Isetegutsejad

Teisipäev:
10.00- neli venelast, 3km
12.00- neli sakslast, 10km
13.00- vene naine lapsega, 3km
14.00- neli venelast, 3km
14.20- vene paar, 3km

Täpsemalt sakslastest: Kuna Mika pidi pärast esimest turistide grupikest lahkuma, siis jäid turistid minu, Mareti ja Milla kaela. Maret sai selle au opetada sakslastele kelgu juhtimist, kes olid väga roomsad, et neid oma emakeeles vastu voeti. Milla jäi koju, et teha ettevalmistusi nende tagasitulekuks (tee, kohvi, saiakesed,loke) ja meie Maretiga suundusime skuutriga sakslastele teejuhtideks. Onneks sujus koik väga hästi, sakslased olid head opilased ja tegid koik nii nagu vaja. Pärast soitu olid nad täiesti kulmunud ja kadusid kiiremas korras ennast tarekesse tule äärde soojendama. Ule -20 kraadi tundub meie jaoks ringi rahmeldades nagu uks tavaline talvepäev. Paraku on turistid pärast soitu alati väga jääs ja huppavad uhelt jalalt teisele, et vaid sooja saada.

Teisipäeval alustasime ka kolmepäevase koerte tabletikuuriga igasuguste kohuparasiitide vastu. Kuna koik koerad peavad oma portsu kätte saama, siis pidime aedikutes koos elavad koerad koik ukshaaval välja votma ja jälgima, et nad oma toidu tablettidega ikka ära sööksid. Koige selle peale kulus meil oma kaks tundi. (Tavaliselt kestab söötmine vaid pool tundi.) Teisel päeval, kui koerad juba teadsid, mis väljapool aedikut toimub, oli neid ka täiesti vöimatu ukshaaval välja tuua. Vähemalt kuute lisakätt oleks vaja koertekarja eemalehoidmiseks... Seega korraldasime söötmise uhes suure kenneli boksis ja lasime sinna ukshaaval koeri sisse. Tekkiski juba tunne, et korraldame arsti vastuvöttu: järgmine palun, Woo-Doo! Kuna moni koer otsustas, et tema meie nina ees kausist ei söö, siis pidid moned koerad leppima sellega, et tabletike neile lihtsalt kurku topiti. Ebameeldiv, aga vajalik!!

Kolmapäev algas meie jaoks oige varakult- 6.30. Kuna Soomes oli puha (loppiainen), siis otsustas Mika, et oleks tore teha väike reis Rootsi, kolada mööda poode ja käia kuskil söömas. Startisime veidi peale kaheksat ja uskuge mind silmi polnud sugugi kerge lahti hoida, kui oled nii vara ules tousnud, et koertele jooke minna andma... Esimene pood, mida Rootsis kulastasime oli hiiglaslik maiustustepood. Koikjal olid sokolaadid ja kommid ja nätsud, toeline magusasobra paradiis. Pärast poodides seiklemist votsime suuna tagasi Rovaniemi poole, et kulastada seal jouluvana kodu, uletada polaarjoon ja restoranis söömas käia.

Neljapäeval olime Maretiga juba kahekesi tegutsemas, sest Millal hakkas kool ja tema jäi meist kolmapäeval Rovaniemisse maha. Päeva lopus kadus ka Mika ja nonda pidime täiesti uksi turistidega hakkama saama. Enne seda saime ka kiirkursuse, kuidas lumeskuutrit tööle panna, kui see kulma pärast taas välja surema peaks. (Ilma selleta pole voimalik turiste soitma lasta, kui sa just terve tee kelgu korval pole suuteline jooksma.) Uhesonaga aku kuljest tulev plusspooluse ja miinuspooluse juhe ei tohi mitte kunagi kokku puutuda kui käivitad mootorit, sest muidu tekib hiiglaslik tulekera ja plusspooluse juhe ei tohi ka kunagi minna vastu uhte metallist plaadikest, sest sel juhul lendab aku ohku..... Kadus isu selle masina ligidussegi minna!
Uhesonaga neljapäeval kulastasid meid hommikul soome pere, seejärel kaks kuuest vene gruppi ja päeva lopus veel 6 täiskasvanut koos viie lapsega. Päev kujunes ootamatult usnagi tihedaks, aga see ongi hea. Mainin veel ka seda, et temperatuur ulatus -32 kraadini.
Uute turistideni!
Kärt