Mälestused

Nädala eest saatsime Ruka poole teele kuus toredat kelgukutsi, kes said muudud samadele inimestele, kes pidid esialgu hakkama Mika koeri rentima.

KOVIS

Kohe alguses sai selgeks, et Kovis pole just köige paremat laadi kelgukoer. Esiteks tähendab nimi Kovis soome keeles "brutaalne tuup" ja teiseks rääkis Mika meile, et see tore tegelane hammustab hea meelega teisi koeri. Lisaks sellele polevat ta ka hea töökoer... Mitte just köige ilusam tutvustus. Kui meie Kovisega rohkem tutvust hakkasime tegema, sai aga selgeks, et tegemist on uhe eriti söbraliku ja lähedustotsiva koeratudrukuga, kes tömbab kelku innukamalt kui paljud teised koerad. Kui nuud möni teine koer pidevalt end meie lähedale pressib, meile nina pusti truude silmadega otsa vaatab ja musi uritab anda, utleme: Ehtne Kovis! ja sellega on köik öeldud.

HEPPU

Heppu oli uks meie kahest segaverelisest koerapoisist. Ulimalt vahva pruntmokk, kes meid alati järve poolt tulles esimesena haukudes tervitas. Tema eriti nunnudeks tunnusmärkideks olid lontkorvad, veidi pustihoidev ninaots, uks must laiguke keset pealage ja ulejäänud kolm ridamisi kuklalt alla saba poole. Tema nimi on aga eriti geniaalne, nimelt tähendab see kutti (koige täpsemalt ingl. k. dude). Heppu oli kindlasti koige tolerantsem ja leebem isane kuts, kes meil siin oli, sest teda vois koigi teiste koertega ilma probleemideta kokku lasta. Seda kutti jäävad koik igatsema!!

KAMI JA ODIN (kollaste traksidega)

Kamil olid raudselt uhed köige armsamad sinisilmad, mida kogu meie koeraseltskonnast vöib leida. Ning lisaks imeilusale näole oli Kami-poisil ka suurepäraselt pehme, tihe ja siidine kasukas, mida oleks vöinud kasvöi terve päeva silitada. Aga terve päev poleks kindlasti köne alla tulnud, kuna Kami oli pigem mängu- kui kaisuloom ning tema korraks enda käe siruulatusse saamine oli juba köva tase. Hoopis parema meelega meeldis Kamile röömsalt selg ees meie eest ära hupelda vöi kuutide vahel peitust mängida. Kelgu ees oli ta meil pigem tagumiste ridade mees, kuna juhtkoera roll ei tulnud ei Kamil ega tema söbral Odinil just köige paremini välja... (vöib-olla mäletate mönd varasemat juttu, kus Kami ja Odin jälle keset rada seisma jäid ja tagumistes ridades jooksvate koerapreilidega tutvust tegid...). Kindel on aga see, et juba praegu igatseme neid kauneid siniseid silmi, mis meile aedikust uhest viltukallutatud näost alati vastu vaatasid.

Odin oli nagu suur valge mommi, keda iga laps kaissu tahaks votta. Ta oli uks meie vanematest asukatest, kuid kindlasti väga ergas ja entusiastlik. Odinil oli ka uks naljakas veidrus: sööki viies porkas ta aediku värava ees kahe jalaga vahetpidamata ohku justkui oleks tal vedrud taldade all. Ja niimoodi iga kord. Paraku oli Odinil ka uks negatiivne kulg, vähemalt Mika väitel- ta pidavat suur traksinärija olema. Meile ta onneks oma pahapoisi poolt ei näidanud ja uhtegi traksikest ei hävitanud. Tubli kuts!

Nägemist meie nunnu valge mommik...

TOSCA

Kui me veel koerte nimesid ei teadnud, kandis preili Tosca nime Triip, mille ta sai omale kuklal asetseva pika valge laigu järgi. Nii saime teda juba kaugelt eristada tema söbrast Maccast, kellega ta algul jube sarnane tundus. Hiljem muutusid söbrantsid meie jaoks nii erinevateks, et samahästi oleks uks vöinud olla must ja teine valge. Tosca oli uks meie tublidest juhtkoertest ja kindlasti uks julgemaid aedikus, kuna juba siis, kui teised meid veel veidi umbusaldasid, käis tema koos Maccaga meid uudistamas ja nuhkimas. Möni aeg enne Rukasse minekut pidi Tosca emaste aedikust ära kolima, kuna ta terroriseeris koos Maccaga Herttat ja Ruutut. Tegelikult on Toscale paha koera kuuldus kull pigem Macca pärast kulge hakanud, kuna uksi vöis ta vabalt Herttal ja Ruutul koeramajas kulas käia. Aga siiski on hea, et ta Maccaga koos läks, kuna need kaks olid söbrad. Ja söbrad peavad kokku jääma.

MACCA

Uks korv veidi lontis, teine kikkis, uks silm sinine, teine pruun- see oli meie Macca. Väga pikka aega kutsusime teda Täpiks, sest tal oli pruuni silma sees pisike sinakas laiguke. Macca ja Tosca käisid esialgu koos kelgu ees, aga kuna Macca osutus veidi laisemaks, siis liikus ta kelgus tahapoole ja sai omale uue partneri- Heppu. Macca oli alati väga rahulik ja tasakaalukas koer, kahju, et ta minema pidi...Jookse hästi, Täpp!