esmaspäev, 30. november 2009

Koer kelgus

LINK


Reedel (ehk järgmisel päeval peale meie esimest treeningut) saime taas uute kogemuste osaliseks. Mika läks kodust ära ja nonda jäime me Maretiga kahekesi oma kelgusoiduoskusi proovile panema. Esimene kelk, mille votsime oli tunduvalt tempokam kui eelmise päeva omad. Ette olid rakendatud Loska, Routa, Inu, Mur-Mur, Nelly ja Nemo. (See kelk peab kelgurivis alati viimane olema, sest on oht, et juhtpaar keerab otsa ringi, et järeltulevaid kutse runnata.) Meie soit kulges ilma igasuguste viperusteta ja oli toeliselt nauditav.

Siis joudis kätte aeg, kus me hakkasime noortele koertele kaelarihmasid kaela panema ja nendega jalutama, et nad sellise uue olukorraga harjuksid. Meie pohiohver oli koerapoiss Link, kes pidi järgmise soidu ajal esimesed kelguristsed saama. Ega ta seal rihma otsas väga olla ei tahtnud ja kelgu eest uritas ta ka jooksu pista. Esimese hooga kappas ta paigalt minema sama uljalt kui teised kogenud koerad. (Meie ulejäänud kelk koosnes vanadest kaladest:parimast ja toesti väga targast emasest Lumest, Hetast, Sprite`ist, Rap`ist ja Lume pojast Lordist). Keset järve otsustas Link, et talle selline vedimine ei meeldi ja hakkas tagumiste jalgadega pidurdama, mille tottu tema taga olev Rap talle ohtlikult lähedale joudis. Kui me uritasime otsa ringi pöörata, läksid koerad omavahel köisipidi sassi ja Maret oli see onnelik, kes neid lahti harutama pidi. Lopuks pärast moningaid uusi soidukatseid, saime aru, et meil ei jää muud ule, kui Link kelgu eest ära votta. Maret jäi temaga järve äärde ja mina uritasin välja nuputada, kuidas soites kelkku umber pöörata. Paraku ei tahtnud see mul onnestuda ja Maret pidi päris pika maa kelguni marssima, Link kord uhe, kord teise kaenla all. Siis oli ka meie moot täis ja Maret nautis kelguringi Link sules.

Tänasest on ka traksiparandus täies hoos ja meid vöib nuud öhtuti garaazist ömblusmasina tagant leida...


Kärt

Köis lahti ehk esimene treening!

Neljapäev, 26. november läheb meie jaoks ajalukku päevana, mil tuiskasime esimest korda oma maja juurest minema kelgus, mille ette on rakendatud kuus imekena kelgukoera! Ja mitte lihtsalt rakendatud, vaid oma rakendatud!

Päev algas tavalisest veidi varem (kella kaheksa paiku), toiduruumis pooleldi magades kröbinajooke meisterdades (jajah enamus inimesi peabki sel ajal juba täitsa uleval olema, aga meil löppes kool juba piisavalt kaua aega tagasi...). Kella 11-ks oli Mika andnud meile ulesandeks tuua tallist kaks kelku, mis oleksid kutsade etterakendamiseks valmis, aga meie läksime oma kohuseid täitma ATV-ga... Halb möte, vöiks öelda, et isegi väga halb möte. Oleks vöinud ju varem selle peale möelda, et lumi on ehk juba veidi liiga sugav, aga meie ootasime ikkagi ära esimese totaalse kinnijäämise, enne kui lulitasime sisse selle osa oma möistusest, mida nimetatakse loogiliseks mötlemiseks. Tasapisi jalgadega teed ette tehes jöudsime suure surmaga tallini (järelkäruga tagurdamisest ei tasu uldse unistadagi!) ja sealt edasi jöudsime isegi Mika majani. Seal sattusime aga juba sellisesse lumme, et suure vihaga töstsime kelgud lihtsalt kärult maha ja lohistasime kohale. Mika läks hiljem ATV-juurde ja minuti pärast seisis see juba parkimisplatsil... Önneks pole me kunagi arvanud, et me masinatega hästi läbi saame.

Aga nuud olid kelgud igal juhul kohal, varustus öue toodud ja saime oma esimesed vajalikud teadmised kelgukoerte etterakendamisest, köite kinnitamisest ja kelgu juhtimisest. Asi ei tundunudki NII keeruline ja pärast seda, kui varustuse osad Mika käest läbi käisid ja ta nende kohta veidi seletust jagas, ajas juba naerma tösiasi, et nad meile siiani segaste sasipundardena olid tundunud.

Varsti oli kohal ka see naine Rukast (Miia), kes pidi hakkama seal meie 24 koeraga tegelema (pidi sellepärast, et nagu täna kuulsime, said nad hea pakkumise osta omale päris enda koerad ja nad utlesid Mikale vaatamata lepingule lihtsalt julmalt ära). Siis ta igal juhul pidi meie koerad veel vötma ja tuli oma rakendeid proovima.

Chipi oli modelliks, kui Mika meile traksiöpetust jagas ja kohe pärast seda saime köik oma ulejäänud tegelased-Saga, Hertta, Ruutu, Pikmini ja Steel-i ise kelgu ette toimetada ning lisaks sellele aidata ka Miial omad kutsid kätte saada. Vöiks nuud muidugi arvata, et koerte kelkude juurde toomine pole uldse mingi mainimistväärt töö, aga kui oled korra juba väljunud aedikust vöi tulnud "ketiomanike" juurest ulientusiastlik ja pööraselt huplev kelgukoer rihmaga käe korval, möistad, et kehalise kasvatuse tunnid koolis on uks möttetu lebotamine (vöta oma tööd jumaldav kelgukuts rihma otsa, rakenda ta kelgu ette ja oledki saanud sellise trenni, millist ei anna sulle ukski teine treener).



Köige toredam on see, et tegelikult polegi uksi suurt vöimalik kelku valmis panna; köige parem oleks, kui saaksid end kolmeks inimesks muuta- uks läheb toob koeri, teine paneb neile varustuse ja kolmas peab pidevalt valvel olema, et juba etterakendatud käpalised omal trakse seljast ei näriks, suurest ootusärevusest liialt lärmi ei teeks vöi pusimatusest end totaalselt puntrasse ei mässiks... Loomulikult on eriti kena see, kui sul önnestub tuua koerad kohale nii, et sa kedagi lahti ei lase, kuna pärast seda, kui vabadusse pääsenud koer oma mitme(kumne) km-lt ringilt tagasi jöuab ja sind löpuks tähele paneb, on ainus varjant ta tagasi aedikusse puhkama saata... Kui kutsid aga juhuslikult kelgu puu kuljest lahti peaksid tömbama vöi kui sa kovasti-kovasti kinni ei hoia ja seepärast startides kelgu "suuskadelt" minema lendad, teevad koerad täpselt seda, mida nad teeksid siis, kui sa oleksid targem ja ikkagi seisaksid kelgus- jooksevad kogu tähistatud raja läbi, olgu see vöi 40 km pikk. Sellises töökas meeskonnas on meil vöimalus oma aega veeta!



Esimesel korral seisin mina kelgu "suuskadel", Kärts istus kelgus, Mika vabastas meid puu kuljest, utles, et vajadusel tuleb ta meid kevadel järve peale välja kaevama...ja olimegi hooga läinud! Kirjeldamatult suurepärane tunne! Ja köik läks hästi, jöudsime elusatena koju tagasi ja jöudsime käia söitmas veel ka teise rakendiga- Awa, Kita, Osama, Saddam, Benito ja Aatu. Järve peal saime vahepeal abiks olla Miiale, kelle koerad otsustasid oma rakmed lootusetult sassi ajada. (Kusjuures Kärts, kes oli seekord "suuskadel", seisis kahe jalaga meie kelgu piduril, et paigal seista, aga see ei tahtnud isegi siis hästi önnestuda...) Pöhimötteliselt ei olnud need esimesed söidud muidugi kiired, kuna koerad on veel vormist väljas, aga imelised esimesed 8km olid need ikkagi! Ja uskuge mind, söltuvus tekib juba esimese ringiga!

Maret

Puhendusega kodustele

Nuud edastame tänusönad oma kallitele emadele, isadele, vanaemadele ja ödedele, kes vötsid vaevaks varustada meid hea ja parema, soolase ja magusa, kodukootud ja muidu suurepäraste ja vajalike asjadega. Aitäh, et olete nii toredad ja tublid, et leidsite aega kammida poode, kulutada vardaid ja tuhnida köikvöimalikes kappides ja köikvöimalikel riiulitel, kust me päris kindlasti isegi oma asju enam ules ei leiaks... Ja et teil on ideid, mis meil endal pähegi ei tule!

esmaspäev, 23. november 2009

Tuules on jalgu...

Räägi veel imelisest körvulukustavast vaikusest- täna on siin selline tuul, et ähvardab nina peast puhuda. Aga koertel oli see-eest eriti tore päev, kuna käisime neile köiksugu head ja paremat toomas. Ja mis vöiks veel maitsvam ja isuäratavam olla, kui suured, toored pödraliha tukid ja suurepärased pödrakondid-ja jalakesed. Mmmmmmmm ja milline kirjedamatu rööm on veel seda kraami kelgule laduda ja koertele laiali jagada... Tegelikult polnudki selles ullataval kombel midagi vastikut ja nähes kogu seda kampa suurest elevusest igas suunas huplemas, tunned end juba nagu kutsade isiklik jöuluvana ;)

pühapäev, 22. november 2009

Rocky ja Nova (esiplaanil)

Kui Kärtsul juba läks seal vanemate sundmuste kirjapanemiseks, siis pean ka ära mainima, et meie mölema sunnipäevad oktoobris möödusid torti mugides nagu kord ja kohus. Kärtsu sunnipäev oli kull 1.oktoobril, kui alles Helsinkisse saabusime, aga teisel Kuusamo nädalavahetusel tuli Mika tutrelt Millalt (kes argipäevadel on Rovaniemis ulikoolis) omatehtud ullatustort! Minu sunnipäeval sadas aga Mika öhtul kohale tordi ja vahuveiniga :) Igasugu jutte kuulsime ka sellel öhtul. Uskumatu, kui paljude eri riikide politseidega vöib uks inimene olla kokku puutunud! Ärge muretsege, tegemist pole massimörvariga, nooremana rekkajuhina mööda Euroopat söites tuli Mikal lihtsalt köiksugu seiku ette ja pole vist kuigi raske jääda oma kohalolekuga ette DDR- i ja Nöukogude Venemaa korravalvuritele...

Nii, aga mis siis veel- esimene tutvus lumeskuutriga sai ka juba oktoobri löpus tehtud. Käisime nimelt kahe masinaga järvejääd proovimas. Mika "kas jää juba kannab" proov nägi välja nii, et ta tegi kalda lähedal paar väikest huppekest ja otsustas seejärel, et vöib ule "lennata" kull. "Ärge söites seisma jääge, vesi on päris kulm" kölas kull veidi, noh, köhedalt, aga mis siis ikka. Mina olin see önnelik, kes sai esimesena juhirolli proovida ja ma utleks, et ATV-d on kövasti kergem taltsutada. See pagana skuuter on nii äkiline (2 sekundit ja kiirus on 100km/h...) ja vänderdab köikvöimalikes suundades ja no tagurdamisest ei tasu uldse rääkida- see läks otse vastu mätast. Aga mis siin ikka kurta, löppkokkuvöttes önnestus söit usna hästi ja läbi jää me ka ei vajunud.... Seega täitsa positiivne uritus. Muuhulgas saime teadmisi ka juurde- näiteks seda, et Kitka järv, mille ääres elame, on ule 75 km pikk.

Lumeskuutriga saime hiljuti veel uhe toreda söidu: Mika viis meid uhel öhtul kordamööda skuutri- ja kelgukoerteradasid vaatama. Uli-uli lahe oli, kuna öues oli juba täiesti pime, lund hakkas just sadama ja meie kihutasime 110 km/h mööda järve (paar päeva varem oli Mika tegelenud helkuritega teetähiste paigaldamisega). Vahepeal tekkis kull tunne, et vöid vabalt sealt tagumiselt istmelt minema lennata... vöi teevad seda vähemalt su silmad vöi muts... ja normaalne hingamine on ka pöhimötselt veidi häiritud, kui tugev tuul vastu nägu vihiseb... Aga kuna Mika utles, et korraliku sileda lumega söidab ta ikka 150-ga, saime aru, et see pole uldse mainimist väärt...

Kuna järv on nuud köndimiskindel, oleme saanud ka sakslastele Novale ja Rockyle röömu valmistada ja nad järvel lahtiselt jooksma lasknud. Nad on niiiii nupsikud: kogu aeg jälgivad meid ja kui jooksevadki kaugemale ära, tormavad kohe vöidu meie juurde tagasi, kui neid huuame vöi ise teisele poole jooksu pistame. Meie musirullid banaaninägu Rocky ja lontkörv Nova :) Täna kolasime nendega ka uhel imeilusal järvesaarel, mis nägi välja nagu kasepark.

Uldse on kogu umbrus siin nii imeliselt kaunis ja kui jalutad öhtul pimedas mööda järve, saateks vaid lumesahin jalgade all ja seisma jäädes körvulukustav vaikus, tekib selline eriline muust maailmast eemaloleku tunne. Arvatavasti pole paljud inimesed sellist rahu ja vaikust ealeski nautida saanud.

On see nuud vaikusest vöi millestki muust, aga oleme siin piisavalt imelikeks muutunud, et korraldada omale selliseid leiutisi nagu näiteks päev, mil tohid rääkida vaid saksa keeles (v.a. Mikaga muidugi, kellega ajame asju inglise keeles, kuna talle tuleb samuti kasuks väike praktika enne turistide saabumist). Igal juhul oli saksa keele päev löppkokkuvöttes hea idee, kuna esimene saksa turist, kes meid kuuleks, arvaks muidu, et hakkasime seda öppima eelmisel nädalal...

Ah ja, teisipäeval sadas meile siin veterinaarkontroll kohale. Jah, tore on näha, et Soomes ei pea nälgivad kutsud lihtsalt kuskil keti otsas piinlema ja ootama, et äkki keegi tuleb ja avastab nad sealt enne kui on hilja. Siin ei tohi isegi ukski kuudinurk lahti olla, kui ei taha, et see väga negatiivse asjaoluna raportisse sisse kirjutatakse.

Nagu Kärts juba mainis, pole olnud kahjuks vöimalust veel kelgukoerte treenimisega alustada, kuna lumi tuli peaaegu kohe maha, kui tulime, mis välistas ATV-ga treenimise (koerad pidavat seda siis oma tahtmist mööda ringi lohistama), samas kelkude jaoks on siiani jällegi liiga vähe lund olnud. Järgmisel korral peaks meil aga kull juba hulganisti traksiparanduse ja treenimisjutte olema.

Varsti ootab ees ka kurb huvastijätt 24 kutsaga, kes lähevad treenimisjärgselt Rukasse tööle.
Ja uks eriti kurb sundmus oli meil siin ka eile, kui tuli igaveseks huvasti jätta 14. aastase Motoga, kelle kehaliikmed polnud enam piisavalt tugevad, et elada täisväärtuslikku kutsaelu.
Maret
Heta
Miks te nii kaua aega kirjutanud pole?!?!?

Alustuseks meie siinsest kliimast. Temperatuur on meil päevasel ajal pusivalt koikunud -5 kuni +3-ni, ainult öösiti voib kohata veidi kulmemaid temperatuure. Mis meile aga siinse ilma juures koige rohkem meeldib, on see, et tuult pole peaaegu uldse ja maas pole rovedat lumeloga nagu Eestis. Järvel on juba ligi 25cm jääkiht, mis voimaldab meil tuleval nädalal lopuks ka treeningutega alustada. Päikest nägime viimati 10. novembril, mis arvatavasti jääb meie viimaseks korraks lähima paari kuu arvestuses. Mika käest kuulsime me, et detsebrikuus on valget aega (see tähendab siis sellist hämarust) koigest 3 tundi, kuna päike enam ule horisondi ei töuse. Targemalt öeldes saame pikka aega nautida polaarööd(soome k. kaamos)... Juba praegu on meil poole nelja ajal oues väga hämar ja fotokas keeldub ka kell 12 päeval välguta pildistamast. See eest muutuvad aga ilmad veebruaris väga päikeseliseks ning päike paistab horisondi kohal väga eredalt. Sel ajal on pimedaks jäämise vätimiseks ilmselt soovitatav vähemalt 2 paari päikseprille silmade ette lukata... Ja loomulikult on igal hommikul kohustuslik panna tuub päiksekreemi näole. Uleuldse, nagu ka Mika rääkis, tuleme me ilmselt tagasi ulimalt kauni päevitusega, kuna näo ja ulejäänud keha päevituse astmed on ulimalt vörreldavad...


Oktoobri lopus tegime ka väikese ekskursioonikese Kuusamosse. Kolasime linnas ringi, käisime söömas ja samuti ka väikesel osturetkel. Linn ise jättis usna väikese, kuid see eest väga armsa mulje. Jouluehteis näeb ta kindalsti eriti kaunis välja.


Viimasel ajal tundub, et Maret uritab Konnalt koomiku tiitlit ule luua, sest ta suudab koikvoimalikes kohtades käbla käia... Koik algas sellest kui ta Saddami kuudi korval kukkus, nii et krobinad igas ilmakaares lendasid. Järgmisel päeval Envy kaussi vottes, kukkus ta kuudi juures asuva augu veerele. Seejärel paar päeva moodusid rahulikult, kuni selle ajani kui me koertele jooke läksime andma.(Kuid pange tähele, joogiämbriga pole enam sugugi nii lahe kukkuda kui toiduämbriga.) Andsin parajasti Kirillile juua, kui kuulsin mingit matsu ja ringi pöörates avanes mulle vaatepilt äsja maha potsatanud Maretist ning kohe lendas ka krobinavesi talle näkku, pukstele ja jopele. Nalja nabani. Tagasi toiduruumi poole minnes kostus minu selja tagant taas mutsatus ja mis ma näen: Maret istub taas maas ja naerab. Kuidas tal see kull onnestub?!


Kui tolmutordid meie maja vallutada uritasid, saime aru, et nuud ei aita muu, kui tuleb lapid välja otsida ja pohjalik koristus ette votta. Alustasime oma väikesest toast, kus tostsime terve riiuli Mika asjadest tuhjaks ning paigutasime ka mööblit umber. Järgmised päevad kulusid elutoa ning köögi korda saamiseks. Samuti oleme uritanud oues veidi korda luua. Korjasime prahi kokku, mis Awa oli laiali vedanud ja kohviku umbruses vedelevad pudelid ja pakendid leidsid samuti tee prugimäele. Sorteerisime ka koertevarustust- terved traksid uhte hunnikusse ja katkised teise ning ulejäänud puntras olevad koied harutasime samuti lahti.

Kärt

Fiksu (soome k. "kaval")


Lisame siia esiteks uhe jutukese meie armsast Propellerkoer Awast, kelle vöib vaieldamatult nimetada meie novembrikuu jooksikuks, ja siis anname ka oma tegemistest ule pika aja väikse ulevaate.
Propellerkoer on Awake sellepärast, et tema saba hakkab tegema 360 kraadiseid pöördeid alati, kui suuna tema poole vötad. Kahtlemata on ta ka kenneli köige fiksum kutsu. Mika rääkis meile juba alguses, et Awa on liiga kaval, et teda ketis hoida ja nuud osutus ta ka liiga kavalaks, et teda aedikus pidada. Kaelarihma ärasaamiseks oli tal järgnev nipp: köigepealt oli tarvis kaevata sugav auk ning siis ennast sealt alla libistada, nii et rihm kenasti kaela umbert ära tuli. Aedikust pögenemiseks on aga lihtsalt vaja mönda aega "mööda seina jooksmist" harjutada. Nönda elas Awa möned päevad meie maja körval puu kuljes ketis ja löbustas end sellega, et näris ATV-l esituled kuljest, hävitas männikoort, järas plastmassist teetähist ning pures läbi koerte kinnitamiseks möeldud rihmade ja köite susteemi...
Kui nuud aus olla, siis kui me viimati vaatasime, mis öues toimub, avanes vaatepilt Awast, kes tirib omale hammastega kuljesoenduseks poronahast parajaid tukke. Seega vöib vist järeldada, et ka uus rihm osutus ebapusivaks ja no töesti, kuigi me oleme väga usinad ja korralikud, on ka meie vöimetel piirid, sest ilmselt aitaks praegu ainult see, kui me Awat jälle pool tundi taga ajaksime, siis talle parajal hetkel peale huppaksime, et talle rihm kaela panna, ja siis terve ulejäänud öhtu, öö ja ehk ka köik järgmised päevad tema kuudi körval vahetustega valvet peaksime.

esmaspäev, 2. november 2009

Oktoobri rahurikkujad


Amen




Koop

Pahis

Amen: "Körval ämbris on kindlasti parem joogipoolis kui see minu kröbinakoks!" (karjub etteheitvalt mitu minutit ilma suud vahepeal sulgemata)

Koop: "Miks mina ei ole esimene, kellele suua antakse?!" (hakkab haukuma alates hetkest, mil astume sisse toiduruumi uksest ja löpetab, kui toit nina ees)

Pahis: "Tulge minu juurest kaaa läbi!!!!" (niuksub haledalt, kui oled liikvel)

pühapäev, 1. november 2009

Nädala koomik

Ox ehk meie keeli Konn
Tegelikult vöiks suisa öelda, et Konnapoiss on meil juba mitme nädala koomik, kuna naljakad näoilmed ja veidrad hääled on tema töeline leivanumber.
Köige rohkem nalja saab talle sugavalt silma vaadates ja kusides: "Kas sa oled KONN?!", mille peale ta silmapilkselt umber pöördub ja kenneli uksest välgukiirusel välja hupleb. Sel ajal ei tasu tema teele ette jääda, sest tol hetkel ei pidurda teda isegi boksisein. Vahel juhtub, et kui Konn suures tuhinas mönele oma karjaliikmele peaga kulje pealt "sisse söidab", teeb ta kiirelt pähe näo nagu polekski tal uldse olnud mingit tahtmist ega vajadust putku pista.