinorimine söidu alguses.

Cola (vasakul) on järjekordselt oma hullumeelse nöo ette mananud, aga Mur- Mur näeb ilmselt välja täpselt selline nagu peaks (halli habemega vanamees)

Awa- Kita

Ilmad on meil viimasel ajal taas kulmad olnud- nii umbes -20 kanti ja kuna taevas on olnud täiesti selge, oleme saanud hilisemaid söite teha kuuvalgel. Täna öösel sadas see-eest lisalund ja päeval oli niiii köva tuul, et puhkis meie rajad taaskord olematuks ja kuhjas köikjale "toredaid" lumekunkaid. Eks siis homme paistab, mis seal järvel saama hakkab...Jesss. Ah ja, seoses lumelisaga meenub mul uks vahva koht järvel, kuhu nuud jälle lumi peale sadas ja selle nähtamatuks muutis, aga mis vähese lume korral näeb veidi teistmoodi välja, kuna seal on väga-väga öhuke jää. No ja siis juhtuski sel aastal, et kaks kreeklast vajusid seal läbi jää vette. Önneks on veetase seal u. pölvini, aga ebameeldiv vast siiski, kui jalg pärast ära jäätub... Paraku meeldib miskipärast paljudele vaatamata keelule sinna uudistama minna. Milla arvas, et peaks sinna järgmisel aastal mingi sildi panema (One step more and you're dead...). Jah, oleks möistlik.

Eelmisel nädalal saime uhe oma vana koera tagasi- Blondi ei meeldinud uutele omanikele ja nad töid ta tagasi. Eriti vahvad need inimesed: nad ostsid Mika koerad juba sugisel, aga avastamaks, et nad ei ole siiski just köige paremad, läks neil mitu kuud ja nuud, kui jöulumöll on läbi ja turiste enam palju ei ole, on ju lihtne uleliigseks muutunud koerad tagasi tuua.

Suutsin täna Nova voodi peale meelitada... Jääb loota, et Mika seda blogi ei näe...

Maret