Tegija

Otsustasime hakata tegema naljarubriiki "Nädala tegija", kuhu alla kuuluvad nt. nädala suurimad ullatajad, nädala koomikud jne. Eelmise nädala tegija nuud siis teie ees:

Lumi ehk meie keeli Äbarik (valge nähvits esiplaanil)

Reportaaz: Eelmisel nädalal asus kohalik rentslikoer Lumi agaralt kaitsma hommikust joogiportsjonit ning tema äkiline käitumine on jooginöu umbert eemale peletanud kogu ulejäänud karja. Oma traatkarvu turri ajades ja urinat imiteerida uritades tirib ta jooki täis ämbri körvalisse nurka, kus seal selle suure sikutamise ja eneseuletamise abil kummuli keerab. Nagu näha, on tema tegemisel ka suurem tagamöte, nimelt: kaval kuts saab kogu kröbinapuru ise sisse ahmida, kuna köik teised uurivad samal ajal maha tekkinud kröbinavee loigukesi. Siit siis eelmise nädala möttetera: Tuleb välja, et suurus ei loe siin koerailmas midagi!

Kärt ja Maret

Kui juhtub midagi erilist...

Porovöitlus koduöuel

Teisipäeval, kui kennelist välja astusime, märkasime maja körval pöllul paari poro, me vähemalt arvasime, et neid on seal paar vöi kolm...Lähemal vaatlusel selgus, et terve pöld on neid täis. Loomulikult tormasime tuppa, haarasime fotoka ja kihutasime fotosessioonile, sest sellist asja ei juhtu just iga päev, et ligi 90. pealine porokari akna taga einestamas on. Pöllu äärde jöudes kihutas kari tuhatnelja järve poole, et sealt edasi mäkke näkitsemisväärset otsima minna. Nägime veel, kuidas karja juht vöitles noorema isasega, kes tema kohta endale saada soovis, paraku tehti aga noorukile tuul alla. Meie fotosessioon kestis päris kaua, turnisime koos pötradega mäeveerel, imetlesime karja juhi vöimsaid sarvi ja soovisime, et selliseid kulaskäike juhtuks tihemini. Mika väitel ei ole selline kari siin neemel väga tavaline, aga arvatavasti olid nad tulnud ule järvejää, mis on juba piisavalt tugev.
Kärt

Tipsikud

Ruutu ja Hertta (sinisilm)

Chipi: "Sööööööök tuleeeeb!!!!!!"

Rapil on päikse käes mönus...

Siis, kui oled leidnud tee koeramajja

Tutvus Nemoga

Reedel sai ullataval kombel juba kaks nädalat Kuusamos oldud. Vahepeal on veidi lund juurde sadanud ja siis jälle ka natuke vähemaks sulanud. Järvi katab juba öhuke jääkiht ja hommikuti, kui önne on, saab imetleda härmas metsa järve kallastel.
Kutsade kamp hakkas meil siin nuud ikkagi ka juua saama toidule lisaks. Meie jaoks tähendab see seda, et päev algab toiduruumis spetsiaalse masinaga "kröbuskisuppi" valmistades- vee ja kröbinad kallame ulevalt masinasse sisse ja alt voolab segu ämbritesse. Köik kelguvedajad joodetud, saab hakata toitu valmis panema- iga päev hävitavad kutsad kaks 20 kg kotti kuivtoitu.
Et koerte "majad" ikka talve tulekuks soojustatud oleksid, tegeleme iga päev kuutide varustamisega saepuruga. Mönel aktiivsel sellil haihtub miskipärast kuudi "sisustus" imeväel öhku paari päevaga ja siis sa jooksed jälle kohale, saepurukott kelguga järel. Koeramajas tegutsedes on köige toredam see, et sul pusib iseenesest terve päeva naeratus näol ja ikka ja jälle leiad end koristamise asemel mönda karvapalli sugamas vöi 10 kuuste noorte "kreeka-rooma maadlust" jälgimas. Vöi siis oled endalegi mäkamatult jälle fotoka kätte haaranud, et jäädvustada möned kenad paarid sugavsiniseid silmi vöi klöpsata pilte kerratömbunud mömmitaolistest magajatest.
Kuna Mika ei ole veel suutnud valmis saada skeemi kutsade nimedega, oleme koeri jälgides ja nendega tegeledes usinalt huudnimesid kasutusele vötnud- meil on nt. hiiglasuurte umarate silmadega ja veidi naljaka körvade asetusega Konn ja Söbrad ehk kaks Preilit vöi Tibi, kellel on mölemal imeilus kasukas ja kes käivad öues ainult söögiajal. Ulejäänud päeva elavad nad kahekesi koos oma mugavas suures "majakeses" jälgides sealt köike väljas toimuvat. Ei ole vist mötet mainida, et see "maja" vajab usna tihti puhastamist...
Öhtuti oleme käinud umbrust uurimas ehk vötnud ette pikki-pikki jalutuskäike, kaaslasteks vahel sakslased Nova ja Roki.
Ah ja, argipäevadel vöib öues tegutsemine teatud kellaajast alates usna ohtlik olla: Mika 8- aastane poeg Mikko ja tema toredad söbrad arvavad nimelt, et elu on 24/7 toimuv lumesöda ja ilma minu ja Kärdita pole seda uldse mötet pidada. Kuni Mikko mul lumepalliga huule veriseks suutis visata, arvas ta ka, et ainsaks loogiliseks sihtmärgiks on inimese pea. Önneks on nad nuud aru saanud, et meil on omad tegemised ka siin siiski ajada. Ja loomulikult, ega lumesöjaga asi ei piirdunud, neil oli vaja ka ATV jårelkäru taga lohiseda, aga see toimus seni, kuni Mikko sealt "maha pudenes" ja omal puksid jalast kaotas... mnjaaa, lapsed on toredad
Ma ei tea, kas juba mainisin, aga igal juhul neil on siin kiisu ka- oranzi värvi Manson. Ise nad utlevad, et ta on paks ja laisk (noh, kui aus olla, siis sarnasus Garfieldiga on tegelikult töesti hämmastav). Kuna Mika tutar Milla toob nädalavahetusteks koju ka oma pisikese kiisupoja, siis nendel mustadel päevadel peab Manson end siiski diivanilt maha vedama ja öue pögenema, sest ta ei suuda välja kannatada, et mingi väike kiisunähvits tal otsas huppab ja teda suureks pehmeks mänguasjaks peab.
Ah jaa, reedel otsustasime, et peaks siiski ka oktoobri-kelgutamise ära proovima. Pärast möningast pohlavarte kundmist metsas sai selgeks, et peab minema siiski suurt mäge proovima. Nalja sai kövasti, aga varsti pidime oma urituse siiski löpetama, sest kaua sa ikka jöuad otsida omale teed kändude ja puuokstehunnikute vahelt...
Väike söögijutt ka: eile tegi Mika meile nimelt pödralihasuppi, nii et kohalik pöder on ka ära proovitud...
Maret

Öhtuses hämaruses märkad helesiniseid silmi...

Nonii, olemegi siis kelgukoerte maailmas kohal ja kasutan juhust veidi meie senistest tegemistest kirjutada:
Helsingisse jöudsime 1.oktoobri hommikul. Nagu oli kokku lepitud, pidi meil vastas olema peremehe Mika ema Tuija, aga möne aja pärast, kui köik teised reisijad olid juba sadamast kadunud, sai selgeks, et vöime oma kohvrite otsas kasvöi järgmise päevani seal sadamas istuda. Önneks önnestus meil siiski löpuks Tuija kätte saada ja kohal ta oligi, vaatamata sellele, et ta oli omale miskipärast kirja pannud, et tuleme öhtul 10.30. Soomlased.
Järgmisel hommikul u. 8.30 algas meie 860 km söit Kuusamo poole, mis uhtekokku vöttis aega u. 10 tundi. Mida pöhja poole, seda kulmemaks muutus ilm ja kohale jöudes oli kraade -2. Vastuvött oli häälekas, kuna ule 60 kelgukutsa ootas parajasti oma öhtusööki. Uks ainus pilk neile ringisahmerdavatele tegelastele, kelle nägude hulgas välgatas kohati ka imeilusaid siniseid silmi, ja sa tead, et oled seal, kuhu sa tahtsid jöuda.
Saime oma valdusesse väikse palkmaja elutoa, magamistoa, vannitoa ja köögiga. Kapid on toitu täis, nii et suua teeme ise vöi meisterdab Mika meile löuna valmis.
Kuna esimesed siinoldud päevad olid laup. ja puhap., siis eriti miskit ei toimunud ja tegelesime peamiselt umbruse uurimise ja koertega tutvumisega. Asukohast siis nii palju, et 22 km kaugusele jääb Ruka, u. 40 km kaugusele Kuusamo ja 192 km kaugusel on Rovaniemi. Kolmest kuljest oleme piiratud suurte järvedega, nii et kelkudega on söitmisruumi talvel paaalju-palju.
Aga nuud siis löpuks sellest ka, mida me juba teinud oleme. Esmaspäeval toimus suurpuhastus tallis, kust kahjuks lahkus viimane hobune u. nädal enne meie saabumist. Halb uudis minu jaoks loomulikult. Seejärel saime oma käsutusse ATV koos järelkäruga, et transportida puitkelgud hobuseboksidesse. Siiani vedelesid need öues nagu siin uldse enamus asju...
Kuna kolmapäevaks lubas juba mönusalt lund ja veidi jahedamat ilma(siiani on ikkagi +kraadid olnud valdavalt), käisime metsas mingeid peenikesi puid toomas ja paigutasime need tee äärtesse lumesahale märkideks. Tee on neil siin nimelt kohalikega eraomand ja seepärast peavad inimesed selle eest ka ise hoolitsema.
Tänasest alates on ka koerte toitmine täielikult meie ulesanne, mis tähendab seda, et hommikul paneme suurtesse ämbritesse kröbinad vette likku(huskyd ei joo vett ja sealt saavad nad oma vedeliku kätte) ja u. nelja tunni pärast lähme neid jagama. Vaja on läbi käia 2 aedikut, millest uhes on kari emaseid ja teises paar isast, paar emast ja kari noori, veel paar aedikut uksikute huskydega, kaks saksa lambakoera Roki ja Nova, Mika kesk-euroopa laika Sura ja siis veel ketis olevad "kuudiomanikud". Ketikoerad jagunevad kaheks suureks grupiks- "shy boys" ja "bad boys". Viimaste hulgast vöib leida selliseid tegelasi nagu Saatan, Deemon, Devil, Adolf, Saddam ja Osama. Kirju seltskond uhesönaga. Köige hullem emane, kel nimeks Inu, pidavat tahtma tappa iga teise emase, kes ta teele satub...Ah ja, siis on veel 2 eraldi ketikutsat, keda me nende väljanägemise pärast huntideks kutsume. Köigil neil koertel on uks uhine suurepärane omadus- inimestega on nad köik äärmiselt söbralikud.
Eile olime mönda aega elektrita, kuna lumi otustas, et rahumeelselt ta saabuda ei soovi.
Kuna mu silmad ähvardavad juba pealuu seest välja kukkuda, siis tänaseks aitab siin jahumisest ja kui arvuti taas meie valdusesse satub, jätkame oma uue elu kirjapanekutega.
Maret