Ma kohe NIII väga armastan arvuteid!! Veetsin eile siin oma kaks ja pool tundi ja kas te näete eilse päeva kohta mingit uut postitust?!?!?!? EI. Mina ka mitte.
Hakkame siis aga jälle otsast peale. Tahtsin kirjutada meie viimasest neljast kreeklaste grupist ehk siis köigest sellest, mis nendega nihu läks. Köik see, mis uldiselt toimus, on nagunii juba teada.
30. ja 31. detsembril (kolmapäeval ja neljapäeval) kulastas meid kumbagil päeval umbes 180 kreeklast ja käigus oli kuus kuuese koera kelku ning uks suur kumne koera oma. Köik koeratiimid olid seekord meie koostatud nagu ka köik järgmised, mida siiani oleme kasutanud.
Koerte lahtipäästmine oli seekord eriti vaevarikas, kuna pöhimötteliselt igas rakendis olid kutsad suutnud mingi jama kokku keerata. Kalma oli end täielikult rakmetest vabastanud, Amenil polnud enam trakse seljas, koerte vahelised kinnitused olid sassis... Ja seda köike teevad koerad vaid selle ajaga, mil kreeklased end kelkudesse sätivad. Ja nad teevad seda kaua! Köigepealt on ju vaja mustmiljon pilti teha ja käia igat koera eraldi katsumas vöi pildistamas. Miskipärast ei taha keegi aru saada, et seda vöib ka pärastpoole teha.
Löpuks olid köik rakendid maja eest läinud ja ka mina oma kumnese kelguga teel. Vahepeal pidin järvel paluma uhel mehel piduril seista, kuna Mur- Muri jalg oli rakmete vahele lootusetult kinni jäänud. Pärast viite korda FREEEEENO!!!! karjumist sai mees isegi aru, et ta peab kogu aeg kahe jalaga piduril seisma, kuna ma ei saa koera aidata, kui rakend pidevalt edasi nihkub.
Natukese aja pärast suutsin uhe teetähise puruks söita, kuna koerad tömbasid kelgu nii paremale tee serva, et seda polnud vöimalik enam öigeks ajaks vasakule saada. Uhe teise grupi ajal pidi minu kelgus istuv kreeka mees just täpselt SEDA teetähist söidu ajal käega katsuma ja ullatus, ullatus- see kukkus taaskord maha. (Vahepeal oli Mika selle juba lumme tagasi torganud). Selle peale sai mees otsekohe oma naiselt fotokaga vastu nägu. Milline kena paar...
Kolmapäeval saabus viimane kelk, mis oli uksi veel uhele ringile läinud, maja juurde ilma uhegi söitjata. Turistid otsustasid nimelt jalgsi järvelt tagasi jalutada. Tore, kui inimesed arvavad, et koerarakendi vöib suvalises kohas lihtsalt lahti lasta.
Järgmisel päeval söitis uks kelk väikselt järvelt minema ilma juhita. Mika ootab seal nimelt köik kelgud enne järgi, kui uuesti liikvele minnakse, aga selle uhe kelgu jalastel olnud vanem naine ei oodanud ilmselt nii äkilist starti... ja nii see läks... Önneks sai Mika kelgu järvel kätte.
Järgmise grupi ajal juhtus veel midagi palju "toredamat" : uks koeratiim lahkus maja juurest ilma kelguta... Kreeklastel kulus muidugi omajagu aega, enne kui nad kelgust välja otsustasid ronida. Kes teab, äkki ilmuvad kuskilt uued koerad kelgu ette?!!?!? Imekombel oli Mika plehku pannud koerad järvel teiste kelkude vahel kätte saanud ja Milla jooksis tuhja kelguga sinna, et saaks koerad uuesti ette rakendada. Poleks vist vaja mainidagi, et Mika oli VÄGA vihane. Olime tegelikult hommikul köik kinnitused ilusti ule kontrollinud, aga tundub, et seda on möistlik teha ka gruppide vahepeal. Pole midagi teha, peab oma vigadest öppima nagu ikka. Jälle targemad siis.
Kolmapäeval sai ka noorhärra Link oma esimese turistisöidutamisega hakkama. Kuts oli imeliselt tubli ja sai isegi oma närvilise paarilise Deviliga täitsa hästi hakkama. Vaid kahed traksid suutis ta kahe päeva jooksul katki närida, aga seda pole ta ka nuud enam teinud. Linksu ule on meil eriti hea meel, kuna just tema oli see esimene kutsikas, kelle treenimisega me alustasime ja kellega alguses köik täiesti metsa läks. Just tema kohta olime arvanud, et ta ei kavatsegi jooksma hakata. Aga nuud on Link-poiss kövasti kosunud, suuremaks ja tugevamaks muutunud ning töötab kelgu ees suurepäraselt! Koerad, kellega oled palju vaeva näinud ja löpuks ka head tulemust näinud, on ikka need köige armsamad!
Puhapäeval önnistati meid lausa kolme kreeklaste bussiga. Uhe stardi ajal suutis uks mees kelgu jalastelt köhuli maha lennata. Häbi öelda, aga see oli tohutult naljakas, kui ta uritas kelgu kaarest kinni hoides kuidagimoodi koertele järgi joosta. Möttetu uritus. Jalad lendasid igas suunas... Milla arvates oli see turismifirma omanik, kes nende kreeklastega siin jamab...Positiivne. Kuna Milla oli talle vahetult enne starti veel korranud, et JALG PIDURILE!!, polnud see kukkumine vähemalt mitte kuidagimoodi meie viga.
Käisime vaheldumisi Kärtsuga kumnese kelguga ja seekord olid meil ees peaaegu köik isased. Tegelikult olidki löpuks köik isased, kuna Inu suutis kelkude umberpööramisel tekkinud ruselemises oma käppa nii koledasti vigastada, et pidime ta Pommaci vastu välja vahetama. Ja nuud oli see kelk meil TÖSISELT tugev. Uldiselt on hea, kui kelgu ees on vördelt nii emaseid kui isaseid. Emastelt tuleb kiirust, isastelt jöudu. Kui toimusid söitjate vahetused, ei aidanud kohati nuud isegi sellest, kui kahekesi piduril seisime... Aga söita oli see-eest imehea;)
Uhe grupi ajal, kui köik kelgud olid juba maja juures teatas kreeklaste giid, et järvel ootab veel uks paar oma söitu. Vaid Kärts oli kumnese kelguga järvel, aga see kelk oli juba nii palju ringe teinud, et pöörasime välkkiirelt Awa- Kita kelgu umber ja Mika kihutas viimastele kreeklastele söitu tegema. Kreeklased on uldse jube lahedad: kui neid kelku ootad, et uule ringile minna, pole kedagi tulemas, aga kui köik kelgud on juba kodus, ilmub alati kuskilt veel inimesi, kes otsustavad, et nuud nemad tahavad ka söita. No tore töesti.
Kui meie juttudest on nuud mulje jäänud, et köik kreeka turistid on uhed täielikud tohmanid, siis peab vahepeal mainima, et neid on siiski ka väga toredaid.
Vahel.
Esmaspäeval kulastas meid staazikas vene perekond Rosenberg, keda juba eelmisel korral mainisin. Nagu Milla utles, peavad nad end väga tähtsateks inimesteks, kes vöivad tulla siia täpselt siis, kui ise tahavad. Kokku oli neid kumme, söitmiseks tahtsid nad seitset kelku ja erinöudeks oli, et köik koerad peavad kindlasti olema värsked. Härra Rosenberg vöttis oma valdusesse loomulikult esimese kelgu, kusjuures tee peal söitis poeg temast vahepeal mööda. Loodame, et ta peksa ei saanud kodus selle pärast... See härra Rosenberg nägi väga hirmus välja ja meile tal tere öelda loomulikult ei kölvanud. Hea, et ta veel ei teadnud, et me eestlased oleme. Kujutasin juba ette, kuidas ta uurib, mida me Pronkssöduriga tegime....
Esialgu pidid Rosenbergid saabuma kell 11, siis juba kell 12 ja löpuks jäid nad veel hiljaks ka. Mika oli maruvihane, kuna kell 13.00 pidime olema valmis kreeklasi vastu vötma. Löpuks oli Rosenbergide seltskond siiski kohal ja alustasime oma 10 kilomeetri pikkust metsamatka. Mika oli uhe lumeskuutriga ja meie Kärtsuga teisega. Vahepeal, kui aitasin uhel tudrukul kelku paigal hoida, söitis Kärts uksi ees ja mina veidi aega Mika selja taga. Tema äkilist söidustiili arvestades on ime, et uldse sinna pusima jäin. Muide, ma ei mäleta, kas oleme juba maininud, et Kärdi nimi on nuud Kerttu. Kärt pidavat olema liiga raske kiiresti välja öelda.
Äpardustest nii palju, et uks naine suutis kaks korda oma rakendi kaotada, paar koeratiimi oli vahepeal omavahel täiesti sassis ja uks mees suutis viimases metsakurvis pea ees kraavi lennata...
Aga löpuks olime siiski kodus tagasi. Körgeausused Rosenbergid said metsahutis kuumi jooke, vöileibu ja vorstikesi nautida, meie asusime koeri umber pöörama. Viimane rakend sai umber pööratud ajal, mil kreeklased juba oma saja miljoni fotokaga koerte vahel edasi-tagasi jooksid.
Ja löpuks vuristasid ka viimased kreeklased oma bussiga minema. Ja köik oli isegi täitsa korras. Meie elus, turistid elus ja mis köige tähtsam- koerad elus ja terved. Ja önnelikud. Peaasi, et joosta saab!!
Maret
PEPSI- suurepärane juhtkoer ja töeline tööloom
TUI-TUI JA COLA
